Seltskonnamängude nädal. Mäng nr 2 – Vestluskaardid Karjäär I osa

Postitus valmis koostöös Apolloga

Jätkub meie seltskonnamängude avastamisnädal ja täna on mäng eelmisega võrreldes hoopis teistsugune. Eelmise postituse võid leida SIIT. Seekordne mäng mahub sulle pükstetaskusse kui sa seda kusagile kaasa tahad viia. Tegemist on Fonterego arengu- ja vestluskaartidega, mille loojaks on Maia Tihvan. Kaartide keskseks teemaks on karjäär.

Ma olin natuke skeptiline mängu suhtes lihtsalt sellepärast, et kuna ma plaanisin seda mängida Esileediga, siis mida me oskame väga karjäärist rääkida? Ei ole tema neli ja pool aastat tööl käinud ning tegelikult ei ole ka mina kunagi ettevõttesiseselt karjääri teinud. Kuid antud mängus ei ole see absoluutselt oluline, sest see ei keskendu otseselt karjäärile, vaid mängijate isikuomadustele. Kuidas inimene ennast ise näeb ja milliseid otsuseid teatud olukordades langetaks.

Mängus on 80 kaarti ja igal kaardil kaks küsimust, millest ühe küsid mängukaaslaselt ja teisele pead vastama ise. Ise saab valida kumb kummale läheb. Kuid lisaks on üks osa mängust mänguks häälestumine, mis on kogu mängu raskeim osa. Kahekesi mängides tuleb kõige pealt võtta peegel või selfikaameraga telefon ja vaadata endale 60 sekundit vaikides silma. Sellega sain ma enam-vähem hakkama. Kuid seejärel tuli peegel ära panna ja vaadata enda vestluskaaslasele 90 sekundit silma. Ma ei ole mitte kunagi kellelegi nii pikalt silma vaadanud. Välja arvatud ehk siis kui me teismelisena võistlust tegime, kumb esimesena pilgutab. Kuid ka need ei kestnud kunagi 90 sekundit.

MInuga on lihtne silma vaatamine juba paras väljakutse. Ma ajasin silmad poolvidukile ja etendasin väga kirglikut silmapõrnitsejat, keda Esileedi lihtsalt häbematult ignoreeris. Siis hakkasin ma sensuaalselt endale huulde hammustama. Ei mingit reaktsiooni. Siis torkasin ma endale kaks pastakat ninna, mis peale Esileedi naerma purskas ja teatas, et mul on ilmselgelt lapsena hüperaktiivsus diagnoosimata jäänud.

Kuid olles häälestunud ja kohustuslik silmajõllitamisering tehtud oli aeg hakata kaarte võtma. Soovituslik mängu aeg on 30 minutit kuni kolm tundi. Arvatavasti seetõttu, et inimesel läheb aega, et avaneda.

Esimest kaarti võttes ja küsimusi lugedes, ei tundunudki asi absoluutselt hull. Täiesti ülevale poole vööd küsimused. Kuid ma ka mõistsin, et need küsimused ei ole lihtsalt ajaviite küsimused, vaid need näitavad inimese põhiväärtusi – mida inimene tegelikult mõtleb ja kuidas tegutsevad erinevad inimesed sarnastes situatsioonides. Kuid samuti aitavad need kaardid teha üdini ausa inventuuri sinus eneses. Näiteks: Millal sa lugesid LÄBI oma viimase raamatu ja mis see oli? Ja ma mõtlesin ning mõtlesin. Ma ei mäleta, millal ma viimati raamatu algusest lõpuni lugesin. Mul jäävad kõik raamatud pooleli. Ma ei suutnudki meenutada ühtegi läbiloetud raamatut viimase 10 aasta jooksul ja mul on väga häbi tunnistada, sest mõnel tööintervjuul ütleksin ma, et mulle meeldib lugeda. Meeldibki, aga ainult korraks. Ei imesta, miks ma lapsena nii suur koomiksite fänn olin. Mul on hetkel umbes 10 pooleliolevat raamatut, mida ma iga mingi aja tagant loen. Äkki on mul tõesti diagnoosimata hüperaktiivsus? Ka mu postitused on kõik keskmiselt 4000 tähemärki pikad, mis on selline hea pikkus, mille lugemiseks eriti üle 4 minuti ei kulu.

Milliseid sõnu kasutaksid sinu endised kolleegid sinu kirjeldamiseks? Me oleme ise endi suurimad kriitikud ja me näeme alati endi vigu võimendatult. Näiteks mul on halb diktsioon ja ma räägin liiga kiiresti, ma olen ülekaaluline ja ma aevastan naljakalt (võin kunagi Instagrami video panna kui peale jääb). Just sellisena ma arvan, et inimesed  mind näevadki. Kusjuures me alles hiljuti tegime ühes teises seltskonnas sarnast mängu, et kirjutasime kolm omadussõna enda kohta ja siis paluti kellelgi teisel kirjutada teisele küljele kolm omadussõna sinu kohta ja need olid kardinaalselt vastupidised. Mina panin stressis, tema pani uudishimulik. Mina panin paanitseja, tema pani töökas. Mina panin halva diktsiooniga, tema pani loov. Kui me ei ole tõprad, siis me oleme head inimesed ja teised näevad meie positiivseid külgi palju enam.

Kuidas sa veenad kedagi tegema tööd, mida ta ilmselgelt teha ei taha? See on minu elu. Ma olen isa ja ma pean olema pidevalt loov, sest laste (tegelikult üldse kellegi) sundimine ei too pea kunagi soovitud tulemust. Isegi kui toob, siis sellega kaasnevad ka negatiivsed tunded. Kui ma püüaksin kedagi trikitada midagi tegema, mida ta teha ei taha, siis ma püüaksin näidata seda tegu kui võimalust, mitte kui kohustust. “Lapsed, kuulge, mis oleks kui te koristaks põrandalt kõik enda mänguasjad ära, siis me saame tuua matid ja mattidel mürada!”. Toimib. Kui ei toimi, siis tuleb sekka võtta hirmutamine: “Hästi, te ei pea koristama kõiki. Koristage vaid need, mis te tahate alles hoida. Teised võin ma ise suurde kotti panna ja ära viia”. Töötab. Inimene peaks alati nägema, et seda tegu tehes saab ta midagi juurde, mitte lihtsalt tüütu kohustusena.

Sulle antakse elevant. Sa ei saa seda ära anda ega maha müüa. Mida sa temaga teeksid? Dream come true. Kui ma hetkel vahel kurdan Esileedile, et meie elud on nii igavad ja mul pole millestki kirjutada, siis oleks elevandiga see probleem igaveseks pühitud. Ma oleks ülemaailmne sensatsioon. Minu Instagram läheks hulluks. Videod, kuidas me Mikuga (elevandi nimi) iPhone vastupidavusteste teeme saaks vaatamisi nagu pöörased. Igal juhul ma armastaksin teda ja nuiaks enam Esileedilt koera (:. Pluss oleks Turovski mu bff.

Need olid vaid neli küsimust. Mängus on neid 156 veel ja ma kujutan ette kui mõnus oleks seda mängida näiteks pikemal autosõidul. Sul pole selleks isegi kaaslast vaja, sest veelgi enam kui ma avastasin kui imeline, leidlik ja soe inimene on Esileedi (hoopis uus nägemus temast), siis ma avastasin, et minus on endas ka palju enam peidus kui ma siin igapäevases rutiinis tajun. Väga lahe kogemus ja super silmiavardav. Soovitan näiteks kingitusena, kui te valutate pead, mida kinkida.

Aga ma ei ole kade, vaid üks Vestluskaardid: Karjäär(LINK) mäng läheb ka loosi ja osalevad kõik, kes kirjutavad vastuse küsimusele, mis on siit samast mängust: Kelleks sa tahtsid saada lapsena? Kirjuta vastus siia või FBsse ja osaled loosis. Ning nagu ikka pead osalemiseks olema meie ja Apollo Fb sõber.

30 kommentaari

  • Margit
    3 kuud ago

    Ma olin lapsena veendunud, et minust saab kas kuulus Hollywoodi näitleja või telekokk. Pole minust kumbki saanud, kõige lähemad asjad sellele on, et käisin kooliajal näiteringis ning teen kodus süüa nii, et põhja ei kõrveta asju. 😀

  • Marii
    3 kuud ago

    Ilmselt küllaltki tüüpilised laste karjääriunistused olid alguses – politsei, loomaarst. Edasi tulid jurist, psühholoog ja psühhiaater. Ajakirjanikuks saamise huvi oli ka vist vahepeal. 😁

  • Annika
    3 kuud ago

    Mina ise seda küll ei mäleta, aga väidetavalt olevat tahtnud saada lüpsjaks 🙂 Ema oli tol ajal laudas lüpsimasinate pesija ja ma oleks siis ikka tiba tähtsam olnud 🙂 Aga ise mäletan erinevatest vanusest selliseid ameteid: õpetaja, laulja, näitleja.

