Kaksikud ei pääsenud soovitud kooli sisse
28.03.2023
See postitus on mu sahtlis olnud oma kuu aega, seega, kui ma ütlen blogis millegi kohta, et möödunud nädalal, siis tegelikult nüüdseks juba jupp aega tagasi.
Umbes nädal tagasi kirjutasin ma näoraamatusse postituse, et täna natuke erilisem päev, sest lapsed läksid koolikatsetele, et pääseda sinna õppeasutusse, kus nad läbisid ka eelkooli. Sain päris arvukalt kommentaare ja kirju, kus inimesed imestasid, et kas tõesti tehakse esimesse klassi astujatele katseid ning kas see veidi ajukas pole? Et kui ei pääse esimesse klassi läbi katsete, et kas siis ei peagi minema?
Jätsin neile küsimustele vastamata, sest ei soovinud, et äkki oleks mõni otsustaja näinud minu kommentaare ja see oleks äkki mõjutanud tema otsust, kas mu lapsed pääsevad kooli või mitte.
Loomulikult pean ma seda naeruväärseks, et nii pisikesi lapsi pannakse pingeritta ja otsustatakse tunniajase etteaste põhjal, kas nad on piisavalt head või mitte. Minu arust on see täiesti absurd. Lapsed on harjumatus olukorras, on närvis ja pinges, pead tühjad ja selle põhjal otsustada. Seda peaks pigem nimetama pingetaluvustestiks. Rääkisin juba kunagi talvel Esileedile, et kui see pool aastat eelkooli pole neid veennud, et meie lapsed on neile piisavalt head, siis miks me üldse sellise kooli valime? Eelkoolis käimine ei pidanud andma mingit eelist ja valitakse ainult testide põhjal.
MIKS??? Kuidas saab tunnine test kindlate harjutustega olla parem indikaator, kui 6 kuud järjepidevat tööd ja lähedast suhtlust. Tundma õppimist ja juhendamist. Kas ma olen ainus, kes süsteemis viga näeb? Umbes sama tunne, kui üks tüüp Exceli tabeli põhjal kunagi riiki valitsedes otsuseid tegi. Eelkool on nagu ideaalne viis näha ja otsustada, kuidas keegi koolikeskkonda sulanduda võiks. Sest kui keskenduda ainult testidele- mis te plaanite kõik järgmised olümpiaadid kinni panna? Kui nii, siis ma mõistan.
Esileedi oli aga endale kindel, et ta ei soovi, et lapsed kusagile koolisüsteemi ära kaoks, kus neid kõiki ühe pulgaga võetakse ja kuna programmi tamp on taga ja klassid suured, siis võib see lapsepõlv ja õppimisrõõm maru lühikeseks jääda. Katoliku kool tundus tore ja õpetaja, kes neid eelkoolis juhendas oli tore, kuhu lapsed alati ootasid, et tagasi minna. Üldse kõik selle kooli juures meeldis meile ja ainus, mis mulle tuska valmistas, oli see, et korraldatakse katseid ja võetakse need, kes testi tulemusena teisi edastavad. OK, natuke hirmutas see ka, kuidas see katoliku nunn „Viimses reliikvias“ Agnest piitsutas, a see selleks.
Tunnete, et ma olen kuidagi tusane tänases postituses ka vist, eks? Nojah, tegelikult oli mul juba enne katseid aimdus, et Piiga läbib suure tõenäosusega (võetigi vastu), aga Vennas vaevalt sinna ette otsa kuidagi saab. Vanad olijad teavad, et Vennas on läbinud kaks keelekida operatsiooni, mis oli nii jäik, et ta ei suutnud pikalt teatud häälikuid välja öelda ja alles nüüd muutub ta kõne selgemaks, sest oleme terve varanduse logopeedi alla pannud ja sundinud ennast mitte kuulama Vennase palveid, et me täna ei teeks keeleharjutusi ja istunud tunde peegli ees läbides harjutus harjutuse järel. See kõneraskus on teda hoidnud tagasi nii rääkimisel, kirjutamisel, kirjapildi tundmisel. Kui ei tule välja, siis võtab see ka soovi pingutada. Kuid ka see on kõik hakanud nüüd hoogsalt järgi tulema. Eriti viimastel nädalatel on kõige selle vilju näha. Logopeed kiidab tema kauaoodatud edusamme peale igat korda. Isegi iganädalane käik muudeti ülenädalaseks, sest kõik on hakanud oma kohale kukkuma.
