Seadsin endale aasta lõpuni kilekotiteemalise väljakutse
22.11.2017
Sageli kasutavad Eestit väisavad välismaalased ja ka reisilt naasvad eestlased Eestit tutvustava omadussõnana, et Eesti on puhas. Kuid tegelikult ei ole. Eesti on puhtam kui paljud teised riigid, aga Eesti on ikka prahti täis. Linnas jalutades on raske leida paari järjepanu ruutmeetrit, kus maas ei vedeleks ühtegi suitsukoni. “Teeme ära” talgutajatel on igal aastal meeletult tööd ja kuigi olukord on parem, on siiski veel väga pikk tee minna.
Meie oleme iga aastaga aina teadlikumaks muutunud nii prügisorteerimise kui ka taaskasutuse suhtes. Me oleme kaugel eeskujulikest, kuid ma arvan, et võttes arvesse, kust me tulnud oleme ja kuhu jõudnud, siis see muutuski on juba märkimisväärne. Meil on katlaruum nagu prügisorteerimisjaam. Õigemini seal on mul ära jaotatud kotid klaasile, panditaarale, pakenditele ja paber/papile. Kui ma pean sinna gaasinäitu vaatama minema, siis on see alati tükk tegemist, et neist mööda trügida. Kuid on näha ka eeskuju pool, sest lapsed taipavad juba ka vaikselt ise, mis prügi läheb prügikasti ja mis läheb kasti kõrval olevasse kotti.
Kuid oleme tegemas esimesi tähtsamaid samme ka selles suunas, kuidas me pakendeid näeme. Ma mäletan kui ühel hetkel ei saanud poest enam seda sooja saia ja leiba osta, vaid sa läksid poodi ja kogu leivariiul oli täis kilepakendites viilutatud ja viilutamata leiba ja saia. See tundus nii veider, sest pakendis olev leib tundus palju kehvem. Miski, mille ma olen ammu unustanud ja nüüd seda kirjutades see meenus. Täna ostame me ka neid kilesse pakendatud viilutatud jahutooteid ja see tundub täiesti normaalne. Jaa, müüakse ka lahtist, aga ma pole enam saanud seda nostalgiat neist ja pole ostma jäänud.
See on ka üks põhjus, miks ma tahan ise poes käia. Tartus ei ole veel e-toidupoe võimalust, aga olles kuulnud erinevatelt inimestelt tagasisidet, siis ma olen mõelnud, kas ma tahaksingi. Mitmed on kurtnud, et e-poodide puhul minnakse pakenditega suhteliselt hulluks – üks sidrun ja üks kilekott, üks mandariin ja üks kilekott, üks sibul ja üks kilekott. Ehk kõik erinevad puu- ja juurviljad pakendatakse eraldi kottidesse. Kui ka teie arust ei ole see mõistlik, siis kirjutage neile. Kui piisavalt palju inimesi kaebab, küll siis ka muutused toimuvad. Te ei taha, et keegi teie puuvilju näpiks? Nagunii näpib ju – keegi peab selle sidruni sinna oma sõrmedega ju kilekotti panema.
Ma ei võta pea kunagi puu ja juurviljade ostmiseks neid läbipaistvaid kilekotte. Kui need on nagunii seal lahtiselt, siis ma ka ostan need lahtiselt. Kuna ma kasutan pea alati kiirkassasid, siis olen ka mina viimane, kes neid vilju näperdab. Ka oleme me ostnud endale puu-ja juurviljade tarbeks võrgud. Mis küll meil aga pea alati maha ununevad.
Sama asi ka poekottidega. Meil on piisavalt tugevaid kangast kotte, et tegelikult ei peaks me üldse poest kilekotte ostma. Kuid taaskord – kui ma poekoti köögis ära tühjendan, siis kipub ka poekott kööki jääma ja ma ei käi poes eriti planeeritult. Kui ma sõidan poest mööda, siis ma korra lihtsalt mõtlen, kas poest ka midagi vaja on ja tavaliselt on sel hetkel kõik kotid kodus. Ja see on ka taoliste postituste võlu. See inspireerib mind muutusi sisse viima. Ma luban, et ma ei osta aasta lõpuni mitte ühtegi kilekotti ja ei kasuta ka ühtegi ühekordset kilekotti. Null. Ainult hurmaa jaoks, sest see on alati nii kleepuv. Ei. Oot. Kui null siis null. Isegi hurmaa jaoks mitte.
Tehke ka proovi, sest see nädal on üleeuroopaline jäätmetekke vähendamise nädal ja nii tore kui võimalikult paljud meist teeksid selle otsuse, anda enda panus, et me neid jäätmeid võimalikult vähe tekitaksime. Paar aastat tagasi ei olnud me suured sorteerijad ja meil oli pidevalt häda, et prügiauto tulekuks oli lootus prügikasti kaas kinni saada lootusetu. Me mõtleme nüüd, et äkki peaks prügiauto käimiskordi harvendama, sest sageli ei ole ta tulekuks kast täis.
Taaskasutus on lastega peredes alati aktuaalne ja nii ka meil pidevalt asjakohane. Esileedi saadab mind sageli kusagile inimestele uste taha, sest ta olla kelleltki jälle mingid teise ringi saapad või riided soetanud. Lastega ongi kerge, sest nad ei jõua riideid ära kulutada ja kasvavad neist enne välja. Ka paljud Esileedi sõbrannad saavad talt hunnikute viisi laste esimese aasta riideid, mille meie eelnevalt kelleltki saanud oleme. Ka kõik riided, mis me oleme saanud Breden Kidsiga koostööd tehes, on leidnud endale uued kandjad, sest kvaliteetsed materjalid kestavad kaua.
