Isa blogi: tähelepanu saamiseks tuleb lihtsalt nutmist matkida, päris pisarate olemasolu polegi nii tähtis – a mida henry teeb?

Isa blogi: tähelepanu saamiseks tuleb lihtsalt nutmist matkida, päris pisarate olemasolu polegi nii tähtis

30.08 2014

09528540187b80bf7b-69637455
Tähelepanelikum lugeja on ehk märganud, et noorsand pea igal pildil triibuliste riietega. Nagu meil muud värvikombinatsioone talle ei olekski. See oleks väga ennatlik järeldus. Tavaliselt. Kuid meie puhul peaks see päris hästi paika. Vähemalt mulle tundub nii, et kõik riided, mis tal on, on triipudega. Nii ka tänasel pildil.

Aga selle järelduseni jõudsin päris üllatuslikul moel.
Kuna me olime esimestel kuudel natuke noorsandi tervise pärast mures (ma ei mäletagi, mis see mure oli), siis tänu sellele saime perearstilt saatekirja taastusraviarsti juurde ning iga kord, kui me seal käime, kutsub ta meid lihtsalt kontrolli mõttes uuesti tagasi. Sel nädalal käisime seal taas.

See on arst, kus mul meeldib käia, sest seal saab alati häid näpunäiteid ja positiivset tagasisidet. Kui ma algul lootsin, et noorsand hakkab varakult kõndima, siis aitas seesama arst mulle selgeks teha, et tegelikult see, kui laps varakult jalad alla võtab, ei ole ju hea asi. Vaatangi nende tuttavate lapsi, kelle tited varakult ringi paterdavad ja see on tõesti nuhtlus — aju on ikka umbes seitsmekuuse tasemel, aga kehaliselt suudab teha juba kõike seda, mida kümnekuused.

Huvitav jah, et seda kuude suurt erinevust saab välja tuua vaid esimesel aastal. Praegu ei oleks see eriline muljetavaldav avaldus, kui ma ütleks, et ma olen vanuselt küll 33 aastane ja viie kuune, kuid arengult 33 aastane ja 8 kuune. See ei oleks suurem asi, mille üle uhke olla.

Kuid taastusraviarsti juures sain ma aru, et ma väärtustan täiesti valesid edusamme ja ma mängin lapsega täiesti valesti. Möödunud nädalal avastasin ma, et noorsand harjutab pidevalt näputööd. Kandsin selle uhkusega arstile ette, kes lasi pea viltu ja ütles, et see ei ole üldse oluline. Hetkel polevat oluline mitte väikeste lihasgruppide motoorika, vaid suurte lihaste treenimine.

Kui mina noorsandiga mängin, siis ma annan talle käeulatusse mänguasjad, mis ta mingil imekombel kahe sekundiga endast nii kaugele toimetab, et sellest ülekohtust tuleb kõigile valju häälega teada anda. Lükkan siis mänguasjad lähemale, et ta vääksumise lõpetaks, kuni ta taas kõik mänguasjad haardeulatusest eemale toimetab, et siis taas teha maailma kõige kurvem nägu ja esile tuua kõige õnnetum hääl.

Kuid taastusraviarsti juures pöörati meie nägemus mängimisest täiesti pea peale. Mänguasjad polevat selleks, et neid haarata ja lutsutada. Mänguasjad on hoopis selleks, et need endale tähelepanu tõmbaksid ja paneksid lapse liikuma. Selle asemel, et lapsele mänguasi kätte anda, tuleks see talle küljele panna, et ta selle jaoks ennast pöörama peaks. Kui ta mänguasjani jõuab, siis lükkad selle edasi, et ta ennast uuesti liigutama peaks ning selline peakski olema see rõõmsameelne mäng, kus põhimõtteliselt ainuke, kes mänguasjaga kontaktis on, on lapsevanem.

Proovisime siis kodus ka ja tõepoolest laps keerleb ja pöörleb ning pingutab, et selle leluni jõuda. Kuid seda ainult esimesed viis minutit, sest siis saab ta aru, et see mäng küll eriti lõbus ei ole, kui ma tema haardest mänguasja pidevalt eemale toimetan. See on ju nagu koera mäng, mida koolis mängitakse, kus kaks inimest viskavad üksteisele palli ja keskel on kolmas laps (koer), kes püüab palli vahelt kätte saada. Ma ei tea ühtegi inimest, kes oleks enne mängu öelnud, et „oh ma loodan, et ma saan täna koer olla!” Igatahes viie minuti pärast ajab noorsand ennast „lennukiks”, laseb alahuule rulli ning teeb õnnetut häält. Tänaseks on ta vist enda jaoks läbi hammustanud, et tähelepanu püüdmiseks, tuleb lihtsalt hetkeks nutmist matkida. Pisarad pole siinkohal olulised. Häälest piisab.

Avastasin ka laisa isa mängu, kes ei viitsi näiteks mänguasja kogu aeg edasi toimetada. Ma ei ütle, et ma laisk isa olen, ma ütlen, et alati ei pea aktiivselt ümber tite sebima. Selleks on tarvis olla ühel aastal jaanipäeval kaine autojuht ja eelnevalt endale seda kinnitav kleeps autole muretseda. Eelmisel aastal anti kleepekaga kaasa igast muud nodi ja seal hulgas ka üks võtmehoidja/taskulamp. Kui sa selle taskulambi valgusvihu seinale kuvad, siis ilmub sinna kiri „Sõida kaine peaga”. Just selle valgusvihuga saabki lapse tähelepanu ja huvi. Sa ei pea isegi diivanilt tõusma, vaid liiguta seda valgusvihku pidevalt lapse haardeulatusest eemale ja vaata, kuidas ta seda taga ajab. Kasside tähelepanu saab laserpointeriga, kuid lastepuhul pisikesest taskulambist täiesti piisab.

Eks ma siis lähen nüüd ja vaatan, äkki leian mõne mänguasja, mis noorsandilt ära võtta ja eemale visata. Las näeb vaeva. Muidu ongi äkki liiga heatujuline.

Sulle võivad meeldida ka need postitused:

Eelmine postitus Järgmine postitus

Jäta kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga