Nauditav valu

04.12.2012

Jõudis siis kätte see aeg, kui ma hakkasin MyFitnessi jõusaalis treenima Ere näpunäidete järgi. Eks ma olen varemgi jõusaali külastanud ja mul olid kõik harjutused niigi selged. Kuidas ma küll eksisin…

Ma arvan tegelikult, et see peaks olema kohe mingi eraldi pakett. Umbes, et sisse elamise pakett jõusaalides, kus on treener nädala jooksul reaalselt kõrval ja ütleb, mis lihaseid sa tundma pead ja missugune peaks olema see õige liigutus. Võib olla ongi ja ma leiutan siin ratast.

Ma olen alati mõelnud, et miks mul see selg nii nõrk on ja selja harjutusi tehes väsivad mul enne käed kui selg. SEST MA TEEN KÕIKE VALESTI! Mu liigutused, mu asend ja mu fookus on alati olnud, vähemalt seljaharjutuste puhul, täiesti vale. Me kaotasime mu tavapärasest raskusest pea poole ja ikka oli raske. Ma ei ole kindel, kuid mul on tunne, et kui ma ühte aparaati peale eakat prouat kasutasin, pidin ma tema poolt seatud raskuse enda jaoks poole kergemaks tegema. Hea, et päeval seal nii vähe rahvast on, sest ma usun, et asi ei ole ainult minus, vaid see on mehele omane, et kui kõrval keegi punnib 50 kilose hantliga, ei taha sina seal 4 kilostega võimelda. Aga just täpselt sellises olukorras ma hetkel olen ja saan täiesti selgelt aru, et see on valehäbi 🙂

Igal juhul veetsin ma esimese nädala valutades. Kuid see on olnud see hea valu. Trennijärgsel ja ka ülejärgmisel päeval. Aga see on selline valu, mis toob naeratuse näole. Kodus veetsin ma suure osa ajast esileedile näidates, mida ma kõike valu tõttu teha ei saa: “Vaata, mul on nii jumala valus hoida!”, “OUCH, kummardada on täiega valus!”. Ma ei saa ju enda saavutusi siis ainult enda teada jätta. Ka tema võiks teada, kui suurepärase mehega ta abiellus. Nii ma siis aina meenutan talle.

Küll on aga söömise pool olnud minu jaoks natuke heitlikum. Ma olen jätkuvalt vaimustunud Healthy Attitude Coffee toimest. Ta ei ole kaotanud mitte ainult pea täielikult näksimise, kuid sa reaalselt unustad söömise tundideks ära. See on miski, mida ma enda puhul võimatuks pidasin… seda kirjutades, meenub mulle, et ma peaks sööma, sest eelmisest korrast on juba seitse tundi möödas…

Probleem ongi selle põhjal,et kuna ma unustan süüa, juhtub see, et siis, kui söömine meenub, olen ma täiesti näljane ja söön rohkem, kui ma tegelikult tahaksin. Ma arvan, et ma teen endale söömisplaani, et ei tuleks nii pikki vahesid ja ma teaksin, mida ma hiljem söön, sest hetkel söön ma tihti seda, mis on kiire- võileib või muu valmistoit.

Teiseks aitaks selline planeerimine hoida kokku suure raha. Me armastame esileediga väljas söömas käia ja me ei valmista toitu pea kunagi varuga, mis tähendab, et me käime pea iga päev poes. See omakorda tähendab, et meil kulub toiduainetele meeletu raha. Nii, tegin just otsuse. Ma teen sel nädalal oma järgmise nädala toitumisplaani ja ostan pühapäeval nädalaks kuluvad toiduained korraga ära.

Lisaks juhtus minuga reedel üks ootamatus- ma väänasin hüppeliigese välja ja seda maru lollisti. Oleks see trennis juhtunud, oleks see ehk nagu õigustatum. Kuid ma olin just trennist tulnud ja eelneval ööl oli Tartus maha sadanud korralik lumi. Majaesine oli siis naabreid täis, kes kõik järjepanu kaevasid enda autosid lume alt välja. Abivalmina läksin ma appi naabrinaisele. Kuid lumi oli paks ja ebaühtlane. Igal juhul astusin ühele lumekamakale ja jalg läks nõksaki viltu. Õnneks ei olnud vigastus hull ja juba järgmisel päeval kadus lonkamine ja tänaseks tundub kõik ok olevat. Lisan siia ka pildi ühest teisest jalast, mis ei ole minu jalg. Kuid selline asi juhtus mu hea sõbra ja korvpalli mängukaaslase Märdiga. Me veel lõõpisime Märdiga enne mängu, et tal tossud nii madalad, et kas ta ei karda, et jala välja väänab. Sõnasime ära…