Üks kuluartikkel, mis pole märkimisväärne, aga siiski lastega peredes ülivajalik – joogikõrred. Neid ei kulu meil palju, sest 99,99% ajast joovad nad kraanivett. Kuid on päevi kui laual on õunamahl või mõni muu magusam jook, siis seda soovitakse alati tarbida läbi kõrre imetuna. Me ostsime endile taaskasutatvad kõrred, mis on tehtud ….. metallist. Ja need toimivad sama hästi kui tavalised kõrred. Veelgi enam. Nendega tahan ka ma isegi juua. Neid müüdi selles otsemüügifirmas, mis müüb igast lappe ja muud. Meenus, nimeks on Norwex. See on üks brändidest, millest Esileedi vaimustuses on ja paneb pool palka nende erinevate lappide peale.
Ka kogu meie elutoa mööbel on taaskasutuses. Ka köögilaud ja köögimööbel üldse. Oma vanaema korterisse panime me kööki uue mööbli, mis oli samuti taaskasutuses ja vajas vaid veidi meistrimehe kätt, et see ära sobitada. Tasuta saadud asjade puhul on meil ka kunagi langetatud otsus, et kõik, mis me oleme tasuta saanud, selle anname me ka tasuta edasi. Küll aga eeldusel, et keegi sellest endale äri ei tekita. Auto, millega me liigume oli ka eelnevalt kasutuses. Aga see pole vist eriti saavutus.
Jäätmenädala toimumiseks on tehtud ka informatiivne leht www.jäätmed.ee ja kui seal ringi lappate, siis seal jagatakse infot, et kuhu saaks enda jäätmed ära viia, antakse nippe, kuidas vähendada ja isegi õpetusi, kuidas kogu asi endale võimalikult lihtsaks muuta. Ma nägin, et ka Mallukat inspireeris see nädal ja ma loodan, et ka teid.
Veel kord, me ei ole rohelised ja eeskujulikud, aga ma tahan, et me oleksime palju rohelisemad ja palju eeskujulikumad ning rääkige ka enda kogemusi, kuidas teie sellesse panustate. Mida teie teete, et enda jalajälge keskkonnale vähendada? Kas sorteerite jäätmeid? Kas taaskasutate?
Kas teete minuga kaasa väljakutse, et aastalõpuni kilekotte ei osta juurde ja puuviljaosakonnas ka ei võta? Vaatame kuidas läheb, sest kõige hullem, mis võib juhtuda, on see, et mitte midagi ei muutu. Iga uus harjumus on alguses harjumatu ja mina olen valmis seda piina kannatama, et ma ei saa poolteist kuud loodust tavapärases tempos reostada.
Kõigi kommenteerijate vahel on mul välja loosida viis auhinda – kolm teist saab hugbagi, mis on väga mugav võrkkott ja teil ei lähegi enam kilekotti tarvis. Eeldusel muidugi, et te selle poodi kaasa võtate. Ja kaks teist saab korduvkasutatava bambusest kohvitopsi. Mõlemad suurepärased abivahendid puhtama kodukandi nimel.
Loading ...
Sorteerin ja taaskasutan. Laste riided on enam jaolt teise ringi tooted, viimasel ajal ka mu enda ja mehe riided. Ostan ka muist mänguasju kasutatult.
Prügi ja asju sorteerin ka.
Poodi minnes oli poekottidega pidevalt sama jama – alati oli kodus. Nüüd ostsin mõni nädal tagasi endale AW-i disainitud poekoti ja see on üsna edev, et tahaks kogu aeg seda kasutada. Seetõttu, kui poe tavaariga koju jõuan, võtan asjad välja ja panen poekoti kohe käekotti tagasi. Lisaks teen juba mitu aastat järjest jõulukingitused ise ning eriti sel aastal on tegemist 80% taaskasutusega ;). Väikseid kilekotte võtan poes ikka, sest ei talu kui puuviljad kuskil riidest kotis laiali on ja muljudes koti ära määrivad.
Ka meie peres on olemas riidest poekotid, kuid tihti need ununevad koju. Võiks öelda, et peaaegu alati, kuna tihti on poeskäimine spontaanne. Õnneks aga päästab natuke see, et meie kodukoha poes (maapood a&o) , on peaaegu alati olemas kasutamiseks pappkaste ning tihti kasutamegi siis neid, kui endal on kott maha ununenud 🙂 Kuid tõesti on see väga hea väljakutse ja just aasta lõpus, sest tavaliselt ju antakse lubadusi endale uueks aastaks. Esitan kindlasti ka endale selle väljakutse 🙂
Ma hugbagi ei soovi, sest on olemas ja kohvi ei joo, nii et seda ka ei vaja, aga vastan ikka.
Kunagi osalesin fb üritusel, kus pidi terve kuu ilma kilekotti ostmata olema. Harjusin sellega nii ära, et kilekotte ostan väga harva. Kasutan puuviljade jaoks võrkkotte või ostan lahtiselt nt banaani või apelsini.
Kui kassiir üritab ise midagi väiksesse kotti panna, siis keeldun. Ja riidepoodides jne pistan ka väiksemad asjad hoopis oma kotti. Suuremad asjad ainult lasen neil kotti panna.
Pane auto uksesahtlisse või keskkonsooli( mis fordil ju mahukas) valmis mitu riidekotti ja nii saad mitu korda poes käia, ilma et sul kott maha ununeks või siis pista kohe jopetaskusse kott, kui köögis asjad välja võtad.
Mul on vahest tunne, et poest kaupa tuleb vähem koju kui prügi välja viime ja suurem osa prügist moodustavadki erinevad pakendid: juustu, singi, leiva, mahla, piima, jogurti jne pakendid. Ei saa ma aru ka neist, kes näit banaane kilekotti topivad või kassas küsivad 2-3 väikest läbipaistvat kotti, et oste pakkida. Kui mina olen unustanud oma korduvkasutatava koti autosse või koju, siis võtan poest pappkarbi ja pakin sinna ostud- kodus aga saab pappkarppi papist jäägid panna.
Banaane ma kilekotti ei pane, aga kõik teised puu- ja juurviljad püüan alati ühte kotti sokutada – ükski müüja pole teinud etteheiteid selle kohta, et kilekotikesel on 4-5-6 hinnalipikut.
