Isa blogi: pärast isaks saamist suudan asju, millega varem hakkama ei saanud

08.11.2014

Ma olen isa ja ma arvan, et see on parim tiitel, mis mehel olla võib. Ministri ja presidendi tiitlid jäävad sinna kusagile kaugele, sest isa tiitel tähendab erinevalt eelpool nimetatuist ka tohutut vastutuse koormat. Ja see pole vaid viieks aastaks.

Pea kümme kuud tagasi, kui noorsand meie ellu tuli, avas see mitmes vallas minu silmad. Ma mõistsin, et minu elu ei ole enam lihtsalt minu elu, vaid kõik minu otsused, mis ma edaspidi isana teen, mõjutavad ka minu poja elu. Ikka ja jälle tuletatakse meelde vana teada tõde, et lapsed ei kuula pea kunagi seda, mida sa neile räägid, kuid jälgivad tähelepanelikult seda, mida sa teed.

Kuna pühapäeval on isadepäev, siis ma jagan täna enda mõtteid enda isaks olemise kohta.

Hiljuti lugesin ma ühte artiklit, mis kinnitas taaskord seda, et lapsed lähtuvad su tegudest, mitte su sõnadest. See rääkis just statistikast, et kui vanem suitsetab, joob alkoholi, ei väärtusta haridust, siis näitavad uuringud, et on palju suurem tõenäosus, et ka su laps läheb sama rada.

Siinkohal on meil väga suur vastutus ja enda puhul ma tean, et ma pean saama paremaks, mitte ainult rääkima sellest, et ma pean saama paremaks. Tähelepanelik lugeja, kes on ka varem mu postitusi jälginud, teab, et ma pean ka kaalublogi ja noorsand on väga suur osa sellest, miks ma seda teen. Ma olen pea elu aeg olnud ülekaaluline – juba umbes viieaastasest saadik olen ma olnud paksem laps, kui teised lapsed. Seega elu jooksul olen ma endaga niivõrd-kuivõrd leppinud. Kuid ma ei taha, et noorsand kannataks terve elu sarnaste kaaluprobleemide käes, sest mina ei õpetanud teda aktiivseks ja tervislikuks. Ma ei suudaks leppida, et ma ei teinud kõike, mis võimalik, et pakkuda oma lapsele täisväärtuslikku elu, sest ma ei elanud enda sõnade järgi.

Minu teekond tervislikuma elu poole on kõike muud, kui sirgjooneline. Seal on palju rohkem käänakuid ja silmuseid, kui ma oodanud oleks. Kuid siin ongi minu enda teha, mis hoiaku ma selles suhtes võtan – kas ma võtan omaks, et ma olengi paks, sest kunagi väiksena tehti mulle ravi, mille tagajärjel võtsin aastaga mitukümmend kilo juurde, miski läks mul nälja tajumises katki ja nii jääbki? Või ma võtan hoiaku, et see laisk, paksu mehe elu ei ole minu jaoks ja minu kätes on see ära lahendada?

Isana ei saa ma määrata oma poja saatust, kuid ma saan anda endast parima, et anda talle võimalikult hea lähtepositsioon, et ta mõistaks, et tema elu on tema enda kätes. Ma soovin, et ta mõistaks, et seni, kuni tal on usk, et kõik on võimalik, ongi kõik võimalik. Kuid nagu ma ütlesin, siis sellest rääkimisest ei ole mingit kasu, kuna lapsed ei käitu meie sõnade järgi. Selleks tuleb ise elada nende põhimõtete järgi. Sellepärast ongi minu eesmärk olla parim versioon minust.

Ükski inimene ei ole täiuslik. Mina ka mitte. Kaugel sellest. Kuid olles kaardistanud enda suuremad murekohad, on mul võimalik liikuda edasi, et saada paremaks. Sellepärast arvan, et ka Movember on suurepärane algatus. See ei ole pelgalt tobe vuntsikasvatuskuu, vaid tobeda vuntsiga tuletame meelde, et kui meil on perekond, siis meie elu ei ole enam ainult meie elu, sest tervisest hoolimine ja pahedest vabanemine on terve perekonna huvides.

Kui sa oled laisk ja ülekaaluline isa, siis võta ennast lihtsalt käsile. Kui suitsetad, siis saan mina sind aidata, kuid mitte enne, kui sina seda tahad. Lapsele pole mõtet rääkida, et suitsetamine on halb, kui sa samal ajal ise suitsetad. Kui sa vajad abi, siis minuga kontakti leidmine ei ole keeruline. Meeste puhul arvatakse, et abi otsimine tähendab nõrkust. Ei tähenda. Vastupidi. Selleks, et tunnistada probleemi ja teha samme paremaks saamiseks, näitab inimese sisemist julgust ja tugevust. Mis oleks veel parem õpetus lapsele, kui julguse ja sisemise tugevuse näitamine?

Isadena on meil suur vastutus, anname siis endist parima.