Ma olen osa suurest probleemist

10.11.2022

Iga kord, kui ma garaaži astun, saan ma aru, et meil on liiga palju asju. Eile ema tehtud borši purki otsides, tuli mul mitmeid asju tee pealt ära tõsta, et riiulini jõuda. Kõige selgemalt tulevad sellised faktid muidugi välja kolimisel. Siis me teeme alati otsuseid, et uues kodus praagid kõik ebavajaliku välja ja naudid oma minimalistlikku korterit, mis on asjadest tühi ning enne, kui sa arugi saad, on sul köögikapid täis Tupperware kaase (keegi ei tea, kus on karbid) ja garderoobikapi riiulitel laiutavad riided, mida sa ära anda ei raatsi, sest küll need varsti istuvad, kui sa 10 kilo alla võtad.

Ma olen täiesti teadlik, et me oleme osa probleemist. Esiteks on meil liiga palju lapsi siin ülerahvastatud maailmas ja teiseks on meil liiga palju asju. Kuna laste vähendamisega Esileedi päri ei olnud, siis tuli mõtiskleda teisel teemal- kuidas lahendada olukord maailmas, kus on liiga palju asju. Sellise ülesande viskas meile ka mini Negavatt, kes soovis, et laste fantaasia tööle panna, et nad mõtleksid, kuidas sellele kasvavale probleemile lahendust leida.

Taaskord, ma saan aru, et ma olen osa probleemist, sest blogijana on minu töö tutvustada teile ka tooteid, kuid ma alati loodan, et ma ei määri teile midagi pähe, vaid iga inimene, kes endale midagi ostab (mitte ainult siin minu soovituse põhjal), teeb selle teadlikult ja vajaduspõhiselt. Kuid teemaks on hoopis olemasoleva asjade ülekülluse lahendamine.

Selleks ma pöördusin meie pere spetsialistide poole, kes kõik kolmekesi tõsiste nägudega lähteülesannet kuulasid. Nad on spetsialistid, sest asjade puudust neil ei ole. Meile on aastatega saadetud palju asju ja kuigi me oleme püüdnud osa edasi kinkida, siis üks asi on jätkuvalt kindel – need 150 kaisukat, mis meil mängutoas on, ei ole üleliigsed asjad, vaid täieõiguslikud pereliikmed. Juba mõte sellest, et võiks need edasi anda, mis kuude kaupa kasutust ei leia, pani Piiga silmi pööritama. Ta ei suutnud lihtsalt oma kõrvu uskuda.

Esimese ideega tuli välja Noorsand, kes arvas, et meie võiksime teha endi asjadest  mänguasjade laenutuse. See väldiks olukorda, kus sa pead oma asju ära andma ja teisalt saaks niimoodi ka raha teenida. Kuid mõttel on täiesti jumet, sest mõelda, kui kiiresti lapsed välja kasvavad nii riietest kui mänguasjadest, siis võiks tõepoolest olla võimalus laenutada nii riideid kui mänguasju näiteks 0-6 kuustele või siis näiteks 4-5 aastastele. Et oleks justkui segmenteeritud ja sa võtadki väikese raha eest endale oma komplekti ja tood mingi aja pärast tagasi, et laenutada siis juba vanema lapse kraami. Ja need kogud täieneksid pidevalt inimeste poolt, kelle lapsed enda asjadest välja kasvavad. Selliselt nad teeniksid pisikese summa igakord, kui keegi nende toodud mänguasja laenutada soovib. Sellise lahenduseni jõudsime, kui me Noorsandi ideed laiendama hakkasime.

Piiga, kelle unistustes on saada nii kunstnikuks kui ka disaineriks (lisaks tantsija, loomaarsti, koerajalutaja, laulja, ämmaemanda ametile) pakkus välja, et vanadest asjadest võiks hakata tegema täiesti uusi. Et vabrikud võiksid enda pakendeid disainida juba selliselt, et kui need tühjaks saavad, siis saab neid kohe kasutada. Näiteks, kui sa ostad endale uue telefoni, siis selle asemel, et see karp ära visata, oleks sel valmidus olla alati vajalik hiirelõks. Või kui kodujuustu purk tühjaks saab, saab seda kasutada beebisisaliku koduna. Ma ei oska öelda, miks just beebisisalik ja hiirelõks, aga ülesandeks oligi lasta enda fantaasial lennelda, ilma, et mingit päriselt toimivat lahendust olema peaks.

Vennas arvas, et maailmas võiks toota sõiduautodest ainult Porschet ja Lamborghinit, sest need on nii kallid, et paljud ei jõuaks neid osta ja siis oleks ka autosid palju vähem ja parkimiskohti oleks palju rohkem. Hiljem lisandus parandus, et Fordid võivad ka ikka jääda, et meie auto ikka lubatud oleks.

See on tegelikult väga värskendav näha, kuidas lapsed probleemi tajuvad ja lahendusi pakuvad. Kõigis on mingi pisike tõde, lihtsalt teostust tuleks natuke kauem vaagida, et see võimalik oleks. Ja igal aastal tõstatab mini Negavatt selle probleemi üles, sest inimkond vajaks 1,75 maakera, et kõiki neid tarbimisvajadusi rahuldada.

Mini Negavatt ongi siis konkurss 1-6. klassi lastele, kes teeksid klassiga video, kuidas nemad asjadesse uppuvat maakera aidata saaksid. Parimatele on võiduna 300-700 eurot reisiraha, mida enda klassi järgmiseks ekskursiooniks näiteks kasutada saaks. Kui sinu laps sobib sellesse vanuseklassi, siis räägi ta klassijuhatajale sellest. Kõige hullem, mis juhtuda võib, on see, et ei võideta ja ollakse selle tagajärjel lihtsalt targemad ja mõistetakse probleemi paremini. Leht infoks ja osalemiseks on aga ise SIIN. Konkursile esitamise aeg lõpeb 20.11.