Tai pohh keegi köhib!

28.09.2020

Kuidas teil selle koroonahirmuga on? Kas on samasugune nagu kevadel kui kõik kinni pandi? Või võtate vabamalt? Pesete sama religioosselt käsi? Näete vaeva iga kord poest autosse istudes, et enne kui midagi puutute, desinfitseerite käed ära?

Ma ei tea, kas mina olen sellest mürast ja lõputust infotulvast väsinud, aga minus on kadunud hirm. Tõenäoliselt ei ole see mõistlik ja selline tervislik hirm, mis paneb sind enda hügieeni eest kõvasti hoolitsema, võiks siiski alles jääda. Loomulikult ma ei soovi endale haigust ja väga loodan, et ei mina, ega ükski mu lähedane sellesse kunagi ei jää, aga ma ei saa ka enam öelda, et ma teen kõik vajaliku selleks, et midagi ei juhtuks.

Kui mul või mõnel teisel pereliikmel on köha, siis see kestab mingi lühikese aja ja siis läheb üle. Noorsand on selles mõttes hoopis teistsugune. Esiteks, kui teisi paistab köhimine ikka häirivat ja segavat, siis Noorsand võib köhida nagu parmotist naabrimees, kes varahommikul oma esimest pläru süütab ja teda üldse ei häiri. Nagu mõne inimese jaoks oksendamine – paha olla, läheb oksendab hetke, tuleb tuppa tagasi ja räägib rahulikult edasi. Kui mina köhin, või mis veel hullem, oksendan, on see minu jaoks alati selline trauma, et ma tahaks lihtsalt dušši alla tühjaks nutma kaduda. Teiseks kestab Noorsandi köha samuti jupp maad kauem. Ta hakkab üldse kergesti köhima. Ta köhib ka siis, kui tal köha pole. Näiteks, kui tal on nohu ja ta tatti sisse tõmbab, siis see kõditab ta kurku ja ta köhib. Ta tuleb ruumi, kus kasutatakse kliimaseadet, õhuvahetus ja Noorsand taas köhimas.

Tavaliselt ei olegi see probleem, sest las see laps köhib. Kuid nüüd vaadatakse igale köhatusele hirmuga järele. Ei teagi, kui pargis oleks köhiv meesliputaja, siis kumb pargist läbisörkivaid naisi rohkem hirmutaks – köha või tema suunas põrnitsev mehetunnus? Käisime siin juuksuris, nagu aeg-ajalt käime. Kui mina käin juukseid lõikamas keskmiselt iga kolme nädala tagant, siis lapsed võtan ma kaasa iga kuue nädala tagant, ehk keskmiselt poolteist kuud juuksekasvatust. Käisime ka sel korral ja Noorsandil oli just köha üle minemas. Aeg-ajalt köhatas. Kuid juuksuris kasutatakse kliimaseadet, mis tundus, et ta kurku ärritas ja vahva oli vaadata, kuidas peale kolmandat köhatust teised emad oma võsukesi ruumi kaugeimasse otsa talutasid ja mulle isana etteheitvaid pilke heitsid.

Ma tundsin ennast tõepoolest kohutavalt… võiks ma öelda. Aga ma ei ütle, sest ma absoluutselt naudin selliseid momente, kui ma tajun, et ma lihtsalt enda juuresolemisega inimesi ebamugavalt tundma panen. Need on momendid, kus ma vastupidi- püstitan hüpoteesi ja siis katsetan, kas see ka paika peab. Ehk kui kaugele ma minna saan. Loomulikult ei lähe ma haige lapsega keset epideemiaohtu avalikku kohta. Kuid kui see on mingi vana köhajäänuk, mille tõi esile õhuvahetus, siis kuidas seda mitte ära kasutada? Kuidas mitte öelda piisavalt valjult, et eemale läinud ema lapsega kuuleks: “Oleks pidanud ikka kodus karantiinis edasi olema nagu arst käskis…”

Igatahes mina tunnen, et minu pedantsus selle viirusega on mitu kraadi leebemaks läinud ja see on vist iga hirmutamisega. See on nagu suitsupakkidega, millele need kohutavad kolepildid peale pandi, et inimesed näeks neid ja hakkaks mõtlema. Need on tõepoolest koledad ja hirmutavad, kuid kui mingit hirmu püüda piisavalt kaua teadvuses hoida, siis inimene harjub sellega ära ja see ei ole enam tema jaoks hirmutav. Nii ei tea ka 99% suitsetajatest, mis hoiatus või mis hirmupilt nende taskusoleva suitsupaki peal on. Pole aimugi. See hirm on ajus välja lülilitatud ja nüüd on see lihtsalt müra, mida mitte keegi tähele ei pane.

Ka need piirangud on jubedalt tüütud. Näiteks on täna hommikul kell 10 mu emal operatsioon ja talle paigaldatakse uus põlveliiges. Väga tahaks minna teda vaatama, aga peab leppima sellega, et ainsad, keda haigla juurde sõites näha saab, on personal, kes kõrvaloleva pargi suitsetamiseks hõivanud on. Muidugi võiks neid ka vaatama minna, aga see pole päris see, kui enda terminaatori jalaga ema kaeda.

Lisaks on minu jaoks koroonast veel hirmutavam see proov, mida võetakse. Mult ei ole küll kunagi võetud, aga miskipärast suudan ma täpselt ette kujutada seda tunnet, mida tuntakse, kui see pulk põhimõtteliselt läbi kolju torgatakse. Isegi seda kirjutades on kananahk ihul. Teate, miks see test nii ebameeldiv on? Sest sinna ei peakski mitte midagi torkama. Kui peaks, oleks see meeldiv. Sama hirmutav on minu jaoks mõõga neelamine (see on see asi, millega arstid su kõhu sisemust uurivad). Ma ei suuda vahel hommikuti enda tagumisi hambaidki pesta ja ma juba öögin. Kuidas ma selle kaamera endale sisse torkaks veel? Peab uurima, äkki saab sinna tagumiku kaudu. Tundub inimlikum.

Kuidas teil siis on? Olete sama tähelepanelikud ja hoolikad nagu kevadel? On teile proovi tehtud? Kuidas oli?