Matemaatikas on ta tugev. Kuid seda on meil kõik kolm.
Ma arvasin koos Esileediga reaalselt, et ta ei oska peale enda nime midagi kirjutada veel nädal aega enne katseid. Kuid siis ühel päeval astus ta tahvli ette ja kirjutas pika lause (ma ei mäleta, mis see oli) ja me olime Esileediga mõlemad suud lahti. Palusin kirjutada teise sõna ja ka see ilmus tahvlile ning tal on seitsmesena ilusam käekiri, kui mul 40+ aastaga. Meie Esileediga hullusime rõõmust, aga tema lihtsalt kehitas õlgu nagu see oleks kõige igapäevasem asi üldse. Esileedi tormas isegi teise tuppa, sest ta oli just vastuvõtu komisjoni jaoks täitnud ankeedid, kuhu ta oli märkinud, et Vennas ei oska veel kirjutada ja asendas sellega, et KIRJUTAB! Muidugi vahepeal ta kirjutab enda väljamõeldud tähti, sest ta on veendunud, et need on hieroglüüfid ja üritab veenda, et loll on lugeja, kes aru ei saa, mitte tema. Ma olen täiesti veendunud, et septembriks, kui kool pihta hakkab, on ta täiesti koolivalmis. Varemgi, aga noh, kool algab septembris.
Kuid katsed on nüüd ja saime vastuseks diplomaatilise sisuga kirja, et suure konkurentsi tõttu seatud pingera põhjal ei ole neil talle koolis kohta pakkuda. Katsed pole veel läbigi ja juba pole kohta. Kas see teeb haiget? Mitte mulle. Ma olin ette kurb, mida Vennas tunneb, kui me talle räägime, aga mitte sellepärast, et ta just sinna kooli ei saanud.
Mina näen Vennast iga päev ja ma tean, millist tööd ja pingutust me oleme viimase poole aasta jooksul temasse pannud ja vilju oleme hakanud lõikama alles nüüd. Ta on nutikas, asjalik poiss, kes teeb nii vähe kui võimalik ja pea on ka laiali otsas. Kui tal oli võimalik katsete grupitöös lasta tüdrukutel põhitöö ära teha, siis seda ta täpselt tegigi. Kui tal tuli etteantud sõnu kasutades mingi jutuke teha, siis ta tegi nii lühikese kui võimalik. Väike stressis poiss, kel jooksis nö eksamil pea tühjaks ja mõte kippus laiali- ei tulnud pingega väga hästi toime. Ja fank, et ta pidi just sel korral oma väljamõeldud tähti teksti ülesandesse kaasama. Nunnu, aga see näitab mulle, et ta oli kas stressis ja püüdis nii läbi pääseda, või ta lihtsalt ei mõistnud nende katsete olulisust.
Eelkooli õpetaja veel julgustas Esileedit möödunud nädalal, kui me polnud vastust veel saanud, et neil läheb mõlemal klassis väga hästi ja tema silmis ei tohiks me küll lootust kaotada.
Kuid minu jaoks ei ole see isegi oluline, mida ta seal katsetel tegi, sest mittepääsemine teeb haiget hoopis Vennasele. Et ta on teistest kehvem ja et ta rikub ka Piiga võimaluse sinna kooli minna, sest nad hoidsid katsetelegi minnes käest kinni ja lubasid, et on teineteisele toeks. Me ei paneks neid eri koolidesse. Me pole veel Piiga vastust saanud, aga selle sisu pole nüüd ka oluline. (Saime, sai sisse. Loobusime kohast)
Mul ei ole ühtegi pretensiooni Katoliku koolile. Suurepärane koht. Mul on pretensioon koolieelikute pingeritta seadmisele igas koolis, kus katseid tehakse. Minu jaoks on esimesse klassi astujate katsed eluaeg olnud kõige jaburamad, sest koolis ei ole minu jaoks oluline ainult akadeemiline teadmine nagu ülikoolis, vaid rohkemgi pean ma oluliseks sotsiaalset poolt. Mis väärtusi nad elus kannavad? Kuidas nad õpivad ühiskonnas elama? Mida lapsed individuaalselt teha saavad, et muuta maailm paremaks. Mis on iga lapse tugevus? Ja kaksikud saavad mõlemad absoluutselt kõigiga läbi. Mitte kummalgi pole kunagi olnud ühegi kolmanda lapsega konflikti, nad on suurepärane lisandus igasse uude seltskonda. Aga mitte sinna.