Juurikad ja muud köögiviljad ja puuviljad olen pannud kõik kokku ühte paberkotti ja kleepsud siis kõik kotile. Parem ikka kui igale asjale oma kott ☺ seda saab teha muidugi ainult seal kus kleepsud aga puldisüsteemid kõigis kus käin va rimi nii et hea lihtne. Kassiir ka ei podise kui just ostukontroll ei ole ☺
Taaskasutan üpris palju, vanad riided annan edasi täditütrele ning ise uusi ostan võimalikult vähe. Säästan loodust ka sellega, et puuvilja-juurvilja letis väldin kilekottide võtmist ning kohvi teen ise oma topsi(odavam ning keskkonnasäästlikum).
Üks parimaid postitusi Henrylt. Hugbage olen vaadanud aga osta pole raatsinud. Laste riided annan alati edasi ja ise kasutan teiste “vanu”.
Isegi lõnga saamuseks harutan tihti vana kampsuni ülesse.
Omal on meil kodus köögimööbel tehtud jääkidest ja enne poodi tormamist vaatame kodu üle, et äkki annab millestki midagi teha.
Mina ei saa siiski ühest asjast aru. Kena küll, kilekotte ei osta. Aga kuhu teie siis prügi panete? Ma ei tea kas ma olen mingi imelik või kas tänapäeval on mingid moodsamad vahendid juba aga mina kasutan seda poe kilekotti ka prûgikotina. Seega ma ju ka taaskasutan tegelikult.. ma ei mõista lihtsalt kuidas see nii vãga sããstmine on, kui ma käin poes küll selle riidest kotiga aga prûgi jaoks ostan ikka eraldi kotte? Autoga käies poes üldse mingit kotti vaja. Kärust autosse ja autost tuppa.
Ma olen aru saanud, et teatud prügikottide lagunemise aeg ja kiirus on palju efektiivsemad kui need igikestvad poekotid. Uuringi asja nüüd lähemalt
Minul on näiteks nii suur prügikast, et sinna poekotti ei saagi panna. Poes käin riidest kottidega, need on alati käekotis olemas. Ja kuna käekott on suur, mahub sinnagi ühtteist, nii et ka muudes poodides palun asju mitte kilekotti panna (no ostad näiteks kaks paari sokke – ma pistaks nad ju nagunii ka selle kilekotiga käekotti, mitte ei kannaks seda kotikest eraldi näpu otsas).
Mul on ema üsna usin sorteerija ja ta kindlasti kasutaks seda kotti poes. 🙂 Tal on peaaegu alati poekott käekotis, autos mitu tükki jne. Harva, kui ta avastab, et on unustanud koti koju. Samuti vanapaber, pakendid sorteerib ja viib konteinerisse, naabrinaisel on kanad, ja kogub neile munakoori ja muidu söödavaid toidujäätmeid.
Ise üritan ka pigem sorteerida, aga mees raske kaasa saada..pidevalt on prügikastis asju, mis seal olema ei peaks. Riiete taaskasutamist pooldan, aga tihti ei mõista, miks inimesed neid hingehinnaga müüvad..eriti kui on selline, mis ei peaks küll müügiks olema. Kilekotte ostan harva poest, üldjuhul kui on planeerimata külastus..alati pole meeles kohe peale koti tühjaks tõstmist uuesti käekotti see tõsta. Väikeseid kilekotte kasutan teatud puu-juurviljade puhul, nt kartul, must porgand, aga ala ühe paprika jaoks küll kotti ei võtaks, või banaanide jaoks..ja ei mõista ka neid inimesi, kes nii teevad. Ja need poekilekotid, mida me ostnud oleme, siis neid kasutame prügikottidena ka, eraldi prügikotte ei ole ammu kasutanud, sest ikka aeg-ajalt tekib kuidagi neid kilekotte ja siis pole põhjust nagu erladi prügikotte osta olnud. Ja need läbipaistvad kilekotid, sinna kogume siis plastikjäätmed, millega mugav viia konteinerisse.
Kilekotte ma üldjuhul poest ei võta ega osta. Püüan alati mõne hugbagi ja suurema riidest poekoti käekotti pista. Nii et seda võin vabalt lubada, et kuni aasta lõpuni jätkan samamoodi või veel usinamalt 🙂 See tuletab meelde seda, kuidas paar päeva tagasi tundis üks tädi sibulaleti ääres muret, et ega ta seda ühte sibulat ei pea ometi kilekotti panema hakkama. Sain teda rahustada, et ei pea ja ladusin ise kõrval porgandeid võrkkotti.
Metallist kõrred on meie peres ka tuttavad, aga tellisin need veepudel.ee lehelt. Ostsin oma lastele sealt veepudelid ka ja olen nendega tõesti vägaväga rahul. Mu tütar hakkas selle pudeli omanikuks saades tunduvalt rohkem vett jooma 🙂
Taaskasutame nii kuis jaksame 🙂 kilekotte ei võta juba ammu( üle aasta ok, ennem seda oli see väike kilokott endal kaasas- jah, mul on suur käekott 🙂 ) .Riidest poekotid on meil igal pool ja mitu tükki, üldiselt me käime poes nimekirjaga- et vähendada emotsiooni oste ja üle tarbimist. Maa poes on ka pappkasti võimalus- oleme seda ka kasutanud, kui nt on vaja pappkasti millegi hoidmiseks kodus(täna just tõin poest suure kasti, hea jõulukingid sisse ära peita 😉 ) . Riided (nii meie kui lapse) on kõik taaskasutus ja sinna lähevad üldiselt tagasi. Naerame abikaasaga ikka, et terve meie maja ja elamine on kellegi teise prügi, aga meile varandus( nt mööbel- oleme mitu mööblitükki teiste jaanitulest ära päästnud, abikaasa annab uue lihvi, vajadusel restaureerib, täna just astus tuppa- Sõbralt sõbrale poest saime lapsele sahtliboksi- lihvimist, lakkimist ja pisut dekupeerimist ehk käsitöö kaunistamist ja jälle suurepärane asi olemas 🙂 aga eks meilgi on veel arenguruumi 🙂 nii et väljakutsega ei saa kahjuks ühineda, kuna juba on kasutusel puuviljavõrgud 🙂 aga teistele jõudu ja tore ettevõtmine!
Vàga tubli inimene oled. Mul ka siis nùùd 0 kilekotti.
Prügi sorteerimine on meie peres ammune komme. Samas vaatan oma pakendikaste ikka õudusega ja mõtlen, kuidas saaks poest vähema pakendikuhjaga koju tulla. Sageli pean poes müüjatele eraldi ütlema, et kaupa pole vaja kilekotti panna. See liigutus on paljudel teenindajatel nii automaatne, et nad isegi ei küsi, kas ma seda vajan. Eile just vanim laps küsis, et kas ma tõesti arvan, et minu prügi sorteerimine päästab maailma. Arvan, et pisut paremaks teeb ikka :-).
Meil on peres ka kolm last. Riided enamus kasutatuna saadud ja saadame ka edasi taaskasutusse.
Poes käies enamuse ajast võtan ikka riidest kotid kaasa. Küll aga kasutan neid läbipaistvaid kotte õunte ja mandariinide jms jaoks. Tegelikult tahaks neid HugBag-e küll. Olen poes neid vaadanud, aga ostmiseni pole veel jõudnud . Peab vist jõuluvanale kirjutama ?
palju õnne. hugbg
Mul on olemas riidest kotid mida tihti ja kasutan, üks suur näotu coopi must kott ja teine väiksem ja vähe ilusam, lasin spetsiaalselt õmmelda 🙂 Aga kilekotte ostab kah siiski, sest kasutan neid prùgikottidena. Ja väikseid kilekotte muidu nii palju ei kasutanud, aga pesamuna suudab endast väljutada kohati kohutavat kraami, seega need mähkmed lähevad väikse kilekotiga prügikasti, esiteke haisu vältimiseks, teiseks sellepärast, et minihärra ei suuda vahest oma asjadest loobuda ja läheb prügikasti neile järele ja ma ei tahaks leida teda kätt pidi teada millest 🙂
Aga elama eramajas, suurema osa biolagunevast kraamist viin komposti, lastele väikseks jäänud riided sorteerin kas mõned üksikud asjad müügiks, enamus paljulasteliste perede abipunkti ja mustad ja katkised asjad ära viskamisse, sest meil pole siin väikelinnas HMi kaltsukonteinerit.
Patareid ja ravimid viin vastavatesse kogumispunktidesse.
Pesugeeli ja kätepesu seepi ostan täitepakenditena.
Papi ja paberi ja klaaspurgid/pudelid viin paar km eemal asuvasse konteinerisse, aga tavalise pakendi viskan küll prügisse, oleks koduasulas spetsiaalne konteiner, siis kindlasti sorteeriks veel paremini, aga kuna seal paari km kaugusel asulas regulaarselt ei käi, siis ei taha omale eraldi prùgihunnikut tekitada, ruumi pole.
Mina ikka üritan ka sorteerida jms. Nt poekilekotte kasutan hiljem prügikottidena. Tihti ostan hoopis paberkoti ja selle põletan ahjus ära. Puuvilju ei pane ka üksikuna kilekotti, aga näiteks viinamarju ma ei oska küll muud moodi võtta, kui ikka kilekotis. Aga seda kilekotti ka taaskasutan muul otstarbel hiljem.
Meie majagaraaz on ka nagu prügijaam, sinna kogume nt plekkpurgid, millel pole pandimärki (Lätist :D) ja need viime vanarauapunkti siis, kui suurem kogus koos (hetkel küll pool garaazi neid täis juba).
Sellegipoolest tekib meil väga palju prügi ja ma üritan koguaeg seda vähendada, aga meie suurim nõrkus on lihatooteid osta nendest suurtes karpides, nagu nad poes on. Nende ostmist üritan juba aastaid vähendada. Nt hakkliha on nii tobedas suures karbis. Kui meeles on, ostan lahtiselt..
Meil ammu riidest poekotid. Algul jäid maha ja ostsin uued, nüüd on üks koti täis autos ja teine , algselt tühi, toas… kui toa oma hakkab täis saama siis on aeg autosse viia 🙂 kilekotid tulevad küll koju siis kui ise ei pakenda aga need lähevad siis ka prügikotiks. Paberi ja papi korjame pappkasti ning plastik ja pakend ka tekkinud kotti. Puuviljade pärast olen saand kasaapidajatelt ka noomida teemal et kas mul muud siin teha pole kui sorteerida need eraldi välja, leti kõrval ju tasuta kotid olemas. Nüüd võtan enne kassat kõik kotist välja ja pärast pistab ise tagasi.. Kui aga suured või pakus koorega viljad siis ei pakendagi. Viinamarju päris lahtiselt kotti ei taha.
Riided on enamus taasasutusest ja saadan ka edasi. Näiteks on meie 2 last üle elanud riided läinud õe lastele ja nüüd sealt ringiga tagasi… mõni asi lausa 7 last läbi käinud..
Ainus mille taaskasutust ma ei poolda väga on turvavarustus. Kiivrid ja turvatooli jne..
Avastasin ka et lasteaedades nii mõndagi vaja.. puzzle ja kauamängiv millest lapsed välja kasvavad ning mäned mänguasjad saab sinna viia. Ka küünlaümbrised ning patareid viime kampaania korras lasteaeda ja kooli.
Purgid lähevad uuesti hoidistamisele..
Kindlasti on veel asju ….
Proovin ka aasta lõpuni poest kilekotte mitte osta. Tavaliselt ostan poest paberkoti, mida kasutan korduvalt. Kui auk sisse tuleb, siis läheb paberkott ahju tulealustuseks. Poest puuviljadele kilekotti ei võta ma juba ammu. Paraku kartulite ja porgandite jaoks olen kilekoti võtnud, muidu on ostukorv ja kott mulda täis.
Ma kasutan alati riidest poekotti ja ECOBAGS riidest juurviljakotte. Ainuke hull asi on see, et hapukasaid ostes pean alati selle ühe kilekoti võtma, sest see hapukapsa kott laseb jubedalt alati läbi. Ja vahel juhtub, et kõik juurviljakotid on juba kasutusel ja on veel vaja mingit lahtist kaupa võtta, mida niisama nagu korvi ei viska.
Sorteerin. Saime siiakanti kollasekoti auto käima. Aga nii kurb kui see ka pole tunnistada, suudan ma sinna kotti rohkem tavaari koguda kui ära mahub. Ehk siis on alati kusagil veel kaks kotti ootamas. Või olen ma vilets pakendaja,kes teab. Poes ma eriti kotte ei osta. Sest püüan paberkotid kokku koguda ja autosse ootama panna. Mis ei tähenda, et ma need poodi kaasa võtan. Aga… Käruga auto juurde kärutades on koti ootamas. Marru ajab see, et kõik alati tahavad asju eraldi kottidesse pakendada ja kui ma seda ei soovi, siis nad justkui solvuvad. Ent ma olen siiani endale siiski kindlaks jäänud ?
Muide, kes Hugbage osta ei raatsi, siis Rimis müüakse pakendikeskuse võrkkotte (rohelised ja oranžid) 1 eurot tükk. Mul on ikka väga paha tunne, kui need koju jäävad, aga siis üritan ka ikka väikest kilekotti mitte võtta. Kohati on ikka rõve vaadata, kuidas iga asi eraldi kilekotti pannakse.
kohvitops. põ
Mina käin ka poes oma riidest kotiga. Ja kui tõesti juhtub, et kott on maha ununenud või ei mahu ühte kotti kogu kaup ära, siis ostan paberkoti. Paberkotti kogun kodus kõik teised paberi/papi jäätmed ja need saab siis kohe koos paberkotiga vastavasse paberi konteinerisse viia. Lisaks kogun eraldi biolagunevad jäätmed, sest see prügikast on ka maja juures olemas. Klaasi ja pakenid prügikaste siin kortermaja juures läheduses ei ole, seega need lähevad hetkel üldprügisse, sest ma ei taha autoga ekstra prügi ära viima minna.
Ka suurem osa minu riietest on taaskasutus ja pärit second hand poodidest. Enda vanad riided viin töö juurde, kus meil on spetsiaalne kast kuhu saavad kõik oma vanu kuid korralikke riideid tuua. Lisaks avastasin, et vanadest nööpidest saab endale huvitavaid ehteid teha. Ja põhiline jook on kraanivesi, korduvkasutatavas joogipudelis. Seega natukene ikka üritan loodust hoida, kuigi saaks alati paremini.
Mina sorteerin biojäätmeid, paber/pakend, taara ja siis olmeprügi. Poes käime me riidest poekottidega. Seega anname endast parima.. 😀 Küll aga puu ja juuriljad lähevad ühekordsetesse kottidesse. Sellega peaks tegelema.. 😀
Sorteerin ja taaskasutan alati. Kilekott on minu vaenlane nr 1. Mul on suur käekott, kus mul on alati kaasas kolm vòrk kotti, kaks riidest kotti, tavaline läbipaistev kilekott,kahvel-lusikas(plastist), joogitops. Prügikotid ostan maximast, kui on -40 % allahindlis nendele( tavaliselt kord kuus ikka), ja ostan neid rohelisi- kiiresti lagunevaid. Ja väga huvitav on see, et need tulevad palju soodsamad, kui tavalised kilest prügikotid( ise kasutan 60 l kotte). Suures osas on süüdi toidupoed, et inimesi on nende väikeste kilekottidega nii ära harjutatud. akui sul seda kilekotti seal puuviljade kõrval ei oleks..kas sa jätaksid oma òunad, banaanid, viinamarjad ostmata..ei kindlasti mitte..vaid harjumise asi.
Mina soetan lapsele palju kasutatud riideid – ta vahetab suurusnumbrit tihti ja lasteriideid leidub ülikorralikke – hea nii keskkonnale kui rahakotile. Lisaks sorteerime prügi – pudelid, pakendid, vanapaber, kompost ja siis olme. Enne uue asja ostmist mõtlen, kas saaks midagi olemasolevat kasutada. Viimati sai katkine pildiraam uue elu väikese tahvlina. Poes käin enamasti oma kotiga, vilju tavaliselt ei pakenda. Kui mõnes poes pakutakse kotti, siis enamasti loobun 🙂
Ma ostam sageli lastele kasutatud asju ning múún vòi annan àra asjad, mida ei vaja. Alati proovin enne asjale soovija leida ja viimase vóimalusena viskan àra. Poest tulles vihastan selle kilekuhja úle. Hugbage olen vaadanud, kuid pole veel soetanud. Poes , kui müüja pakub kilekotti, enamasti keeldun ja ùritan kàekotti vói mujale mahutada asjad.
Kõige geniaalsema säästunipi sain köögitootja puustelli kodulehelt. Seal soovitati biojäätmete prügikastis prügikottide asemel kasutada vanu ajalehti. Kui seda lugesin, siis esimene mõte oli, et appi miks ma ise selle peale pole tulnud. Biojäätme kasti vist ei tohi tegelikult kilekotte visata ja paar ajalehe lehte on kindlasti lagunevam variant kui see biokilekott vms. Prügiämber läheb küll ruttu mustaks, aga parem pesen, kui viskan neid kilekotte raske südamega biojäàtmete konteinerisse 🙂
Sellele, kuidas poekotte alati kaasa võtta on ka lahendus olemas – vii kõik mis sul on autosse ootama, siis on lootust, et kui unub koju saab autost võtta. need puuviljavõrgud pane juba kodus suuremate kottide sisse. Siis on neid ka kohe autost koos poekotiga lihtne haarata 🙂
Aitäh puuviljavõrgu nipi eest. Ma väga ei kasuta kilekotte, ka kassapidajad on minuga juba harjunud ega püüa mu apelsine enam kilekotti suruda. Aga vot viinamarju panen küll alati kilekotti – nüüd tean, et on special võrgud?
Sorteerin ja taaskasutan. Hetkel on ka olmejäätmekast aktiivses kasutuses ja 240 l kast saab 3 kuuga mähkmeid peaaegu täis. Kui meil nüüd viimane laps aasta pärast potil käimise ära õpib, siis küll enam ei tea, mida prügikasti panema peaks. No katkised nõud ja ära kasutatud nõudepesu nuustikud on ainsad asjad, mis ette tulevad. Metall läheb metallikokkuostu (ka pisimetalli kogume kokku), plastik läheb jäätmejaama plastiku kogumise punkti, katkised ja mustad riided, mis edasi andmist ei kannata viime samuti jäätmejaama kogumispunkti, pakendid nagunii (ja pakendi all pean ma silmas kogu materjali, millesse asju pakitakse), paber ja papp läheb pliidi alla, orgaanika komposti.
Riidemajandus kõik tuleb ja läheb taaskasutusse, samuti mööbel.
Kuna pole ka suutnud koti kaasa võtmist sisse harjutada endale, siis olen lahendanud selle nii, et tõstan kärust autosse ja kodus kasti või korviga autost kappi. Kui poes on, siis võtan pappkasti. Arenguruumi on – ma pole suutnud ära korraldada seda, et kuidas puuvilju ilma kotita osta ja kuidas saiakesi ilma kotita osta. Palju söögikraami saab ostetud otse tootajatelt ja ilma pakendita (kogu liha, kartul, porgand jne), aga kuidas vähendada poest kaasa saadud pakendeid, selles osas on vaja veel tööd teha (juust, leib, kuivained jne).
Taaskasutame mida saab (osad nõud, osa mööblist), sorteerime kogu prügi, poes proovime kasutada riidest kotti (see aeg-ajalt ununeb), ostame üldiselt vähe ASJU. Minul näiteks vaid 2 paari teksapükse, 2 kampsunit, jne. Kui midagi soetame, siis kvaliteetset. Hetkeemotsioonide ajel eriti ei ostle. Ostame asju üldiselt harva. Loomseid tooteid tarbime harva, st. mitte iga päev (soovitan lugeda raamatut “eating animals”). Tööl käime kas rattaga (kui ilm ja päevaplaan lubab), või ühistranspordiga. Autot ei olegi veel ostnud, vajadusel rendime.
Olen juba aastaid riidest poekotti kasutanud ja suuri poe kilekotte toon aasta jooksul mõnel üksikul korral koju. Mehega on natuje teine teema. Võimalusel võtame paberkotid, kuhu kogume hiljem paberi ja pappi prügi, et need siis mugavalt vastavasse kasti viia. Suuri kilekotte kasutame enamasti prügi- või pakendikotina.
Väikseid kilekotte võtan poest pisut sagedamini, seda siis juhul kui ühte sorti asju on rohkem kui 1 või 2. Üldiselt kasutan ka need väiksed kotid hiljem kodus ära
ma üritan lihatarbimist vähendada, väikseid kilekotte puuviljade jaoks ammu ei kasuta, alati ostan pigem lahtised puu ja juurvilju kui pakendatud, üritan prügi sorteerida, riided ei osta ka enam eriti tihti ja kui ostan, siis uurin kuidas see tehtud on ja kust tulnud, pigem kaltsukatest, ja väga palju räägin oma vanematele sellest teemast, sest nemad on kuidagi väga tarbimishulluse sees ja armastavad erineivaid pakendeid peost koju tassida 🙂
Ma korjan maast juuksekumme! Suurem osa neist olen ehk isegi maha pillanud, sest just kodu tänavalt leian neid kõige rohkem. 😀
Köögikappides on kuivained kõik klaaspurkides (hapukurgi purgid jne). Ostame alati mitme kilo kaupa ube/läätsesid/pudrukraami ja siis valame purkidesse ümber, et oleks mugav kasutada. Pmt sama, et käiks kuskil poes oma pakendiga ostmas, sest poodi jõuavad need toiduained ju samuti suurtes pakendites.
Poes käime riidest kottidega.
Mehe tööpaberid saavad alati teiselt poolt täis joonistatud.
Riideid ostame kasutatult või väga kvaliteetseid, et kestaks kaua või saaks järgmisele edasi anda (eriti lapse riided, jalatsid).
Hiljuti ostsin omale Klean Kanteen metallist joogipudeli. Külm vesi on päev otsa külm ja kuum tee päev otsa kuum. Mingi nutikas pudel selline. Muidu kandsin vana plastpudelit kaasas oma veega.
Külmutatud marju ostsime vahepeal plastikust karpides, kuna polnud muud varianti. Nüüd kasutame neid samu karpe edasi, et toitu külmkappi panna või kuskile kaasa võtta.
Raamatuid ostan väga tihti just kasutatuna ning viin peale lugemist jälle kuskile heategevuspoodi tagasi.
Vannitoas on meie puust hambaharjad kenasti vanades moosipurkides.
Üks mu lemmik tekk on siiamaani kasutusel, kuigi selle ostis mu ema siis kui mu vanem vend sündis üle 30 aasta tagasi ning ka kõigi teiste vendade-õdedega on sama tekki kasutatud.
Sama kommentaari jätsin Malluka blogis samuti, nii et teist korda vist ei pea auhinnaloosi mind lisama, aga tahtsin sulle ka ikka kommentaari jätta. 🙂
Käisime hiljuti Jõelähtme prügilasse lammutusprahti viimas. Kohale jõudes pidin ikka väga pingutama, et suudaksin autost väljas olles hingata – see hais oli sõna otseses mõttes hingemattev. Eemal meeletu suured prügimäed, mille otsas imetillukesed traktorid ja linnuparved… Oli nii mõjuv pilt, et koju tulles otsustasin hakata sorteerima lisaks kõigele, mida juba praegu sordin, ka pakendeid. Meie korterelamu juures pakendikonteinerit ei ole, nüüd kogungi paberkoti sisse koti täis ja viin siis teatud aja tagant autoga mulle mugavalt sobivasse konteinerisse. Tavaline olmeprügi on kohe palju väiksemates kogustes, enne saab alati täis pakendikott kui tavaprügikast.
Mähkmeid ostan lapsele lagunevaid ökomähkmeid. Paberi ja papi kogun eraldi, taara, klaasi samuti. Patareid ja ravimid viin poodi tagasi. Kõik, mida ei vaja, müün või annan taaskasutusse. Vanaemale kogun munakarpe, tema annab need omakorda munatädile tagasi uuesti täitmiseks. Ja kodus on üle 10 riidest koti, tavaliselt võtan autosse kaasa vähemalt kaks, et üks jääks varuks. Hugbag on olemas, aga ei mäleta kus, olen ikka õhukesi kilekotte kasutanud. Nüüdongi hea põhjus üles otsida.
Olmeprügi saab üsna edukalt panna ka paberkotti. Kui riidest kotti poes kaasas ei ole, siis ostangi tavaliselt paberkoti. Kuna need on kilekotist ka soodsamad, siis kindel valik.
Me nüüd avastasime Balti jaama turu. Võtame seljakotid ja minek. Biomarketist on veider iga kord uut puuviljakotti võtta, seega panin need seljakotti järgmist turutiiru ootama. Mingil määral tekib vähem prügi turult ostes, aga pisikesed kilekotid ikkagi kasutuses. Kuhu selle lihakäntsaka ja kala võiks panna?
Ühtlasi otsin mingit lahendust kodus valitsevale potsikuhunnikule. Ideaalis võiks plastpudelit, kas siis kehahoolduse või kodukoristuse tarbeks, saada täita, et ei peaks uut länikut koju tarima. P. S. Biominerata meilidele ei vasta. Äkki keegi oskab mind õigele teele suunata?
Lapseriided suuremalt jaolt taaskasutus. Alati ei leia teiselt ringilt kõike, mida vaja. Meie mehega pole endale aasta aega uusi hilpe ostnud.
Prügi sorteerimist pole mõtet üldse mainidagi.
Arenguruumi on, aga autost pole võimalik loobuda.
Poes käin ALATI korduv kasutatavate riidest kottidega, kuna olen naine, siis on mul suur käekott, kuhu mul alati pandud kaks riidest kotti, lisaks on autos igaksjuhuks veel üks riidest kott, kui tean juba ette, et tuleb suurem ostlemine, siis raban autost veel ühe lisa koti kaasa 🙂
Ka mulle ei meeldinud e-poodidest toidukraamiga saabuv suur kilekoti hunnik. Kui muidu mugav teenus, sest pood natukene kaugel meie jaoks, siis see kilekotilaviin ajas südame pahaks. Kurtsin siis ePrismale muret – ei taha seda kilekoti hunnikut ja nemad kenasti kirjutasid vastu. Nad ütlesid, et (osteloomulikult) osa asju tuleb hügieeninõuete tõttu pakendada nii ja osa vastupidavuse tõttu, kuid muidu kirjutada kommentaaridesse, et eelistame paberkotte. Ja nii olemegi teinud. Kirjutasime, et soovime paberist ja võimalikult väge kilekotte. Kui liiga raskeid asju ei ole tellinud, siis tulevad kenasti paberkottides ning isegi läbipaistvaid kilekotte saame väga vähe. Nii meeldiv on iga kord jälle kraami saada ja rõõmustada kilekottide vähesuse üle! Väga kiidan Prismat! Paberkotid me kasutame alati ära muu paberkraami kogumiseks ning siis lähevad ümbertöötlusse.
Poest üldiselt ei kasuta isegi võrkkõtte kui pole laialivalguv kraam – niikuinii on neid poodides juba katsutud ning kodus tuleb üle pesta. Neil hugbagidel on üks “viga” – hinnasildid ei püsi küljes, isegi mitte kassani. Eelistame ka e-poest tellida ning võimalikult vähe ise poes käia – siis mõtleb ostukorvi tihti rohkem läbi ning võtame asju, mida on vaja, mitte niisama huvist.
Muidu see kilekoti kultuur on väga nõmedalt levinud. Isegi kui nähakse, et oled kena suure riidest kotiga, siis apteekides ja mujal üritatakse ikka väga agaralt kilekotti pakendada. Ja seda automaatselt, mitte küsides – kas teil on vaja kilekotti. Seepärast kui ise väga täpselt tähele ei pane, siis ulatatakse sulle kilekotiga kaup enne kui jõuad keelduda vöi oma palvet edastada.
Ja kui kilekotte sigineb liiga palju, siis meil on tegelikult natukene teistpidine mure – neid riidest kotte on ka kohutavalt palju! Mitte et ise koguks, aga päris tihti on kingitud. Kottidest ei pääse ikka kuhugi.
Korrektuurid: 🙂
vähe kilekotte*
või oma palvet edastada*
Prügi me veel ei sorteeri, sest ma reaalselt ei tea misasi kuhu käib, aga ma luban, et ma harin ennast selle koha pealt. Poest ostan ma tavaliselt ikka kilekoti, aga kasutan seda edasi prügikotina, ehk eraldi prügikotte ma endale ei osta. Kahjuks elan ma nii väikses kohas, et näiteks puuviljade jaoks võrgukotte meil siin ei ole ja linna minnes ununeb see alati ära, niiet üks võrgukott kuluks mulle väga ära 🙂
Meie sorteerime hetkel ainult nii palju, et paneme paberi ja papi ja muu põleva eraldi ning selle saame katlas või pliidi all ära põletada. Lisaks läheb suurem orgaanika kompostihunnikusse.