  • Margit
    3 kuud ago

    Olin lapsena veendunud, et minust saab kas kuulus Hollywoodi näitleja või telekokk. Kõige lähem asi nendele oli kooliaegne näitering ning kodus söögi tegemine. 😀

    • Margit
      3 kuud ago

      Tuli kaks kommentaari, sest ma vaatasin, et esimene ei läinud läbi alguses, vabandust. 😀

  • Triinu
    3 kuud ago

    Tuletõrjujaks, alati oli suur soov kõiki aidata, kuid ei kukkunud eriti hästi välja 😀

  • Riti
    3 kuud ago

    Mina tahtsin saada Printsessiks 😀 🙂

  • MarjuRiina
    3 kuud ago

    Esimesena olla tahtnud saada emaks. Seda ise ei mäleta. Enda mälus tahtsin saada õpetajaks 🙂

  • Liina
    3 kuud ago

    Mina tahtsin vãiksena saada õpetajaks 😆😉

    • Liina
      3 kuud ago

      Hetke seisuga minust õpetajat pole saanud (õppida pole kunagi hilja), aga õpetada (targutada) meeldib mulle endiselt 😆😂

  • Maris
    3 kuud ago

    Ma tahtsin saada garderoobitädiks. Tundus mulle üks väga oluline töö olevat! Aga ega see välistatud ju ei ole, kui pensionile jään siis hakkan 🙂

  • Kristel
    3 kuud ago

    Minu ja mu õdede käest küsiti kunagi, et kelleks me saada tahame. Kõige vanem õde tahtis saada ingliks. Keskmine tahtis saada baleriiniks. Mina aga (päris pisikesena) vastasin, et tahan saada karuks! Hiljem tulid siiski reaalsemad soovid ka…

  • Kristiina
    3 kuud ago

    Mingi hetk tahtsin saada õpetajaks, täitsa harjutasin seda oma 4 aastat noorema õe peal,kellele selline mäng sugugi huvi ei pakkunud

  • Angeelika
    3 kuud ago

    Mina tahtsin saada stjuardessiks 😅

  • Airi
    3 kuud ago

    Mina soovisin lapsena saada poemüüjaks 🙂

  • Kairi
    3 kuud ago

    Mina mäletan et tahtsin saada juuksuriks.

  • Grets
    3 kuud ago

    Käisin lasteaia lõpurühmas aastakese balletitunnis ning olin läbinisti veendunud, et minust saab baleriin.

  • Meril
    3 kuud ago

    Õpetajaks 🙂

  • Anette
    3 kuud ago

    Lapsena unistasin et minust saab kunstnik 😊 Aga näed ei saanudki 😄

  • Nele
    3 kuud ago

    Ema väitel tahtsin emaks saada u 2-3a. Ise mäletan kohtunik, õpetaja

  • Pille-Riin
    3 kuud ago

    Väga pikka aega tahtsin saada loomaarstiks, aga siis jõudis minuni tõsiasi, et loomaarstid peavad ka loomi magama panema ja sinna see soov suri.

  • Kristi
    3 kuud ago

    Ma mäletan et tahtsin saada lasteaia kasvatajaks.

  • Merx
    3 kuud ago

    Ha, mingiaeg tahtsin saada bussijuhiks, sest arvasin, et bussijuhid saavd piletiraha endale ning nad on rikkad sellepärast 😀
    Enne seda mäletan, et tahtsin saada lauljaks või õpetajaks. Ütleme nii, et ükski neist pole õige 😀

  • Ene
    3 kuud ago

    Õpetajaks. Ja saingi. 🙂

  • Margit
    2 kuud ago

    Muidu ei mäletakski, aga kunagi olid popid küsimuste vihikud, aastaid hiljem juhtusin üht lugema ja seal mu vastuste seas oli mu lemmikloomaks põrsasas, seega ilmselt olin ma piisavalt pisike, et korralikult kirjutada veel ei mõistnud ja kelleks tahan saada vastus oli, et presidendiks 😀 Ei ole minust presidenti saanud.

  • Liis
    2 kuud ago

    Matemaatika õpetajaks

  • Kristi
    2 kuud ago

    Tahtsin saada õpetajaks. Saingi!

  • G
    2 kuud ago

    Pole olnud otsest ametit, küll aga olen alati mõelnud, et suureks saades tahaksin olla samasugune ema nagu seda on minu ema:). 4a olen saanud olla ema kaksikutele, ei tea kas olen sama tubli kui minu ema aga annan endast parima.

  • 2 kuud ago

    Mul oli väga põnev Teie vastuseid ja kommentaare lugeda! Tänan 🙂

Jäta kommentaar