Eriti mõttetu aasta

03.01.2024

Head uut aastat sõbrad! Mis õige blogija ma poleks, kui ma ei tee möödunud aasta kokkuvõtet? Ma ei tea, aga ma ei teinud. Võin öelda, et üheöösuhteid oli mul null ja ma kirjendaksin enda möödunud aasta stiili: käega löönud. Möödunud aasta oli tagantjärgi vaadates minu jaoks justkui vaheaasta. Ei mingeid eredaid sündmusi ega saavutusi. Tiksume selles koroonajärgses maailmas ja justkui mingeid edasi samme ei tee. Millest on nii kahju. Mõtle, kus sa oleks, kui sa oleks alustanud aasta tagasi!

Ja ma olen hetkel täielikult selles mõttemustris.

Ma ei taha enam aasta lõppedes kogeda, et mitte midagi ei muutunud. Midagi ei läinud halvemaks, aga paremaks ka mitte. Kaal- sama. Töö ja raha- sama. Suhe- sama. Saaremaal ikka käimata? Sama. Uued kogemused? Mitte midagi erilist. Selles hektilises ja muutuvas maailmas ei ole julgenud justkui midagi suurt ette võtta, sest liiga palju muutuvaid faktoreid ja segadust. Aga ometi ma tunnen, kuidas ma pakitsen ideedest, aga mind ei ümbritse lihtsalt inimesi, kellega neid ideid teoks viia.

Sel aastal aga muutub kõik. Mul on nii palju miljoni dollari ideid (loe: paarisaja euroseid) ja aega viitmata hakkan erinevaid samme tegema. Selle alla käib kaaluteema, loovuse suunamine, et sellest ka tulemus tuleks, paar uut äriideed, mida ma täiega kaaluda tahaks, mõtteid, kuidas perel parem oleks. Loomulikult ei lähe kõik käiku, sest kui ma terve see aasta ei teinud midagi ja mul oli kogu aeg kiire, siis miks ma arvan, et nüüd suudan ma sellesse aega midagi suruda. Aga suudan!

Ma olen tegelikult analüüsinud ja suur osa mitte midagi tegemisest on perega ajaviitmine. Seega päris mitte millegi tegemine see ei ole. Selle kasu on aga selline, mis ei kajastu pangaarvel. Selle kasud lasevad mul mõistuse juurde jääda. Iga kallistus lapselt, või laks vastu tagumikku, kui Esileedi mööda läheb, on lihtalt nii vajalik, et lükata see infarkt päeva võrragi edasi. Mulle küll meeldib üksi olla, aga oma pereta, fank, kui tühi kõik oleks. Sellepärast ma naudingi üksindust, et see on vaheldus hullumeelsele pereelule. Muidu oleks see üksindus no nii kõle. Tehke lapsi!

Raamatut kirjutan hoolega. Detsembris möllanud viirused rikkusid mu suured plaanid ära ja ma pean siin tegelema sellega ka jaanuaris. Aga, oh well. Oluline on, et mulle endale meeldiks ja et ma oleks tulemuse üle uhke, kui ei ole, siis ei anna välja ka. Lasen enne siin mitmel asjatundjal läbi lugeda ja hinnangu anda. Kuid valmimisega on veidi kiire, sest sel aastal peab mul ilmuma teine raamat veel, mille käsikirja valmimise aeg on juulis. Kas jõuan valmis? Kui õppida midagi ajaloost, siis seda, et mul tuleb peagi hakata garaaži korrastama ja terrassi värvima. Igast asju, ainult mitte seda, mida ma peaksin tegema.

Neid aitan jätkuvalt, kes nikotiinisõltuvusest välja tahavad pääseda. Pikendasin just suure summa eest Eesti frantsiisi viie aasta võrra. Kaalusin väga, kas teha edasi, või mõelda midagi muud. Otsustasime, et teen viis aastat veel. Mõelda vaid, et sellise ilmaga peaks väljas konitamas käima. Aga käivad. Ma ise käisin ju ka. Lõdisesin, köhisin ja veensin ennast, et ma tegelen siin nautimisega. Nüüd tõusis ka tubakaaktsiis. Pakk läheb/läks 30 senti kallimaks. Väike number. Selle raha ikka leiab. 9 euri kuus. Veidi üle 100 euri aastas. Kokku umbes 1900 euri aastas suitsetamise peale. Teed pool pakki, umbes 1000. Igal juhul, kui teie peres keegi sooviks suitsetamise minevikku jätta, siis kirjuta mulle. Olen hinda muutumatuna hoidnud 4 aastat. Neli aastat tagasi oli seminari hind keskmise suitsetaja kolme kuu suitsuraha. Täna saab suitsetaja sama raha eest tõmmata 1,5 kuud. Seega jaanuar viimast korda vana hinnaga. Tegelt vahet pole- iga kuu, kui suitsetaja (veipija, snusija) otsustab, et sellele seminarile ei jõua ja tuleb järgmisele, maksab ta seminari eest 150 eurot rohkem (umbes nii palju kulub tal raha kuus suitsule).

Aga jah, eelmist aastat oli vaja, et kuidagi läbikukkuda. Stagneeruda. Olla endas pettunud. Näha, kuidas potentsiaal mu näppude vahelt minema libiseb. Selliselt masendavalt põhjalt on hea pea püsti ajada ja uuesti tõusta. Loodan, et ei pea 2025 samasugust postitust tegema, vaid tagasi vaadates saan rõõmsalt ohata, et oli alles aasta.

Teile soovin aga, et te püsiksite terved, et see karm talv ning karm eluolu kõrgete hindade ja suurte maksude näol teid liialt ei muserdaks, et te saaks elada ilma rõhuva stressita, sest see on hea tervise eeldus. Soovin teile palju naeratusi ja õnnestumisi…

Ning ah jaa: 2024 teen ma oma elu esimese katse stand up laval mõnel open mic õhtul.