Kuidas ma teaduse nimel eluga riskisin

28.11.2024

Ma armastan Tartut. Kõiki selle osi ja kõiki selle elanikke. Ei, ma ei kandideeri kusagile volikokku, aga alati, kui ma olen sunnitud kodulinnast eemal olema, on mul igatsus peal ja ma tean, et ma ei koliks kunagi mujale. Ok, kui keegi pakuks, et tule koli oma majja, ookeani äärde, Acapulcosse, siis ma võib-olla siiski mõtleks. Ja tegelikult kõik inimesed ikka ei meeldi ka. Mu vana naabri Raua tänavalt võiks mu poolest kohe Siberisse saata ja üks Dima ka.. krdi Dima. Aga mine tea, äkki just nemad on üks oluline osa, miks Tartu mulle nii kallis on. Muidu olekski äkki liiga ilus ja lääge.

Kogu oma lapsepõlve elasin ma Karlova linnajaos, pikas neljakordses hruštšovkas, kolmetoalises korteris, mis suudeti lausa 49 ruutmeetrisse ära mahutada. Kuidas me seal ellu jäime ja üksteist maha ei nottinud, on siiani müsteerium, millele keegi vastata pole suutnud. Võib-olla sellepärast, et kui mina väike olin, olid väikesed inimesed teistsugused. Mul polnud eriti ahvatlusi, mis mind kodus toas oleks hoidnud, vaid ma olin igal võimalusel õues sõpradega pahandusi planeerimas. Kogu aeg me päris ei planeerinud, vahel tegime ka. Siiani on meeles, kuidas ma kogesin oma elu esimest Volbriööd, mis toimus kohe maja vastas, kus kunagi oli Pargi tänava kelgumägi, mis nüüdseks on ammu täis ehitatud. Tehti lõket, muusikat, lauldi. Kõik olid minust oma 10 aastat vanemad tudengid, aga kõik olid nii sõbralikud ja rõõmsad ning ma sain sellest nii hea elamuse, et olen püüdnud seda uuesti kogeda seda elevust ja rõõmu Volbriööst, aga olen selgeks saanud, et eriline ei olnud mitte see üritus, vaid need inimesed, kes selle atmosfääri lõid ja see koht, kus pidu toimus. Kahju. Igal aastal ootasin pingsalt, millal see üritus seal uuesti toimuks, aga see oli esimene ja viimane kord, kui ma seda seal nägin.

Minu teine arvestatav osa lapsepõlvest möödus aga Annelinnas. Ja ma armastasin Annelinna! Bussipeatused kohe kodu lähedal, bussid käivad tihti, palju inimesi ja mis kõige tähtsam – kaabeltelevisioon. Ma võisin oma Karlovas vaid und näha, et nädalavahetuste hommikutel saksakeelseid multikaid telerist näha. Minu vanavanematel see võimalus aga oli ja kui vanaema öine norskamisrünnak ära kannatada, oli mõnus pikk ärkamine teleri ees parim hetk nädalast. Isegi reklaamid polnud tüütud, sest need olid nii teistsugused. Kui ma vaatan täna elupaiga otsimise kuulutusi, mis lõppevad piiranguga, et Annelinna kortereid mitte pakkuda, siis ma alati mõtlen, et inimene lähtub eelarvamusest, kuna mingil põhjusel on levinud arvamus, et Annelinnas elamine ei ole prestiižne. Kui ma peaksin välja tooma Annelinna suurima miinuse, siis selleks on parkimine. Eriti talvel, kui jooni näha ei ole. Siis laiutab iga masin mitme koha peal. Kui see kõrvale jätta, siis oleks ma hea meelega Annelinna elanik, kes naabrite aastate pikkust puurimist naudib.

Vanemaks saades muutusid mulle olulisemaks ka uued linnaosad nagu Supilinn, Kesklinn, Jaamamõisa ja Ülejõe. Tekkisid sõbrad, kes mööda linna laiali pillutatud, kuid igas linnaosas oli mingi võlu. See ei pruukinud üldse olla positiivne, aga selles hetkes oli see põnev. Näiteks Jaamamõisa linnaosas elas isemoodi mees, kes istus alati sõbra maja ees pingil. Lihtsalt istus ja vaatas maha ühte punkti. Ei pööranud kellelegi tähelepanu. Loomulikult tekib inimestel küsimusi ja kuna vastuseid ei saa, tekivad legendid. Tekkis legend, et see mees ei reageeri mitte millelegi peale, peale selle, kui keegi talle „Prääks“ ütleb. See ajavat ta lühisesse ning ta hakkab kõvasti karjudes inimest taga ajama ja enne ei lõpeta, kui kätte saab ja maha notib. Loomulikult ei julgenud keegi läheduses „Prääks“ öelda, sest legendi järgi oli ta nii kiire, et jõudis järele Jawa mootorrattale, mille juht talle „Prääks“ hüüdis. Seepärast julgeti seda teha kaugusest ja kusagilt nurga tagant. „Prääks!“ ja kohe jooksu. Sõbral toas külas olles, võis kuulda iga natukese aja tagant, kuidas eri suundadest keegi „Prääks“ karjus. Ometi mees ei liikunud ja ilmselgelt oli see väljamõeldis, mis laste seas kulutulena levis. Ma olin ometigi ju targem, jätsin sõbraga hüvasti ja seadsin sammud bussi peale. Nurga taha jõudes piilusin veel korra sõbra maja suunas, võtsin kopsud õhku täis ja karjatasin üle terve linnajao „PRÄÄKS!“ ja panin jooksu. Igaks juhuks. Teaduse nimel olin valmis eluga riskima küll.

Tartus on vaid kaks linnaosa, millega ei ole mul erilisi seoseid – Kvissentali ja Tähtvere. Seda siiani. Ma ei suuda tänase päevani Tähtveres orienteeruda. Kasutan loogikat, keeran õiges kohas ära ja avastan end ikka ei-tea-kus. Isegi GPS lülitub automaatselt Tähtverre sisse sõites välja. Ütleb „NOPE“ ja viskab pildi eest. Seepärast pean hoidma end alati Kreutzwaldi ja Veski tänavale. Ära ei tohi keerata, sest siis on jama.

Tegelikult tuli mulle veel nii palju erinevaid juhtumeid meelde, mis mul ammu kusagil teiste mälestuste alla on vajunud, kui me käisime perega Tartu linnamuuseumis “Meie Tartu” näitusel. Väga äge väljapanek ja väga palju äratundmist ning melanhooliat. Näitusel on kujutatud Tartu eelmise sajandi 50-60 ajastut, kuid olles ise sündinud 80-ndatel, saan kinnitada, et nende paarikümne aastaga ei olnud tartu just oluliselt muutnud. Näitusel on iga ruum kujundatud eraldi linnajaoks ja hästi ära tabatud just iga linnajao see miski. Karlova nägi välja totaalselt nagu Karlova. Ma mõtlen eriti just seda puidust Karlovat, kus igas teises aias olid need kahekordsed puukuurid. Maarjamõisa loomulikult tuntud kui meditsiinile pühendunud linnak ja Tammelinn, kus tähtsal kohal on ümber Tamme staadioni toimuv. Supilinn ei olnud veel mainekas hipstervanemate miljööväärtuslik linnaosa, vaid tualetti jagavate puulobudike kogum, mille tuntus ei osanud ennustada, kuidas see ühel hetkel õitsele läheb.

Igas ruumis saab kuulata tartlaste lugusid linnast. Kogemusi ning juhtumisi. Ma soovitan seda muuseumit igale tartukale ja iga tartuka sõbrale, kes temaga kaasa läheb. Ka lastel ei hakanud selle kahe tunni jooksul, mis me seal olime, kordagi igav – sai palju nuppe vajutada, joosta, lugeda ja isegi uisutada. Kogu muuseum on hästi interaktiivne ja peaaegu kõike saab ja tohib puutuda. Oli vaid kaks mannekeeni, mis oli varustatud sildiga “palun mitte katsuda”. Miks? Kas need torgivad? Kas need annavad särtsu. Ei andnud ja ei torkinud. Ärge küsige, kuidas ma tean. Palju kohti, kus saab kuulata lugusid ning veel rohkem paiku, kus saab vaadata koos kuulamisega. Soovitan väga “Meie Tartu” väljapanekut külastada ja ma läheks iga hetk uuesti, et veelgi enam aeg maha võtta ja ammutada ka kõik see, mis esimesel korral märkamata jäi.