Pakendeid me praegu ei sorteeri, sest meie hajaasustusega külas ei ole vastavat konteinerit. Ma tean, et mujal on selline võimalus, et saad RagnSellsist kollased pakendikotid, paned need prügikasti kõrvale ja need viiakse tasuta minema. Millegi pärast maksab meie külas/vallas see 1.60€. Kuna kõik prügi mahub hetkel konteinerisse ära, siis ei näe mõtet veel peale hakata maksma sorteerimise eest.
Linnas elades ikka sorteerisime pakendid eraldi ja pärisprügikasti mineva kraami hulk kahanes tohutult. Enamus meie kõigi prügist ongi pakend ja on väga tänuväärne, kui inimesed viitsivad sorteerida ja see ei satu kuskile prügimäele vaid töödeldakse ümber.
Väga tore üleskutse, liitun!
Muideks e-poest toidukraami tellides saab juurde kirjutada kommentaari, et palun juur- ja puuvilju kilekotti mitte pakkida ja seda järgitakse ilusti. Ühel hetkel sain aru, et selle kommentaari pean lisama ka piimatoodete kohta, sest ka neid kipuvad pakendajad teinekord veel eraldi kilekotti panema. Mina olen näiteks Prisma e-poest tellinud üldse toidukaubad pappkastides.
Üks tore juhtum veel seoses kilekottidega on olnud selline, kui kassas müüja hakkab taaskord piimakotti ja kohukesi eraldi väiksesse kilekotti pakendama ja teatan, et palun ärge pange kilekotti. Ja vastuseks saan siiralt “Aga kuhu ma siis panen?”
Mul on hästi palju riidekotte Envirosax. Need sellised kirevad nagu vihmavarjukangast. Hästi tugevad ja mahukad aga kerged ja pisikeseks kokkukäivad. Panen posu neid autosse ja lapsekärusse jne Puuvilja kilekotid ununevad küll maha. Neid võiks taskutes olla ja autos ja igal pool. Poes on nüüd jah pandud paberkottidele sama hind mis kilekotile. See on väga tore. Kui ostan ühe puuvilja siis ei pane kotti seda. Sorteerimisel on paljudel ikka ruumipuudus ja mygavus takistuseks. Meil on kraanikausi alune väljatõmmatav prügisüsteem küll neljakohaliseks tehtud. Pakend saab kõige kiiremini täis.
Meie peres väga aktuaalne teema. Lisaks loodussõbralikkusele ka sõbralik rahakoti vastu.
Käime toidukraami ostmas 1x nädalas. Algus oli raske (eeldab nädalamenüü koostamist ja täpset planeerimist), aga hakkama saime. Alustame turult, sest sealt saame liha ja osaliselt ka piimatooted pakendivabalt, st võtame turule kaasa lisaks riidest poekottidele ka korduvkasutatavad karbid toiduainete jaoks. Poest siis kõik, mida turult ei saa. Ma ei jõua ära oodata, millal mõni suurtootja (Tartu Mill nt) tuleb selle peale, et suurematesse kaubanduskeskustesse paigutada oma kuivaine nö automaadid. Nagu juba on mõnes kohas pähklite ja seemnete jaoks. Et ma saaksin osta tatart, riisi, kaerahelbeid jmt pakendivabalt. Köögivili kohalikult väiketootjalt.
Osteldes eelistame klaas- ja metallpurke/taarat alati plastile. Hiljuti just vahetasime näiteks Põltsamaa Felixi ketšupi välja tomatipasta vastu, mis on klaaspurgis 🙂
Kilekotte ei tarbi, va need paratamatud- näiteks leivaga kaasa tulevad. Pakendivabalt saab muidugi ka, nt Muhu leib, kuid see paneks eelarvele paraja põntsu juba. On ikka väga suur vahe, kas osta leib 1€ või 3€ eest, kui seda mitu korda nädalas teha tuleb. Kuna peres on ka koer, siis kõik kilepakendid, mida välida ei õnnestu taaskasutame jalutades koera järelt koristades.
Lisaks (võimalusel) pakendivabalt elades liigume minimaalselt autoga. Seda soodustab muidugi Tartu kesklinnale suhtelist lähedal asuv elukoht. Taaskasutus riiete, jalanõude ja mööbli puhul ning igas valdkonnas võimalikult tagasihoidlikud vajadused. Kui midagi tõesti koju väga ja kohe VÄGA vaja on, siis võimalikult kvaliteetne toode, et kestaks kaua (ideaalis rohkem meie eluajal uuendada poleks vaja, aga nii hästi vist ei lähe) ja oleks parandatav.
Kuna elame korteris ja pole isiklikku aianurka, kuhu biojäätmete nurk tekitada, siis kolivad meie koju varsti vist kompostiussid. Kaua mõeldud ja plaanitud, aeg asi ette võtta.
Meie peres on ka prügi sorteerimine au sees. Samamoodi käime poes ainult oma riidest kotiga. See on alati mu käekotis ja kui kodus koti tühjendan, panen kohe käekotti tagasi.
MIna kuulun ka nende hulka kes vahel spetsiaalselt toob koju poest kilekotte, nii suuri kui väikeseid, sest ma kasutan neid võimalikult palju, st. nende life cycle pikeneb korduvalt. Suuremad kilekotid on köögis prügikasti pandud, väiksemad lähevad wcs ja vannitoas käiku, lisaks võtan mõnikord ka toitu tööle kaasa ning on hea sinna väikesesse kilekotti pista mõni banaan, mandariin jne ja toidukarp. Igatahes, ma leian, et pigem kasutan ühte asja võimalikult mitu korda enne ära viskamist, kui et ostan koju spetsiaalsed prügikotid, mis tegelikult ei lagunegi bioloogiliselt nii ruttu kui märgitud, vaid vajavad hoopis selleks teatud tingimusi (temp., niiskus jne). Samuti inimesed kellel on koerad, saaksid väga edukalt oma koerte järelt koristada nende poekilekotikestega. Seega pigem võiks promoda inimeste seas korduvkasutamist kui ära bännimist. 🙂