Kodutööd, millega ma hakkama ei saa

19.11.2024

Postituse valmimisele pani õla alla Bosch

Ma olen kodutöödes päris asjalik. Ma saan enamike töödega ise hakkama. Kolisin ma ju 21-aastasena omapäi kaugele teise riiki elama ja eks siis oli tõeline proovile panek- kas jään hulpima ning jään ellu, või tulen silmad häbi täis oma kohvritega tagasi. See oli hea kool mulle, et näha, millest ma tõeliselt tehtud olen. Oleks ma ka remonditöödes sama enesekindel, aga see on teine teema. Aga on teatud kodutööd, mis ei ole mulle loodud. Ma ei tea, kas mu aju ei haara, kuidas neid teha tuleb või ei paindu ma vajalikul moel, või mingi muu jama minuga, aga lihtsalt ei tule välja.

Esimene on teki tekikotti panek. Ma olen näinud neid häkke, kus tekikott tuleb panna pahupidi ja siis ümber teki lihtsalt vedada. Olen katsetanud igal võimalikul viisil, aga lõpeb ikka sellega, et ma karjun paaniliselt, et keegi mind tekikotist välja päästaks ja ma õhupuuduse kätte ära ei minestaks. Vahepeal, kui ma sellega hädas olen, jääb Esileedi meelega passima, et näha, kuidas maa piinlen ja tekikott peas mööda tuba ringi taarun.

Teine asi, mis mul mitte kuidagi välja ei tule, on niidi nõelasilmast läbi ajamine. Võiks kehveneva silmanägemise kaela ajada, aga see ei ole mul kehvenev. Käisin just oma sõidukiloa tervisetõendit pikendamas ja ma nägin kõiki tähti ka alumisest reast. Käed ka ei värise. Esileedi, kelle käed värisevad nii nagu püüaks ta lendu tõusta ja silmanägemine selline, et kasutab tubades orienteerumiseks kajalokaatorit suuga klõpsutades, saab sellega olematu vaevaga hakkama. Lihtsalt mul puudub kannatus ja enne kui ma vihaselt nõelaga Esileedi juurde kõnnin ja temalt seda nõuan, olen ma juba end higiseks jõudnud vihastada.

Kolmas on pesu kuivama riputamine. Ma saan ju loogikast aru. See tuleb panna restile kuivama, õhuvahed sisse jätta ja riputada nöörile voltimiskohaga. Imelihtne. Imetüütu, aga imelihtne. Kuid Esileedi nõudmised on nii naeruväärsed, et ma pole siiani aru saanud, mida ma valesti teen. Ta tõstab absoluutselt kõik asjad ümber, kui ta mu tööd salaja kontrollima läheb. Ta on isegi öösel ärevusega üles ärganud, et hiilida sauna eesruumi, et kõik asjad ümber tõsta. Seletab vabandades, miks talle minu viis ei sobinud ja kuidas tegelikult peaks ning ma ei tea, kas mina olen loll, või milles asi, aga ka peale seletust ei saa ma aru, mida ma valesti teen.

Õnneks seda piina ma väga enam kannatama ei pea, sest kuivati võtab selle õuduse järgi vajaduse ära. Pole enam vajadust igat sokki sättida, vaid haarad pesukorvist suure hunniku ja topid selle kuivatisse. Kõik. Ja ka väljavõttes on pesu sirgem, kui seda sopsutades restile ladudes. Kuidas see võimalik on, ma ei tea. Pluss kuivab kogu pesu nii pehmeks.

Mõni kuu tagasi küsisin ma naljatledes enda sotsmeedia seina peal küsimuse, et miks hotellis käterätikud nii pehmed on ja kui ma need koju toon, muutuvad need nii karedaks. Pea keegi ei pannud tähele, et ma hotellist rätikuid virutan. Küll aga tuli tohutu soovituste laviin, et võtmesõnaks on kuivati. Tõepoolest, kõik rätikud saab imepehmeks ja õhuliseks. Ma olen terve lapsepõlve ja noorukiea elanud ilma kuivatita ja seetõttu on tekkinud ka illusioon, et käterätt peabki kare olema. Ei pea.

Suvest saadik on meil imeline Boschi kuivati. Vaikne, võimas ja kõik, kes mult kogemust ja soovitust küsivad, olen ma soovitanud Boschi. Mitte, et mul teiste brändidega palju kogemusi oleks, vaid ma ei pelga Boschi soovitada, sest see on meil toiminud lihtsalt sedavõrd hästi. Oli eelmine Bosch, on see ja olen enam kui kindel, et ka järgmine.

Kui ma peaksin mingi miinuse leidma, siis ainult kaks – see ei oska tekki koti sisse panna ja niidi nõelast läbi ajamisega jääb samuti hätta. Kui Boschi kuivati need kaks funktsiooni ka üle võtaks, oleks elu lill.