Isa blogi: ma kuulen ikka, et mehed on kodusest elust beebi ja naisega nii väsinud, et otsivad väiksematki ettekäänet, et sõprade juurde põgeneda – a mida henry teeb?

Isa blogi: ma kuulen ikka, et mehed on kodusest elust beebi ja naisega nii väsinud, et otsivad väiksematki ettekäänet, et sõprade juurde põgeneda

18.10 2014

168a8544144af143e2-69970477
Meie poeg on nüüd põhimõtteliselt 18 kuud vana, sest ta on kõhust väljas olnud sama kaua, kui ta oli kõhus. Esileedi rasedus kulges tõesti keeruliselt — pidev rõhuv kurbustunne, iiveldus, valud alaseljas. Mina olen loomult hästi positiivne inimene ja eks tema seal oma masendusega ja mina oma positiivsusega täiendasime üksteist. Kõik lohutasid Esileedit, et peale kolme kuud läheb kergemaks. Läkski. Sest kolme kuu pärast harjusin ma Esileedi pideva öökimisega ära.

Ehk siis minul läks kergemaks, Esileedi olemine jäi muutumatuks. Lihtsamaks läks tal alles kusagil kuuenda kuu paiku, kui pidev iiveldustunne kadus ja ma võisin jälle rahulikult tualetti ajalehe kaasa võtta, sest ma sain seal sees olla kauem, kui kaks minutit, ilma, et keegi paaniliselt ukse taga linki logistaks.

Kuid rasedusega kaasnes ka mitmeid positiivseid momente. Esiteks, ei olnud enam mina perekonna kõige suurema kõhuga. Mina pole kunagi palunud Esileedil enda paelu siduda, kuid tema kingarihmade kinnipanek sai mingil hetkel minu ülesandeks.

Teine positiivne asi, mis rasedusega kaasnes, oli Esileedi üleöö tekkinud suurepärane huumorisoon. Ma ise järeldan, et see oli sellest, et ta kõhus oli kasvamas minu väikene koopia, sest kuidas teisiti seletada fenomeni, et Esileedi oli üle öö õppinud nalja viskama. Kahtlane on vaid see, et nüüd, kui noorsand sündinud on, sähvatab Esileedi ikka aeg-ajalt mõne hea naljaga, hoolimata sellest, et ta enam rase ei ole.

Kuid uus üheksa kuud, mis algas selle aasta 17 jaanuaril, on olnud imeline. Ma kuulen ikka, et mehed on kodusest elust beebi ja naisega nii väsinud, et otsivad väiksematki ettekäänet, et kodust sõprade juurde põgeneda. Mul on vastupidi — alati on nii suured süümekad, kui ma pean kodust olema eemal kauem, kui paar tundi. Mitte, et ma oleks mingi suurepärane isa, kes tahab lapse ja naisega hirmus palju aega koos veeta, vaid noorsand ja Esileedi on ise nii toredad, et mulle meeldib nende seltskond.

Muide, sarnaselt Esileedile, oli ka noorsand esimestel kuudel suur öökija ja oksendaja. Ka sel puhul lohutati, et vaevalt see kauem, kui kolm kuud kestab. Sai täis kolm kuud, neli kuud, viis kuud. Kaua võib? Ja siis äkki lõppes see pidev piima raiskamine ära ja oligi kõik. Kui ta algul oksendas umbes kümme korda päevas, siis nüüd tuleb tal piim üles ehk korra-paar nädala jooksul.

Sarnaselt rasedusega, kui Esileedi ei saanud väga palju magada, sest selg valutas ja igasugune voodis pööramine oli tema jaoks suur pingutus ning rääkimata öisest iiveldusest, mis ta igal ööl mitmeid kordi tualetti jooksutas, ei saa Esileedi ka nüüd väga hästi magada. Tegelikult Esileedi saaks, aga noorsand nõuab valjuhäälset keskmiselt iga kahe tunni tagant enda kõhutäidet. Usun, et suur osa öisest söömisest on sissetallatud harjumus, sest vaevalt tal päriselt igal ööl 3-4 korda kõht tühjaks läheb. Mõtlen juba murega, kui me teda võõrutama hakkame. Mind ei hirmutagi sedavõrd see nutt, mis sellega kaasneda võib, vaid see, et kui hetkel on mul ettekääne, et ma ei pea tõusma, sest minu rinnast pole öösel kasu, siis võõrutades rinnast, kaob mult see õigustus.

Kuid jättes kõrvale kõik see kurnav ja harjunud elurütmi muutev uudsus, mis lastega kaasneb, on lapse tulek olnud midagi suurepärast. Üheksa kuud on minu igapäevaseks ülesandeks noorsandilt naeratuse välja meelitamine ja õnneks tal tuleb see kergelt. Kui ta just ei uuri seina küljest lahti kangutatud ääreliistu, või ei ürita selili mähet vahetades igal juhul kõhuli keerata, siis ta enamjaolt naeratab ja on rõõmsa olemisega.

Lõpetuseks räägin väikesest neljapäeval juhtunud äpardusest. Ärkasime üles, laulsime noorsandile sünnipäevalaulu. Kaunistasime valmistatud kohupiimakoogi üheksa küünlaga. Kiitsime terve päeva, kuidas ta pingutab pidevalt, et õppida uusi asju, tema uudishimu ja rõõmsat meelt. Kuid kella kuue ajal õhtul, oli juba natuke kahtlane tunne, et mitte keegi ei ole meile lapse sünnipäevaks õnne soovinud. Ok, ma mõistan täielikult, et meie sõbrad ei mäleta seda päeva (ma ei tea ühegi sõbra lapse sünnipäeva peale ühe, mis on esimene juuli, sest tema oli meie seltskonna esimene laps), aga meie vanemad? Miks ei ole keegi vanavanematest õnne soovinud? Kõik eelmised kuud on nad seda meeles pidanud. Lohutasime siis, et tegelikult see igakuine sünnipäev, ei ole ju päris tähtpäev. See on siiski vanemate endi vasikavaimustuse leevendamiseks. Kuid õhtul helistas Esileedi ema, kes ei soovinud ka telefonis õnne ja Esileedi siis vihjaski, et meil on täna sünnipäev. „Mis sünnipäev?” Küsis ämm. „Täna on kuueteistkümnes. Poisi sünnipäev on homme!” . Vaikus. Alles nüüd saime me saime aru, miks keegi meid meeles pidanud pole. Aga mis seals ikka, saabki kaks hommikut järjest sünnipäevalaulu laulda.

Sulle võivad meeldida ka need postitused:

Eelmine postitus Järgmine postitus

2 kommentaari

  • Leelo

    18.10.2014 at 17:17

    Sinu blogi lugedes on tihti tunne, et kirjutad meie lapsest ja nüüd selgub, et nad on ka samal päeval sündinud. Mul olid peale sünnitust hormoonid pea nii sassi ajanud, et minu loogika oli, et kui laps sündis reedel, siis järelikult 4 reedet hiljem saab ta kuu vanuseks. Saatsin isegi meili pildiga lähisugulastele laiali, et juba kuu vanune poiss ja umbes pool päeva läks aega, enne, kui mõistus koju tuli. 🙂
    Aitäh, väga mõnus lugemine!

    1. henry

      18.10.2014 at 18:11

      Esileedi loogika ja eelkõige õigekirja oskus kadus ka raseduse hormoonide sisse ära. Varem oli tema, kes parandas iga mu kirjaviga ja nüüd küsib ta minu käest ka kõige lihtsamate sõnade õigekirja, sest kahtleb pidevalt. Nüüd on asi õnneks paranemas 🙂

Jäta kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga