See ei saa olla meie pere lemmik, kui ma seal isegi käinud veel pole!

08.09.2023

Postitus valmis tänu TÜM kutsele

Esileedil on õde. Tegelikult on tal neid kolm. Üks vend oli ka, aga nüüd on ainult kolm õde. Ja üks neist elab juba aastakümneid Saksamaal, kuid igal aastal käib paaril korral ka Eestit väisamas. Üheks peatuskohaks on tal alati olnud ka meie kodu, kus ta mõned päevad veedab ning see inimene lihtsalt ei püsi paigal. Ainult toimetab. Kõik pesu saab pestud, maja koristatud, riided sorteeritud, aed rohitud – kõik. Ta lihtsalt ei suuda paigal istuda. Isegi, kui ta istub, siis ta teeb midagi. Lastel on selle üle eriti hea meel, sest alati, kui tädi külla tuleb, siis see tähendab igal pool ringi käimist. Muuseumid, pargid, linnatänavad – kogu aeg kusagile. Mulle sobib see ka, sest see tähendab, et suur osa ajast on kodu vaikne ja mul võimalus produktiivne olla.

Eelmisel aastal käisid nad Saksamaa tädiga aga muuseumis, kus nad varem käinud polnud. Selleks oli Toomemäel asuv Tartu Ülikooli muuseum. „Eks te minge“ olin ma kahtleval seisukohal, sest keegi lastest ei tundunud sellest ideest vaimustuvat- mida seal üldse teha ja vaadata saab olla? Igal juhul oli mul suur kergendus, et mind sinna minema ei sunnitud.

Kuid nad tulid tagasi ja lastel silmad põlesid peas ja teatasid, et nad tahavad sinna homme uuesti tagasi minna, kuna seal olevat olnud niiii lahe. Tartu Ülikooli muuseumis? Kukkusite või? Mida saab seal lahedat olla? Ja kuidagi sinna paika see jäigi ja järgmine kord, kui tädi Saksamaalt taas külla tuli, läksid nad sinna tagasi, kuna eelmisel korral jäi miski nägemata. Koju tulles olid nad sama rõõmsad ja Esileedi ainult ahhetas, et see on meie pere lemmikmuuseum. Ei ole! Mina olen ka pere ja mina pole seal ju käinud!

Kuni eelmise kuuni, kui Tartu Ülikooli muuseumist kirjutati mulle ise ja küsiti, kas me oleme neil juba käinud. „Oleme ja tuleme veel!“ dikteeris Esileedi mulle vastust ette. Kui ma teatasin lastele, et me läheme Tartu Ülikooli muuseumisse, vajusid aga neil näod pikaks, sest mida neil sellises kohas teha on?

„See on see muuseum, kus on „Hullu teadlase tuba!““ andis Esileedi vihje, mis oli piisav info, et lastel pilk telefonist välja saada ja üle küsida „Päriselt??“ ning rõõmsalt juubeldada, sest nad polevat seal juba nii kaua käinud.

Kuid Tartu Ülikooli muuseum asub väga väärikas ja vinges hoones. Juba sisse minnes on välja pandud selle paiga pikk ja väärikas ajalugu, kui sa astud üle klaaspõranda, mille all on vana toomkiriku säilinud detailid. Muuseumil on uskumatud seitse korrust ja alati on targem alustada ülevalt, sest liftiga üles minnes , on alla tulla ikka lihtsam. Ning seal ei ole tavaline lift. Seal on lift, millega Esileedi keeldus sõitmast ja oli valmis hoopis jalgsi seitsmendale korrusele minema, aga mitte sellesse surmalõksu astuma. Küll aga tal polnud probleemi oma kolm last ja armastatud meest sinna lasta ja kuigi see lift näeb selline õrn ja antiikne välja, on sel siiski kõik tänapäevased ohutusmeetmed kasutusel ning vana näib ta ainult väliselt välja. Kuid juba liftisõit on justkui omajagu atraktsioon, sest selliseid lifte enam naljalt tänapäeval ei leia (tegemist on Tartu vanima liftiga aastast 1928), kus sa seisad võrepuuris ning kogu seda sõitu ülemisele korrusele.

Laste lemmikruum muuseumis on vaieldamatult Hullu teadlase kabinet. Näeb välja nagu mängutuba, aga igale poole, kuhu sa ei vaata, on pandud midagi õpetlikku ja teaduslikku. Esileedi muutus seal ka justkui lapseks, kes tahtis mulle kõike seal aina näidata „Henry, vaata siia!“ ja „Oh, tule vaata seda siin!“. Lastel polnud probleem seal veeta pea tund aega ning ka siis tuli mul neid sealt põhimõtteliselt minema lohistada. Tahan öelda tagantjärgi ka seda, et seal ruumis töötab kõik – ka elektrisein, kus sul tuleb ühendada voolujada, et jõuda erinevate efektideni- see töötab. Meie olime juba käega löömas, et ju on siis katki. Selgus, et ei ole! Vaid ei piisa, et elektrivool jookseb õigesti vaid ühelt poolt. See peab toimima mõlemalt poolt. Igal juhul oli lastel seal väga palju avastamist hoolimata sellest, et nad seal juba mitu korda eelnevalt käinud.

Järgmisel korrusel oli suur näitus nimega „Minu elu ülikool“. See on kindlasti väga põnev kõigile, kes on Tartu Ülikooliga kuidagi kokku puutunud. Kas seal õppinud või seal töötanud. Mina ei ole seal käinud ega töötanud. Mina olen sinna kandideerinud ja haledalt põrunud. Kuid see on näitus, kus võib end tõepoolest ära unustada. Seal on võimalik näha, katsuda, kuulata, vaadata nii paljut, et ajataju kaob totaalselt. Esileedil kadus ja ma olin lõpus päris närvis, et ta seal nii palju aega veetis. Meie lapsed fännavad alati muuseumites kui saab kõrvaklappe pähe panna ja midagi kuulata. No ja sellel näitusel oli seda võimalik teha päris paljudes kohtades. Mul tekkis selles ruumis ringi uudistades täitsa uus austus ülikooli vastu. Ma pidasin enne ka seda prestiižseks asutuseks (mis küll vahel eksib, kui mind ukse taha jättis), aga see näitus aitas hoomata, mis selle taga tõeliselt on. Lastele meeldis ka see ruum väga, peamiselt käikude ja väravate tõttu, kus sai ringi vaadata. Eriti vaimustuses oldi sala-raamatukogust, kus kapi sisse oli peidetud hubane lugemisala, kuhu end pleedide vahele kerra sai tõmmata.

Kolmas näitus, mille ma tahaks välja tuua, on „Toomkiriku saladuste kamber“. Väga lastesõbralik näitus, kus saab ehitada, vaadata, kuulata, näha VR-prillidega, milline toomkirik kunagi välja nägi. Muide, siiamaani ei ole kindel, missugused tornid kirikul olid ja seal näitusel võib katsetada erinevaid stiile. Tol ajal oli vist jah kaameraga telefon suht defka. Väga meeldis lastele pihikamber, kus said kõrvaklappidest kuulata erinevaid legende, mis nende tüüpide fantaasia kohe tööle panid. Kuigi ruum ei tundu suur, võtke selle avastamise jaoks aega, sest nii nagu igas heas muuseumis- parimad avastused peituvad detailides.

Nagu ma ütlesin, on muuseumil seitse korrust ja avastamist on seal rohkelt. Majas oli omajagu turiste, kes kõik rääkisid erinevaid keeli. Mõned kohalikud pered ka, aga valdavalt välismaalased. Ma arvan peamiselt seetõttu, et meie inimesed ei tea, kui lahe ja lastesõbralik muuseum see on. Ainuüksi liftisõit on väärt külastamist. Muide, ühispiletiga, saab lisaks ka kõrgele toomkiriku vaateplatvormile, Tartu Ülikooli Kunstimuuseumi ning ka paarsada meetrit eemal asuvasse Tartu tähetorni. Meie neisse ei jõudnud. Esileedi tohutu kõrgusekartus laseb mul lastele öelda, et vaatetorni me emme hirmu tõttu kahjuks minna ei saa ning keegi neist ei aimagi, et minu hirm kõrguse ees võib olla suuremgi kui Esileedil.

Kui te olete Tartus ja tahate põnevat kogemust, siis minge Tartu Ülikooli muuseumi. Ärge laske end nimest petta- lapsed fännavad meie peres seda rohkemgi kui täiskasvanud. Ennustati, et meil võib seal minna umbes 1,5 tundi… no meil läks kolm! Meil läheb alati sellistes kohtades nii palju aega, et ma muutun kärsituks. Lapsed siis lohutavad mind, et küll varsti läheme, et mingu ma istugu all pingi peal ja oodaku rahulikult seal.