Kõige retsim 2025 aasta viimane veerand

04.01.2026

Oli see alles aasta viimane osa! Olen aus- ma ei arvanud, et see laheneb. Olin veendunud, et kõik läheb pekki, aga noh, sellepärast ei paku mina ka vastuvõtte, et teile teie tulevikust rääkida ja kaarte laduda. Pole suurem asi selgeltnägija.

Asi oli nimelt Esileedi isas. Septembris tekkisid tal suured probleemid seljaga, kuni jõudis selleni, et ei saanud lihtsalt absoluutselt liigutada ka mitte. Kuidagi ta haiglasse toimetati, kus talle kangete valuvaigistite najal vajalikke uuringuid tehti. Operatsioone on tal seljale tehtud varemgi ja arstid ei soovitanud seda teed minna. Valuvaigistid ja oodata, et hullem mööda läheks.

Kuid ühel arstil tekkis rohkem küsimusi ja saatis lisauuringutele, kus avastati, et isa vajab elu päästmiseks äärmiselt keerulist operatsiooni. See oli meile kõigile külm dušš. Opi ootamine ja isa turgutamine opiks oli meile kõigile suur pinge. Op läks tüsistustega ja äi vajas rohkelt vereülekandeid. Igal juhul oli ta haiglas väga kriitilises seisus.

Mitte aga nii kriitilises kui mina, sest järgmised kuud olin ma üksikisa. Esileedi veetis iga päev pikki päevi isa eest hoolitsedes ja talle tuge pakkudes. Isa seisukord oli korduvalt nii kriitiline, et Esileedi jättis mõtteis temaga korduvalt hüvasti ja ütles (välja ütlemata), et „issi kui sul on nii valus ja raske, siis ma mõistan kui sa tahad meie juurest lahkuda“. Raske on näha enda lähedast, eriti kui sa oled teda harjunud nägema tugeva ja võimsana, sellises olukorras. Kui ta koju jõudis, oli ta emotsionaalselt ja füüsiliselt kurnatud ning kui keegi mind näeb ja imestab kuidas mu üks õlg ja rind teisest viis korda suurem on, siis kõik need kuud lasin tal sellele toetuda ja sellel nutta. Ma võtsin kogu majapidamise enda kanda ja kõik muu elu – nii mu enda vajadused kui ka töö, jäi nii pahasti tahaplaanile. Esileedi äkki on nõus rääkima enda kogemusest siin blogis. See saab olema üpris pöörane lugemine. Ma ei taha ise siin rääkida, et faktide vastu mitte eksida.

Keeruliseks läks meil ajaliselt, rahaliselt, vaimselt, aga nii nagu Esileedi tegi oma õdedega kõike, et isa ja ema moraali hoida, pakkuda neile tuge, et nad tunneks, et nendega saab kõik korda, oli minu eesmärk seda teha ka kodus. Ainus kodune ülesanne, mida ma ei ole nõus üle võtma, on pesu pesemine. Seda puhtalt Esileedi veidruste tõttu, kellele ei sobi kunagi, kuidas ma pesu kuivama panen, et ma panen keelatud asju kuivatisse, või panen vale programmi tööle. Pesemine vist polekski nii suur probleem tema arvates kui hiljem kuivama panemine.

Ka kodus õppimine on Esileedi pärusmaa. Ma olen võimeline koduseid töid koos lastega  tegema, aga millekski valmistumine ja õppimine- ma lihtsalt ei oska. Selles mõttes on meie lapsed kahte lehte- Piiga ja Noorsand on nagu Esileedi ja Vennas täiega mina. Nii nagu Esileedigi kunagi, on Piiga ja Noorsand väga suured õppijad. Nad näevad vaeva, kordavad ja kordavad ja kordavad. On hästi ebakindlad selles, et nad valmis on. Ka peale kontrolltööd on kindlad, et neil ei läinud hästi ja tulemuseks on suurepärased hinded. Vennas on aga minu koopia- heal juhul loeb korra läbi, sest ta on veendunud, et ta oskab ja kui ei oska, siis küll ta kohapeal leiutab. Ka peale kontrolltööd on kindel, et läks suurepäraselt ja tulemuseks on see, et vähemalt saab positiivse hinde. A jah B pole kunagi eesmärk olnud.

Ehk siis see on põhjus, miks ma olen vähe sattunud blogisse, teiega suhtlema. Miks mu pea on olnud pulki täis ja ma ei ole olnud rõõmsameelne ja positiivne. Kõik aur on läinud sellele, et olla olemas perele…. ja pekki, ikka läks aasta isa auhind kellelegi teisele. Mis seals’ ikka…

Aga 31.12 kell 11 päeval tõime Esileedi isa peale ligi kolme kuud haiglate vahel tiirutamist lõpuks koju. Tal jookseb küll neerust toru välja ja ta peab kasutama raami, et liikuda, aga ta liigub ise ja tema olemine võrreldes sellega, mis ta nende kuude jooksul olnud on, ainult ülesmäge liikunud. Keegi meist ei andnud alla. Oli palju olukordi, kus me vaimselt põhjas olime, aga tulime ikka voodist üles, tegime vajalikud toimingud ära, et hoida seda enam-vähem normaalsust.

Tagantjärgi vaadates mõtlen küll, et ma sain ikka sigahästi hakkama. Ma olen siin blogis korduvalt väljendanud imetlust kõigile üksikvanematele, kellel ei ole kellelegi toetuda ja rasketel olukordadel osa enda kohustusi ära delegeerida. Ma ei tea, kuidas te seda teete. Ma olin siin lühikest aega ja tunnen reaalselt, et härra Karis peaks mulle medali andma. Vähemalt vimpligi.

Aga uueks aastaks on mul mitmeid ideid ja mitmeid eesmärke. Ühte asja võin lubada. Noh, ma hakkan eesmärke iga kuu seadma, et need mu ajule liiga suured ei tunduks ja ma enne üritamist juba läbi ei põleks. Jaanuari eesmärk on kaks blogipostitust nädalas. Seega järgmine juba päris varsti.