Issi, sa oled nagu vasikas…

11.11.2018

“Issi, sa oled nagu vasikas…” ütles Noorsand eile, pannes oma põse vastu mu käe triitsepsi osa. “Nii pehme nagu vasikas…” jätkas ta silmad poolvidukil unistavalt. Ma ei saa eriti tihti komplimente ja kui ma saan, siis need on alati sellised, et ma ei oskagi kosta, kas see oli kompliment või vihje, et mine trenni. Siiski tundus Noorsand nautivat oma põske vastu mu käe tagakülge silitades, seega tema poolt võis see tulla komplimendina. Vaevalt, et tal ka väga palju kogemusi teiste meeste käte põsega silitamisel on. Küsimus tekkis siiski, et kust see vasika võrdlus? Vahet pole.

Ma olen nüüd läbinud katsumuse ja jätkuvalt elus. Nimelt veetsin ma reedel üksipäini kolme lapsega, kellest kaks olid haiged 11 ärkvelolekutundi ja laupäeval kolme terve lapsega 9 tundi. Kui ma arvasin, et kõige karmim katsumus on olla päev otsa kolme lapsega, siis nüüd võtan ma oma sõnad tagasi, sest kõige karmim katsumus, on olla kolme lapsega, kellest kaks on haiged. Eile, kui nad olid paranenud, oli see reedega võrreldes lust ja lillepidu. Lisaks käis päeval ka vanaema neid tunnikeseks vaatamas ja päev veeres mugavalt õhtusse. Mida ma veel ei oska, on multitaskimine – kui ma olen lastega, siis ma olen lastega. Ma ei kujuta ette, kuidas sinna aega veel söögitegemine, koristamine, pesupesu jms sisse mahutatakse. Tundub võimatu. Siiski kartulit praadisin, sest ma teadsin, et see on üks asi, mida ma suudan ära teha ja mida nad välja ei sülita. Nad ei söö ka seda (söövad keskmiselt 4 kartuliviilakat nägu), aga samas täiesti ära ka ei põlga.

Sellised rasked hetked on mulle suured väljakutsed. Kui Vennas haige on, siis ei taha ta mitte midagi muud kui emmet. Iga väiksemgi asi ajab nutma ja nuttes hüüab ta alati emmet. Ta läheb vaikselt pimedasse koridori akna peale, surub lauba vastu klaasi, vaatab igatsevalt õue ja ütleb vaevukuuldavalt: “Emme, tule palun koju!”. Sellistel hetkedel minust talle ei piisa. Ma läksin ta juurde, panin põlve maha ja kallistasin selja tagant ja lohutasin öeldes, et emme igatseb teda ka, aga ta peab täna ära olema ja tuleb kindlasti varsti tagasi. See ajas ta veelgi enam nutma, kuid ta pööras minu poole võttis mul kaelast kinni, ronis mulle sülle ja me istusime koos diivanile. Ta toetas  kaisus olles pea minu põsele.. ja lükkas põse kaugemale, sest see torkivat. Pidin pea kuklasse ajama ja ta pani oma pea mu rinnale, ütles õrnalt veel “emme” ja hetke pärast ta magas.

Ma ei asenda absoluutselt oma lastele ema ja ei suudaks kunagi tema kohta täita, kuid asjad, mida ma olen nõus oma laste nimel ära taluma, on märkimisväärt. Ma olen nõus taluma laste kaebenuttu, sest neil on paha ja et parem hakkaks, on neil vaja ema lähedust ja kuigi minu karvane lõug ei asenda ema, siis on minu vasikaga sarnanev triitseps neile alati olemas kui neil seda vaja peaks minema. Ma saan ju iga päev ootamatuid küünanukihoope, jalahoope ja muid hoope, kui ma nende mängudele peaksin ette jääma. Kuri “Olge ettevaatlikud, te teete haiget!” üleskutse toimib. Umbes minuti. Ja hetke pärast on keegi taas kellegi eest ära põgenenud ja ronib mu seljas oma kondiste põlvedega. Kui Esileedi on kodus, on see kõik jagatud ja nii, et tema kannab raskemat koormat. Absoluutselt. Kõik haigused, plaasterdamised, arsti juures käimised on tema kanda. Peamiselt sellepärast, et ta ei usalda mind selles vallas. Aitäh usaldamatuse eest. Mulle sobib.

Kuid mida on antud aasta mulle isana õpetanud? Seda, et et mida rohkem ma asja kohta õpin, siis mitte ei saa asi mulle selgemaks, vaid aina enam selgub kui palju on veel mõista. Me läbisime Gordoni perekooli kursused, mis on väga hea tööriist selleks, et oma lapseni jõuda ja me vajasime seda hädasti. See õpetas meile palju ja kui sina tunned, et sa tõstad äkki laste peale liiga palju häält, et sa ei suuda oma teismeliseni jõuda või mõni muu mure lastekasvatamisega on, siis ma usun, et see koolitus annab väga häid mõtteid ja tööriistu. Sest vähim, mis ma teha saan, kui ma tunnen, et ma ei oska, on õppida. Lapsed õpetavad ise iga päev vääääga palju, kuid paar koolitust on ainult kasuks. Pole mul ju lapsepõlvest võtta eeskujuks isarolli, millest oleksin saanud õppida, seega ma ainult teesklen isaks olemist ja teen nägu, et ma tean, mida ma teen. Kuid ma olen alati nõus tunnistama enda vigu ja olen valmis õppima olema parem.

Esileedile luban, et näen vaeva ka, et olla parem mees. Isana ma arenen, aga mehena olen ma jätnud asju soiku ja muutunud mugavaks… sest lapsed noh.

Lapsed magavad nüüd lõpuks öösiti ja aeg on meil nüüd ka endile tähelepanu pöörama hakata. Sinu ma endale valisin (nii meeldib mulle mõelda) ja nii nagu ma tahan, et mu lapsed tunneksid uhkust enda isa üle, tahan ma, et ka sina tunneksid uhkust minu kui enda mehe üle.

Ma olen lõpuks suutnud leppida, et mul on kolm last (kaksikute saamise šokk taandus) ja mõte neljast lapsest ei hirmutaks mind väga, sest idee, et Piiga saaks endale õe, mulle täitsa meeldib. Kuid kui ma näen mõnd vastsündinut, kui ma näen mähkmehunnikut ja kuulen imetamisest ja magamata öödest, siis ma olen valmis kondoomiga ringi käima kasvõi 24/7. Lihtsalt igaks juhuks. Ei tahaks küll uuesti kõike seda läbi tegema hakata. Ja kui lisada, et umbes iga teine, kes meiega sellel teemal juttu teeb, viskab nalja, et äkki saame siis veel ühe paari kaksikuid, või mis veel parem – kolmikud, siis universiumile on seda mõtet nii palju üles visatud, et mina küll riskima ei hakka.

See oli minu isadepäeva mõttevahetus ja lubaduste puistamine. Kõik, mis ei arene, aegub. Kõik vajab hoolt ja tööd. Ilusat isadepäeva kõikidele isadele ja leebeid õppetunde meile kõigile.