KOLM.ÖÖD.VEEL.

29.06.2023

Neli ööd veel. Ei, oot, kui sina seda loed, siis on jäänud veel kolm ööd. Kolm ööd, kui me võsukesed laagrisse lähevad ja me jääme TEIST korda 9,5 aasta jooksul ilma lasteta üksi koju. Ühe korra on seda minu arust veel juhtunud, kui lapsed olid mingil põhjusel maal ja Esileedi jõudis poole öö pealt mingilt labrakalt koju. Ok, see ei lähe arvesse. Isegi, kui läheb, siis see saab olema esimest korda, kui nad meist eemal kauem kui ühe öö. Katsu sa leida lastele hoidjat, kes nendega kolm ööd hulluks minemata toime tuleks.

Lapsed on sellepärast väga elevil. Kõik sealsed tegevused on pimestanud nende puuduste osas, mis neile praegu isegi pähe ei tule. Loetleme mõned neist ette.

Nad ei saa tulla iga viie minuti tagant kaebama, et keegi midagi teeb. Ja jummel, kus lapsed jõuavad kaevata. Ma püüan neisse ikka süstida teadmist, et kaebamise asemel tuleks leida lahendus, aga Esileedi on iga kaebamise peale nagu kirp hüppega püsti ja tormab probleemi lahendama ning kui nii kergelt saab endale soosivat tähelepanu, miks siis mitte kaevata? Vahepeal poisid maadlevad omavahel, mis ei ole vist liiga üllatav tegevus, mida lapsed isekeskis teevad. Siis nad väänavad seal üksteist, väsitavad, üritavad teine teise selga istuda, et domineerimist demonstreerida. Ja loomulikult ei käi see vaikselt puhkides, vaid nad oma väga häälekad. Karjuvad ja tõrelevad, anuvad, hüüavad meeleheitlikult korda mööda appi, teesklevad nuttu ja urisevad terve aja. Kõik täiesti normaalsed häälitsused (ma olen kundagi judos käinud ja karjusin kogu aeg appi ning teesklesin nuttu), aga mitte Esileedi arvates, kes seal diivaninurgas rahunemiseks paberkotti hingeldab. Aina pahandab ja püüab neid lahutada. Kuid peamine, kes verbaalselt piki päid saab, olen mina! Sest ma ei sekku ja lasen neil seal üksteist niimoodi ragistada.

Nad ei saa kaissu! See on suur asi. Nad on siiani suured kaisutajad, kes soovivad kaisus uinuda. Õnneks see protsess enam väga pikk ei ole ja nad on kiired uinujad. Kuid see protsess, et pääseda turvalisse kaissu ja enne uinumist endast kõik tühjaks rääkida, on nendega jaoks ülioluline osa päevast. Eriti Noorsand, kes ainult küsiks ja lobiseks. Ma juba tunnen praegu tegevusjuhendajale kaasa, kes seal laagris nendega tegelema hakkab. Noorsand ei suuda eales ühegi tegevuse juhendit ära kuulata ja hakkab nagunii täpsustavaid küsimusi küsima pikalt enne seda, kui juhendaja selleni jõuab. Selles mõttes on ta minusse. Mitte rääkimise mõttes (see on puhas Esileedi, kes räägib vahepeal isegi unes, kui päevane jutustamine poolikuks jääb), vaid suutmatuses juhendeid kuulata. Kui ma peaks minema langevarjuhüppele, siis ma ka igavleks juhendamise ajal demonstratiivselt ja pakuks välja, et küll ta hüppe ajal räägib. Siis aega küll. Tulles tagasi uinumise juurde, siis laagri juhataja kinnitas mulle, et iga päev on täis tegevusi ja värsket õhku ning enamus neist uinub hetkel, kui pea patja puudutab.

Nad peavad sööma laagri toitu! Kuidas see tõke ületatakse? Ma ei tea. Piiga pärast ma ei muretse. Isegi Vennas leiab vahel midagi, mida ta on nõus proovima. Noorsand aga on kõige kohutavam ja frustreerivam sööja maailmas. Ta on nii ülitundlik erinevate maitsete ja tekstuuride osas. Ta teab, et see miski on kohutav toit juba enne, kui ma isegi ütlen, mis söögiks on. Ilmselgelt on see rõve, kui see pole see, mida ta iga päev sööb. Kord ostsin kotitäie kartulit, mis ei olnud Laura sort ja ta hammustas, jäi mõttesse ning sülitas kartuli välja – polnud päris see. Mitte ainult ei pea toit olema alati ühtemoodi tehtud, vaid ka tooraine peab olema see üks ja õige. Ma loodan, et värske õhk ja kambavaim teeb imesid ning poisid on nõus ka teisi toite proovima, sest kui mitte, siis peab kogu laager valmis olema, sest Noorsandi näljaviha on hoopis teisel tasemel.  Tegelikult ongi Noorsandil kaks olekut- ta on kas rõõmus, või ta on näljane. Nii kui ma avastan teda turtsumas, vastu rääkimas ja endast välja minemas – selge! See tüüp on unustanud süüa. Seda teevad kõik kolm – nad unustavad süüa. Õnneks on laagris vist lausa kuus söögikorda päevas, millest kolm päris toidukorrad ja kolm sellised kerged vahepalad, kus pakutakse puu- ja köögivilju. Kardan, et mu tüübid neist ainult elavadki. Ongi hea. Mõned maksavad paastulaagri eest hingehinda. Siin oleks kaks ühes. Kuid juhend laagri juhtkonnale – kui Noorsand on laagrit maha lammutamas, siis piisab sellest, kui te talle kurgi suhu pistate. Taltub hetkega.

Ei saa nutiseadmeid kasutada! Ok, saavad. Igal õhtul kell 19.30-20.00 on nutiaeg, aga nagu ma kuulsin, on seal internetileviga kehvad lood ja Robloxi mängimisest suurt välja ei tule. Tegelikult ma seda päris laagri õlgadele panna ei soovinud, et nad seda nutivõõrutust seal alles kogema hakkaksid. Seepärast on neil nutipaast juba kuues päev käimas ning nad ootavad juba ainuüksi sellepärast laagrit, et seal saab iga päev pool tundi nutiseadmes olla.

Kuid ma olen kindel, et neil tuleb peale kurbushetki ja koduigatsus ning emme musi-kalli-paiigatsus, kuid see kõik on suurepärane. Niimoodi karastubki teras. Nii nad õpivad oma emotsioone paremini kontrollima ja tegema otsuseid ilma vanema pideva turvavõrguta. Ma tean, et nad helistavad äkki juba teisel päeval, et tahavad koju ja meie asi on neid ära kuulata ja kinnitada, et kõik läheb hästi ja, et mu suu ei ole jäätist täis ja et see ei ole peomuusika, mida ta taustalt kuuleb ja et see ei ole popcornimasin, mis just töö lõpetas. Et tegelikult oleme meie sama kurvad ilma nendeta ja ootame neid varsti koju tagasi, kuid mitte veel- nii palju asju on seal laagris veel, mida kogeda ja ta oleks hiljem väga kurb, kui ta ühe kurva ja raske hetke tõttu kohe koju ära tuleks. Ja kindlasti tuleb olla veendunud, et kõne saab lõpetatud enne, kui sa tümpsu tagasi põhja keerad ja toas looklevale jenka või conga rongile tagasi hüppad. Aga jah… KOLM. ÖÖD. VEEL. Seniks hoian naeratust tagasi ja hingan sügavalt, et mu elevus liiga välja ei paistaks.