Miks ma enam podcaste ei kuula?

26.01.2024

… sest vanaks olen jäänud. Haha, tegelt on sel mõjuvamad põhjused. Kuid loe ise. Suudad ikka selle neli minutit minuga veeta? Teeme proovi.

Postituse tõi teieni Henry ja Elisa Eesti

Ma olen tänaseks Elisa raamatu truu kasutaja olnud juba kolm aastat. Kolm aastat ja sadu raamatuid… on keegi kindlasti lugenud. Aga mitte mina. Ma olen alati elevil, kui alustan uut raamatut, aga siis ma alustan ja siis see tähendab, et ma pean olema keskndunud ja see on minu jaoks ee keeruline osa. See tähendab, et sa teed seda ühte asja, aga kui vaikus läheb liiga valjuks, siis ma vajan midagi lärmakat, mis mu tähelepanu endale võtaks. Näiteks see laud, mis seal taamal seisab. Ma näen siit voodist vedeledes, et see on tolmune ja see karjub mulle, et vajab puhastamist NÜÜD!

Ma usun, et siin on roll minu diagnoosimata ATH-l, et mul on tõsiseid raskusi olla fokuseeritud ja mõtted kenasti keskendunud. Kuid siiski ma tunnen, et miski ei kasvata minu sõnavara ja maailmapilti rohkem kui lugemine ja mitte see põnev osa, kus action toimub, vaid see kõik, mis sind sinna raamatu temaatikasse sisse viib. See osa, mida sa koolis kohustusliku kirjanduse puhul alati püüdsid vahele jätta, on minu jaoks tänaseks vaat, et põnevaim osa raamatust. Just selle mõttega, et kuidas autor selle pildi mu silme ette maalib. Ma ju püüan hetkel oma Iirimaa raamatuga sama asja teha, et te näeksite ja tajuksite neid paiku nii nagu mina toona seda tegin ja raamatute lugemine aitab selles vallas nii palju kaasa.

Minul sai möödunud aastal läbi loetud vaid neli raamatut. Ma pean siis silmas silmadega loetud raamatuid. Need, kus sa pead lehte pöörama. Sellised, mida sa ei saa autoroolis lugeda ja silmad kinni nautida. Aimate kuhu ma püüan välja jõuda? Sest tänapäeval ei peagi me raamatuid ainult silmadega lugema, vaid saame nautida privileege, mida pimedad juba aastakümneid saavad – Elisa raamatus on möödunud aastast audioraamatud (mitte need Soome aktsendiga robothääled, vaid päris inimeste sisse loetud). Esileedi õepoeg ei näe suurt midagi. Peamiselt seetõttu, et tal pole silmi, kuid tema on läbinud rohkem raamatuid, kui ükski teine inimene, keda ma tunnen, sest tema sai kõik raamatud audioraamatutena. Neid lugesid sisse näitlejad ja neid, mida ei lugenud, lugesid sisse lähedased ja poiss “luges” raamatu raamatu otsa ning silmaring laiem, kui suurel osal nägijatel.

Ja audioraamatu kuulamine on nauding. Professionaalsed näitlejad loevad sisse põnevaid raamatuid- mis võiks olla parem ajaviide, või siis kaaslane, kui sa teed midagi muud? Lükkan lund- klapid pähe. Toimetan garaažis- klapid pähe. Lapsed tülitsevad, kes selle koha peal esimesena istus – klapid pähe. Palju parema meelega kuulan Tiit Sukka lugemas raamatut “Mees, kes teadis ussisõnu”, kui nääklevaid eelteismelisi sellepärast, et keegi hingab kellelegi liiga lähedal. Noogutan kaastundlikult ja naeratan. Ma isegi ei oska öelda mitmendat korda ma Ussisõnu kuulan, aga igakord on see meeldiv kogemus.

Varasemalt kuulasin ma tunduvalt enam podcaste – kiirem, päevakajalisem, meelelahutuslikum. Ei olegi seda raamatule omast üldist juttu, et visualiseerida pilt silme ette, vaid minnakse kohe asja juurde. Aga ei tea, kas see on vanusest, aga podcastide kuulamine on jäänud totaalselt tahaplaanile, sest 90% neist ongi puhas meelelahutus. Ma ei õpi neist midagi, vaid hoiavad minu vingerpusse täis aju rõõmsana ja siis saab see tund-poolteist läbi ja ma ei õppinud selle tagajärjel mitte vähimatki. Ma räägin nüüd podcastidest, mida mina varasemalt kuulasin. On olemas ka hariduslikke, mis sulle rohkelt uut infot annavad, aga neid ma väga ei kuulanud. Raamatuga on aga kogemus hoopis teine. Mulle on siiani meeles raamat, mida ma lugesin kaks aastat tagasi, mis võis olla samuti meelelahutuslik, aga mul pole aimugi, mis teemal viimane Võhkarid või Pohmellipäev oli, mis mulle mõlemad meeldivad, aga need ongi lihtsalt ühest kõrvast sisse, kõditab aju ja teisest välja. Filmidega on kusjuures sageli sama, aga neid ma vaatan väga harva, sest ka neisse tuleb paar tundi süveneda ja koha peal istuda. Ja eks ma ikka kuulan vahel podcaste ka, sest vahel tahakski lihtsalt ajul puhata lasta. Lihtsalt ei tohi palju, muidu muutub see laisaks ja siis on väga raske end tagasi reele sundida.

Mis ma tahan öelda on see, et minu jaoks on raamatute lugemine nagu sibula söömine. Väiksena vihkasin, teismelisena sunniti, noore täiskasvanuna sundisin end ise ja tänaseks naudin. Nii sibulat kui raamatute lugemist. Peamiselt kuulamist siis, sest maha istumine ja lihtsalt lugemine on minu jaoks keeruline. Enamus raamatuid, mida ma silmadega loen, on siis, kui ma ootan midagi. Üritan eirata kiiret dopamiini tikotiki ja reelside näol, mis võivad mind tundideks endasse meelitada ja lugeda hoopis viimati pooleli olnud raamatut. Ja iga raamatu läbilugemine on saavutus millega ma tahaks lausa uhkustada. Ma ei läheks kunagi kekkama, et vaatasin kolm tundi tiktoki, küll aga ootan ma alati Esileedilt kiitust, kui ma järjekordse raamatu läbi loen. Ja ma reaalselt õpin igast raamatust. Ma tunnen, et ma olen natuke enamat, kui enne alustamist. Seega, kui keegi tunneb, et ta elus ei ole väga palju saavutusi ja on koha peal tiksumine – loe. Või siis kuula audioraamatuid. Vaimule hädavajalik. Ja kui sul pole tähelepanuhäiret, siis lugemine on nii hea viis mõtteid kusagile mujale viia, sest raamatuautor just seda teha üritabki.

Ma ei taha siin reklaami teha.. noh, tahan.. aga ma ei tahaks teile midagi maha parseldada, mida te ei sooviks ja sellepräast räägiks ma puhtalt enda kogemusest. Ma olin täiesti veendunud, et ainus raamat, mida ma loeksin, on tavaline paberraamat. Mingis äpis lugemine, ei ole üldsegi õige lugemine. Jah, päris raamatu lugemisel on mingi seletamatu võlu. Lehe keeramine, sõrme tatiseks tegemine, igakordne järje otsimine. Me oleme seda lapsest saadik teinud ja nii peakski olema. Kuid kui ma oleks sellele mõtteviisile kindlaks jäänud, ei loeks ma täna pea üldse raamatuid. Iga kord, kui mul soov raamatut lugeda, ei ole ma kodus, või ma olen pimedas. Äpp on mul kogu aeg telefonis ja see on taskust võtmise vaev. 

Kas paberraamatud võib minu silmis maha kanda? Absoluutselt mitte. See oleks väga kurb, kui need kaoks samamoodi nagu ajalehed kadumas on. Ma olen nõus, et nende lugemises on mingi seletamatu võlu ja neist lugemine on erilisem, kui seda äpist tehes. Ma lihtsalt arvan, et äpp oma raamatute ja audioraamatutega on suurepärane viis enda lugemust veelgi kasvatada ja suureks abiks neile, kellel lihtsalt ei ole seda mahti maha istuda ja raamatut lugeda.

Mina olen igal juhul fänn ja mul on juba pikalt ka sooduskood HENRY50, millega saate ka teie äppi katsetada kaks kuud -50% (pluss esmakordsed kasutajad saavad lisaks esimesed 14 päeva tasuta). Esimesed kaks kuud koodiga -50% ka siis, kui sa oled varem kasutaja olnud ja hetkel enam ei ole. Koodi HENRY50 saad kasutada SIIN (LINK!). Soovitan proovida ja aasta lõpus võrdle mitu raamatut sa 2023 läbi lugesid ning kas nüüd on 2024 see number palju suurem. Tõenäoliselt on. Kuutasu on põhimõtteliselt sama, mis kilo kodumaist kurki. Kui tahad Äpis lisaks ka audioraamatu võimalust, siis tuleb kuutasu nõks kallim, aga tasub ära. Su vaim vajab seda 🙂

PS! Igaks juhuks kirjavahemärkide patrullidele, siis ma panen siia teksti lõppu hunniku komasid puuduvatele kohtadele ja hunniku tühikuid, mis käivad sinna, kuhu ma kogemata koma pistnud olen. ,,,,,,,,,,,,,     ,,,,,,,,,,,,,,,,,        ,,,,,,,,,,,,,,,,,,                                    .