See on käes. Mu lapsed on päevad läbi “ei tea, kus”.

24.05.2019

Ma pole oma lapsi varsti juba kolm päeva näinud. Ma kuulen, et aeg-ajalt uks käib pauguga kinni ja vahel on kõik uksed pärani lahti, aga kui ma lähen elutuppa vaatama, kes seal oli, siis pole seal mitte kedagi. Nimelt said lapsed endale sõbra.

Meie vastasmajas elab Noorsandist alla poole aasta vanem tüdruk, kellega nad möödunud aastal tülli läksid. Selles vallas on Noorsand väga suuri edusamme teinud, et ta oskab oma emotsioone paremini kontrollida. Mitte suurepäraselt, aga palju paremini. Veel mõned kuud tagasigi, kui ta kurjaks sai, või kui ta midagi tahtis, mis teise käes on, ei osanud ta sõnadega seda soovi väljendada, vaid läks kohe kätega ise ära võtma ja kui ei saanud, siis olid käed kerged käima. See on olnud ka Esileedi suurimaid hirme, et kui ta lasteaeda läheb, et äkki ta siis lööb kedagi. Kuid see taastutvus naabritüdrukuga on näidanud meile kui palju ta on edasi arenenud. Ta ei löö, ta ei satu konfliktidesse ja on koju tulles alati nii rõõmus, et kohe peale magamist saab taas sõbrannat vaatama minna.

Seega ma ei näegi oma lapsi peaaegu, sest ka kaksikutel on naabrite juures põnev. Koht, kus me elame, on üldse suurepärane koht kasvamiseks, sest meie küla näol on tegemist ringteega. Ehk külasse on ainult üks sissepääs ja tehes kogu kvartalile ring peale, sõidad sa ka samast sissepääsust välja. See tähendab, et võõraid autosid siia peaaegu ei satugi. Kui satubki, siis ta võib kindel olla, et iga maja juures toimetav inimene enda selja hetkeks sirgu ajab, prillid ninale langetab ja kahtlustavalt vaatab, et kes see võõra autoga nüüd siin meie kandis tiirutab. 

Ka on külas umbes paarkümmend maja, millest julgelt 80% ulatuses elaved pered lastega. Ja uusi tuleb aina peale. Kui möödunud aastal oli Noorsand nii nördinud, et üks teine naabripoiss temast enam üldse ei huvitunud, sest oli jõudnud sellisesse ikka, et Noorsandiga mängimine oli liiga titekas, siis selle aja jooksul on juurde kasvanud terve posu lapsi, kellest võivad uued mängukaaslane saada. See oli ka üks põhjuseid, miks me enda kodu just siia otsustasime soetada.

Mina oleks soovinud muidugi palju eraldatumat kohta. Soovitavalt sügaval metsa sees. Sellega on ainult see jama, et sellistesse kohtadesse eriti kiiret internetti panna ei õnnestu, metsas on puugid ja lastel ei oleks seal teisi lapsi, kellega päevad läbi maailma avastada. Aga Esileedi sõna jäi peale ja ta teatas, et tema metsa tagasi ei koli. Just oli puude varjust päikese kätte saanud ja olgu, mis on, aga tema tahab kohta, kus oleks ka muud inimasustust… ja võimalikult vähe lehtpuid, sest tal on tänaseni lehtede riisumisest lapsepõlvetrauma, kuna ta vanematel on umbes üle kümne õunapuu, umbes kümme ploomipuud, kirsi-ja murelipuud, suur paju keset aeda ja aia kõrval tohutu suur tammepuu, mis oma lehed lahkelt nende aeda ja majaesisele poetab. Siin on meie aias vaid üks murelipuu. Kõik. Tegelikult on meil vist ikka maja ees ka mingi puu, kus on lehed… Tuleb vist kolida…

Kuid seda on näha, kui õrnalt lapsed oma sõbrannaga ümber käivad. Iga väiksemgi negatiivse alatooniga tagasiside või tunne, teeb nad hästi õnnetuks, sest sõprus on nende jaoks täiesti uus kogemus. Seni on nad peamiselt mänginud vaid kolmekesi omavahel, või sugulastega ja seal ei peagi lapsed alati väga hästi läbi saama, sest kõigil on seljatagused vanemate näol ja kui nad lähevadki tülli, siis küll vanemad julgustavad kõike seda klaarima. Sõbrannaga aga on lood hoopis teistsugused. Kui ta ütleb, et ta ei ole enam näiteks sõber, sest tekkis mingi vastasseis, on neile justkui noahoop südamesse. Mida see tähendab, et ei ole enam sõber? Kas see tähendabki lõppu? Kuidas siit edasi minna? Ja see on nii tore, et nad kõike seda kogevad. Lapsed peavadki emotsioone tundma. Nii nad tunnevadki suuri tundeid. Loodetavasti õpetab see ka neid tulevikus sõnadega ettevaatlik olema.

Ka püüame meie võimalikult vähe sekkuda ja tegelda maksimaalselt julgustamisega, et nad enda muresid ise lahendaksid. Nii nad ongi juba mõned korrad ise leppinud ja lepitust otsinud. Ka on mul hea meel, et sõbranna on toredast perest. Ka minu lapsed ei ole tänaseni ühtegi roppu sõna kasutanud ja vist ei teagi, et sellised asjad üldse olemas on. Küll see lasteaed selle augu kiiresti ära lapib, kindel see. Aga seni on mul isana nii südant soojendav vaadata nende kompamist inimsuhete maailmas. Kuna nad otsivad pidevalt viise, kuidas minu kannatust testida, siis ma kujutan ette juba nende vaimustust roppustest, kui nad saavad teada, et ka sõnadega, mitte ainult hääle valjusega, on võimalik mult reaktsioone esile kutsuda. Ideaalne!

Tore on ka see, et 99% ajast on mängimiskoht naabrite aed ja kodu, mis tähendab, et meil on nii vaikne ja rahulik. Las nemad ka naudivad seda heli, mida neli “kuni viie-aastast” last toota suudavad.

Kui kiired sõbrunejad teie lapsed on? Ja muide, kui keegi teist läheb suvel Pärnus toimuvale Rõõmsate laste festivalile, siis võite julgelt oma lapsed meie omadega mängima saata. Me ei löö…. enam. Vähemasti mitte nii palju nagu varem!