Me ei ole veel kaksikutele öelnud, sest ma ei tea, kuidas seda 7-aastasele serveerida, et ta ei ole piisavalt hea(Nüüdseks oleme ja nad on ka uue kooli nimekirjas). Äkki ei ütlekski, vaid kirjutaks talle kodus tahvli peale ja ütleks, et enne ei tohi ära kustutada, kui Vennas aru saab, mis seal kirjas.
Kui ta on nagu mina, siis see jääks sinna veel jupiks ajaks, sest kui mina kooli läksin ei teadnud ma lugemisest ega kirjutamisest veel ööd ega mütsi. Siis oli see ok. Meie lasteaia lõpurühmast oskas vaid paar last lugeda. Rasmus Kaljujärv oli ainuke poiss umbes kümne poisi seast ja paar tüdrukut ka. Siiani meeles see hämmastus, et kuidas ometi Rasmus lugeda oskab? A noh, ta on must kaks päeva vanem ka. Ilmselge eelis. Oh, see tähendab, et tal täna sünnipäev ju. Palju õnne! Kui mina oleks pidanud algkooli astumise katseid tegema, oleks ma tõenäoliselt vaid kusagile erikooli pääsenud ja mitte sellisesse, kus “ERI” tähendaks “eriti nutikaid”.
Kuid Vennas tunneb tähti juba nüüd ja suudaks selle kokku veerida juba praegu. Aga ta ei saaks, sest Einstein.. ptüi, Piiga loeks talle selle kiirelt ette. Ja ei pidanudki taas Vennas tulemuse jaoks pingutama…
Loading ...
Oeh, kui valus postitus. Just see, mida ma tunnen enda sees praegult. Minu laps alustab ka sügisel kooliteed ja kui kaks esimest on juba tavakoolis, siis kolmanda puhul tundsin, et tema ei kuulu tavarütmi. Valisime siis Jakobi ja Rosma (Waldorfi) vahel ja mõlemad tunduvad head. Eelkooli sai pandud Waldorfi. Samuti on ees ootamas mais vestlused, mille põhjal siis otsus tehakse. Natuke pingeline tundub kogu see ootamine ja mõtlemine: aga mis siis, kui mu laps pole piisavalt hea? Vanim laps see-eest lõpetab sel aastal 9nda klassi ja ees on ootamas 10kl sisseastumiskatsed riigigümn. Aga kui ta sinna sisse ei saa? Milline variant on Põlvas ? Ei olegi! Sellisel juhul peab minema Tartusse kas siis kuskile gümni või kutsekasse. Võruga sama teema. Ajuvaba ju.
Meil käis Noorsand eelkoolis Jakobis ja Rosma kohta olen ka ainult head kuulnud. Seega hoian pöidlaid, et kummagisse sisse saate! Aga, kui ei saa, siis meie kogemus Noorsandiga näitas seda, et siis meie jaoks õige tee oli midagi muud – meie jaoks siis koduõpe – loodan, et teiegi leiate enda perele just parima lahenduse!
Elan ise soomes ja minu lapsed alustasid kooliteed eelmine aasta. Läksid nö tavakooli, kodukoha järgsesse. Ja mis mulle meeldib, laps ei pea isegi oskama lugeda ja kirjutada kui ta läheb siin kooli- kool ongi selleks kus seda õpitakse. Väga palju tehakse klassis nö väiksed ryhmad kus õpetaja saab ilusti köigiga tegeleda, pöörata tähelepanu just sellele millele oleks vaja rohkem keskenduda. Eks eliitkoolides on ka siin katsed, aga ja väga absurdne on teha lastele test et kooli pääseda. See paneb pinge ja ehk ka mötte pähe et ma pean juba praegu olema tasemel, sest muidu ei saa minust asja . Ja koolitee on veel pikk ees.
Minagi elan Soomes ja laps alustab sügisel esimeses klassis. Kuna lasteaed ja eelkool on olnud tal inglisekeelsed, siis oli loomulik valik, et kooli alustab samuti rahvusvahelises koolis (lapse esimene keel on inglise keel, ka kodus).
Läksime katsetele, meil kummalgi nagu pinget erilist ei olnud. Mis seal ikka närveerida. Katsed (mängitakse mingi tekst ja hiljem tuli selle sisu ümber jutustada. Siis oli ka veel eraldi vestlus. Ilmselt sooviti näha, kui tugev inglise keele oskus on, sest õppetöö samuti inglise keeles ja kui keelest nii hästi aru ei saa, siis hakkab see ka lapse õppimist mõjutama. Lugemist ja kirjutamist polnud). Katsed läksid hästi ja ega ma muud polekski osanud oodata.
saadan kõigile kallistused ja ütlen, et olen täiesti nõus. ise keeldusin koolikatsetest just selle jaburuse tõttu – milleks on lapsele sellist asja vaja?
Lapse tuleviku määravad tähtsuse järjekorras: laps ise, pere, sõbrad, kool, …
Mu arusaamist pidi on koolide pingerida ülehinnatud näitaja, ehkki ise käisin niiöelda eliitkoolis. Keskeltläbi on ilmselt eliitkooli lõpetajate hulgas rohkem tulevasi tegijaid aga seda mitte niivõrd tänu koolile kuivõrd asjaolule, et kooli võetakse taibukamaid ja tuntud tegelaste võsusid.
Meie lapsed käisid tavakoolis ja sellest hoolimata said edasi õppima erialadele mis neile meeldis, üks veel maailma tippülikooli. Praegu töötavad edukalt valitud erialadel.
Mina tooks asjasse veidi teistsugust vaatenurka.
Ma arvan, et ei tasu suhtuda nendesse katsetesse justkui need määraksid lapse väärtust või võimekust. Katsete eesmärk ju ongi mõõta laste akadeemilisi oskuseid, et esimeses klassis alustaksid võrdsete oskustega lapsed. See võimaldab õpetajal keskenduda palju efektiivsemalt õppetööle ja kõik saavad õpingutes koos edasi liikuda. Tavakoolides kipub just esimestel aastatel olema see olukord, et mõni alles veerib sõnu, teine juba loeb soravalt, mõni arvutab kiiresti jne. Kuna lapsed on alles väikesed, siis oskajamatel hakkab klassis igav, hakkavad võibolla lollitama ja segama teisi. Samas õpetajal pole piisavalt aega aidata aeglasemaid järgi ja nii jäävadki need teistest veel rohkem maha. Kui kõik alustavad sama pulga pealt, siis on see õpetajale lihtsam hallata ja ka lastel ei kao huvi õppimise vastu ära. Niikuinii on ju esimestel aastatel vaja lastel õppida palju uusi sotsiaalseid oskuseid, koostööd, distsipliini jms., siis vähemalt nende akadeemiliste tegevuste osas oleks lihtsam.
Loomulikult on lihtsam, kui kõik on samal joonel, aga piirkonnakooli minnes ei olda ju samal joonel- kõik on erinevad. MIna pooldan igal juhul, et kõigepealt kogukonna inimesed- juba õppivate laste õed-vennad, sama kooli eelkooli läbinud lapsed ja siis täituks põhimõttel, kes ees see mees. Mida näitab pikas perspektiivis see, kuidas laps sel ühel konkreetsel päeval ülesandeid lahendas? eriti kui on tagasihoidlik laps, kel võtab avanemine aega.
Meie klassi tuli kunagi üks poiss, kes oli kõigist pikalt ees, sest tema koolis võeti programmi kuidagi teisiti läbi. Esimese poolaasta oli ta täielik priimus, kuni jõudsime selle osani, mida ta juba õppinud polnud ja klassi tarkurist sai üks järellohisejaid. Ometi sisse astumisel lõi ta kõiki pahviks. MInu jaoks on palju olulisem, mitte see, mida sa juba tead, aga mida sa selle informatsiooniga peale hakkad, kuidas edasi lähed jms. Seda ei saa mõõta ja siis me panemegi kõik erinevad loomad ritta ja käseme neil puu otsa ronida – ilmselgelt ahvid võidavad ja krokodillid siilidega võivad puu alt vaid pealt vaadata 😀
Mitte, et ma arvaks, et selline testimine on hea ja parim lahendus, aga küsin ikka, et kas sa oskad pakkuda, mis oleks selle alternatiiviks? Teie soovisite panna oma lapsed just sellesse kooli, sest see meeldis teile. Aga samamoodi meeldib see ilmselt ju ka paljudele teistele lastele ja vanematele. Ja ka neile, kes mis iganes põhjusel seal eelkoolis ei käinud. Kuidas peaks kool otsustama, kui tal pole võimalik kõiki vastu võtta? Tegelikult tekitavad selle katsete probleemi ju kaudselt ikka lapsevanemad ise, keeldumast erinevatel põhjustel panema oma lapsi kodulähedasse kooli.
ma tegelikult kirjutasin, mis minu silmis oleks parem alternatiiv. Miks ei küsita sama kooli õpetaja arvamust, kes lastega kuus kuud iganädalaselt koos oli ja nägi arengut ja võimeid. Tema ju oli suhteliselt veendunud, et mõlemad saavad sisse. Aga loomulikult erakool ja iga kool teeb enda reeglid ise. Meile võivad need kas meeldida või mitte 🙂
Pange kogu see kamp Ilmatsalu kooli. Väga tore kool. Tugipersonalile rõhutakse kõvasti. Suht väike ja sõbralik. Koolibuss viib ja toob, teil jääb ära suur hulk logistikat.
Esimese klassi katsed ongi tobedad. Samas kui popp kool võtaks vastu kõiki, kelllele see kool meeldib, siis oleks Tartus umbes 3 kooli ainult ja iga koolimaja peaks olema nagu Saku Suurhall.
Minu laps, kes ise õppis lugema ja kirjutana 4-aastaselt ei saanud katsetel Härmase sisse. Käis kodukoolis (ilmatsalus), gümnaasiumisee sai Treffi, praegu õpib ülikoolis IT-d.
Kokkuvõtted ei määra algkool suurt midagi. Kes õppida tahab, õpib igas koolis. Olulisem koolist on tore esimese klassi õpetaja.
Mind väga huvitaks, mida peab eelkooliealine laps katsetel teadma ja tegema? Minu teine laps alustab ka sügisest kooliteed, väikeses maakoolis( võib-olla), kuid meie pea 8a ei oska veel kõiki tähti (õpetajagi kurdab, et laps ei oska tähti, vaja õppida veel, mida ka teeme igapäevaselt kodus) ammugi veel lugeda, samas matemaatika on juba väga hea. Suurem alustas kooli samamoodi, tähti kõiki ei osanud, aga lugemise sai esimeses klassis selgeks ja täna 3.klassi härrana on väga tubli lugemises (muudes ainetes ka😏). Milleks üldse, kui mu laps käib vastavas koolis eelkoolis, siis ma ei saa aru ega näe põhjust korraldada vastuvõtu katseid, ehk et soovi korral võiks ta ju kohe olla kooli nimekirjad ja ka lapsel ei oleks sellises eas nii valusat kukkumist.
Minu esimene laps on 41, läks kuueselt väikesesse maakooli – no tänapäeva mõistes mitte nii väga väikesesse, koolis oli.120 õpilast, tema klassis 20. Kui tehti pilti, siis tehti ka kogu-kooli-pilti. Kuueselt kooli minekuks tuli eelnevalt kevadel katsed teha (kuueselt kooki minek oli sel ajal norm) – tuli lugeda, oma nime tahvlile kirjutada, inimest hästi detailselt joonistada, ning kehalised katsed olid ka – jooksmine ja tennispalli vise. Palli ei visanud keegi niipalju, kui norm ette nägi, tuul oli vastu. Kes katseid ära ei teinud, see kuueselt kooli ei saanud. Kes aga oli juba seitse täis ja teist aastat proovimas, sai sisse igal juhul. St iga seitsmene pääses kooli, ükskõik, kui vähecta ka teadis. Minu esimene laps, tüdruk, hakkas lugema 3 aastaselt, vanem poeg neljaselt ja noorem samuti neljaselt. Lapselastega oli sama lugu – tüdruk luges kolmeselt, poiss viieselt. See poiss ei saanud ka Tallinna eliitkoolidesse sisse. Sai siiski ühte heasse kesklinna kooli ja on klassis tulemustelt esimene. Praegu on 1. klassis. Mu enda noorem poeg ei saanud ka väiksena MHG-sse, gümnaasiumis käis küll seal. Muide, nö eliutklassides, ehk süvaõppega klassides on tegelikult laste arengu vahe isegi suurem, kui tavaklassides, nad pole seal sugugi kõik ühetargad, vahed on suured. Tavaklassis võib ka nii olla, et 1. klassi lastel on neli aastat arenguvahet – mõni on 8. aastase tasemel, mõni neljase tasemel – need, kes on 1. klassis ja veel ei loe, pole veel viie aastase taset saavutanud, seega on neljase tasemel. See on indiviidi ja pere seisukohast traagika, kui laps ei saa perekonna soovitud koolu, ent kuidagi tuleb neid ju sorteerida. See poleks ka aus, kui saavad kõik need, kes on samas koolis eeljoolis käinud. Noh, mu lapselaps käis Reaali eelkoolis, ega ta sinna ei saanud. Igatahes on ta nüüd heas koolis ja kõik on OK. Loodan, et Piigal ja Vennasel hakkab nende koolis meeldima ja neil läheb seal hästi.
Ma ei ole lapsevanem, aga ma olen vanem õde ja sõbranna emadele ning minu arust on kaa TÄIESTI JABUR igasugused katsed esimesse klassi minekuks.. Ma ise olen väikesest maakohast pärit ja selliseid jaburusi läbi ei pidanud tegema, aga nüüd vaadates ja kuuldes, kuidas mu sõbrannad oma laste hariduse pärast muretsevad ja muudkui mööda katseid oma väikese inglikesega trügivad, ajab see olukord mul pehmelt öeldes südame pahaks. Mis mõttes nagu!?!? Kuidas sa saad öelda 7-aastasele, et sorri aga sa ei ole piisavalt hea, et siin õppida. Missugune kool ja mis kuradi inimesed seal on!? AJUVABA! Ajab marru juba praegu ja, taaskord, ma pole isegi veel lapsevanem mitte.
Süsteemi jaoks on hea kui kõik on sellised lambad nagu neile vaja,aga lapse individuaalsust ja eripära ei arvesta keegi koolis.Tänapäeva lapsed on palju loomingulisemad ja omanäolised isiksused,kes julgevad olla nemad ise,neile juba nlkp ajalugu pähe tampida pole võimalik ja sellepäras koolisüsteem ongi omanäoliste ja teistmoodimõtlevate laste vastu.
Näide :4 aastane loeb nr.d ….18,19…kümmeteist.Sellist numbrit pole ütleb täiskasvanu,laps vastab ,aga minul on.
Näide:4,5 aastane mängib vanaemaga kooli,teeme i tähti paberile.Vanaema juhib tähelepanu,et tähed peaks ilusti joonete vahel olema.Laps:mulle meeldib kui need tähed on lõbusad.
Vot sellillised lapsed on tulevikulapsed .
Valus jah. Küll iga asi paika loksub. Pärast olete tänulikud. Edu ja õnne teie perele!!!
Virtsu lastel pole varsti enam kooligi…
Ei poolda algklassilaste puhul koolikatseid vaid piirkonnakoolide süsteemi. Eelistan, et vähemalt esimeses kooliastmes saaks laps käia kodu lähedal koolis. Saaks ise kooli mindud ja tuldud ning ka huviringid asuks kauguses, kuhu laps iseseisvalt saab. Meil õnneks nii ongi. Ja algklassides on niikuinii kõige alus klassijuhataja ning klapp temaga.
Juba suuremates klassides kui lapse tugevused, nõrkused ja huvid on selgemad, võiks tõesti olla kallakutega klassid ning rohkem võimalusi oma tugevusi arendada.
Lastele sooviks koolirõõmu, küll need tarkused ka tulevad 😀
Tegelikult ei ole see katsete süsteem õiglane ka gümnaasiumi astmes.
Käisime selle kadalipu läbi eelmisel kevadel. Mina vanaemanagi kaotasin ööune 😅
Laps õppis Tallinnas põhikoolis. Keskmine hinne 4,7, tubli spordis. Koolis arenguvestlusel soovitati mitut eliitkooli, eriti Reaali sest matemaatika oli väga tugev. Õpetaja luges ette ka rea koole, kuhu mitte mingi hinna eest ei tasu minna … liiga nõrgad lapse tasemele.
Ja algas “sõda” … Katsed muuseas on samal ajal, kui põhikoolis tuleks õppida eksamiteks.
1. Katse … nn eliidi eelkatse. See “praakis” suure osa välja. Need välja praagitud aga olid hoopis eelis seisundis. Neile avanesid teiste koolide katsed samal ajal, kui eelkatsetest läbi pääsenud hakkasid jooksma katselt katsele.
Mis veel segadust tekitab on nn esimene, teine ja kolmas eelistus. Kui saad küll katsete põhjal sisse aga oled kooli pannud kolmandasse eelistusse siis sa tegelikul siiski kooli ei pääse.
Osadel koolidel on veel nn oma õpilaste eelistus. Et, kuigi on tulemus nõrgem saab sisse laps, kes on põhikooli lõpetanud selles koolis. Sellega jäävad vaid põhikoolis käinud lapsed veelgi täbaramasse olukorda.
Tallinnas toimub nn “koolisissekirjutus”, et laps pääseks elukoha järgi 1 klassi eliit kooli, otsitakse võimalusi sissekirjutamiseks kooli lähedale.
See on jube süsteem ja vajaks kindlasti korrastamist.
Lapsevanemad võivad ühel hetkel leida ennast olukorras, et gümnaasiumid on täis ja tublil õpilasel jääb ainsaks võimaluseks ehituskool. Kuhu ta aga minna ei soovi ja kui ta sinna lähekski võtaks ta ju võimaluse ehitusmeistri ametist unistanud keskmiselt õpilaselt. Raiskaks riigi raha sest ametit ta ju pidama ei hakkaks. Jääda koju? Teismeline lihtsalt koju? Kõik teavad et see ei ole lahendus. Täiskasvanute Gümnaasium … selkeks ajaks täis jne.
Lõpuks läks mei siiski hästi saime gümnaasiumisse,csinna kuhu õpetaja mingil juhul ei soovitanud 😆
Mis puutub kommentaariumi Soome näidetesse.
Elan ise Soomes ja see, mis siin koolisüsteemis hetkel toimub pole sugugi rõõmustav. Koolitus tase on langenud. Tavakoolides, kus on palju lapsi välismaalt on tase kukkunud eriti palju. Hetkel otsitakse lahendusi.
Nüüd on valimiste aeg ja palju positiivset on esile toodud just Eesti süsteemidest.
Aga jah. Täna olete hädas 1 klassi minekuga. Valik Katolik kool oli valik mitte kodu lähedasele koolile, st tuleb arvestada katsetega. Kui ühele kohale on 3-4 last on ka koolil raske otsustada. Anname neile andeks.
Stress on see laste haridustee valimine nii või teisiti ja me kõik tahame, et haridus oleks meie lastel hea.
Ps. Mina kaotaks ära sisseastumiseks eksamid. Teeks 3 astmelise koolituse. Nagu Soomes 1 – 6 kl, 7-9 kl ja 10 -12 kl. Kui siia kolisin siis tundus see süsteem vale. Nähes aga oma mehe laste kooliteed nägin süsteemis palju head. Stressi vähem. Põnnid ühes koolis ja vahetusga kaob ära ka võimalik kiusamine ja õpetajate lemmikud.
Katoliku kooli katsed on ülimalt lapsesõbralikud. Vaadatakse vähe akadeemilisi oskusi, pigem sotsiaalseid oskusi, grupis töötamist, loogilist mõtlemist. Mu mälu järgi mängisid seal, siis kui mu laps käis katsetel, poodi näiteks. Sel aastal sai väga mõni üksik laps sinna väljast, kogukond, õed-vennad ja mõni üksik lisaks. Ka proovitakse tüdrukuid-poisse võrdselt võtta. Ja väljast poolt kogukonda oli tüdrukul lihtsam sisse saada kui poisil. Muidugi oleks nad võinud siis ka õele eitava vastuse anda. Muidu võiks ju rõhuda sellele, et õed vennad peaksid koos saama käia. Äkki veel liialt vara ütlesite koha üles, oleks poiss ka saanud veel ehk, liikumist toimub ju.
Mul on kolm last katoliku koolis käinud. Kui esimene läks, sellest on nüüd vast 16 aastat, oli kõik tore. Teise puhul kaks aastat hiljem polnud ka viga. Kolmas on kohe lõpusirgel ja ütlen: pole hullu, et see kool teil mängust väljas on. Mina oma lapsi praegu sinna ei saadaks.