See paanika, kui sa ei suuda oma lapsi leida…

Postitus valmis koostöös Elisa Eestiga

„Kus lapsed on?“ küsib Esileedi mulle helistades.

Kuulatan. Maja on täiesti vaikne. Lähen rõdule. Mitte midagi. Lähen rõdule teisele poole maja… mitte midagi.

„Mul pole aimugi…“

„Aga kas sa saaksid nad koju kutsuda, sest ma tulen 10 minuti pärast koju ja me peame kohe edasi sünnipäevale minema.“

„Kust ma nad kutsun?“

„Mul pole aimugi…“

Lapsed on avastanud, et sõprade juures on kõik parem – mänguasjad, hoovid, snäkid. Kõik. Me elame sellises natuke nagu kinnises kohas. Meie alevik on ringtee ja siia ei satu pea kunagi võõraid autosid. Vahel mõni eksib ära, aga see on tõesti väga suur erand. Seega on mul väga julge ka lapsi õue saata, sest ma pean meie kodukanti keskmisest palju turvalisemaks.

Sellist pilti ei näe tihti, et kõik on ühes kohas ja hetkega leitavad

Loomulikult tabab mind vahepeal paranoia, kui ma külale kolm tiiru peale teinud olen ja ühtegi last üles ei leia, et äkki kusagil siin peatus valge mikrobuss, lükkas oma küljeukse lahti ja sees niutsus paar vastsündinud kutsikat. Piiga oleks kohe bussis. Õnneks mu koerafoobikutest pojad mitte, mis lohutab mind, sest äkki nad ikka keelaks oma õel ka bussiga kaasa minna. Aga lihtsalt see teadmatus, kus nad on, kui sa ei suuda neid leida, paneb aju kohe kõige hullemaid stsenaariumi läbi käima.

Kuna külas on meil mitukümmend maja, sii võimalus, et mu lapsed mõne maja aias teiste lastega mängivad, on olemas pea poolte majade juures. Nii ma siis käin ja hõigun ja piilun ja otsin. Ma leian nad alati lõppude lõpuks üles. Isegi siis olen leidnud, kui nad seda soovinud pole ja end minu eest põõsastesse ära peitsid, et mitte koju minna. Aga õnneks pole Vennas väga hea peitja. Kui teised peitsid end põõsaste taha, siis Vennas sinna enam ei mahtunud ja arvas, et kui ta mütsi sügavamale silmade ette tõmbab ja aeg-ajalt häälega itsitab, siis sellest piisab. Kodus ju piisab, kui me peitust mängime. Siis ta peidab pea padja alla ja mina teen nägu nagu ei suudaks ma teda leida.

Pikk on ta küll, aga vahel on hein veel pikem ja püüa siis teda leida

Ka on lapsed aina suuremaks kasvamas ja ka iseseisvamaks saanud. Piiga veetis just neli päeva vanaema juures ja tagasi tulles ütles, et tal oli väga tore, aga ta oleks tahtnud meilt igal õhtul „head ööd“ soovi kuulda ja sellest tundis ta enim puudust.

Oleks mul ainult olnud meeles talle Myki põnniradar kaasa anda, mis meil juba kolm aastat olnud on. Põnniradar on selline hea vahe-etapp, kui sa tahad, et lapsel oleks võimalus sinuga kontaktis olla, aga sa ei taha talle veel telefoni osta, sest siis ta seal nutiseadmes vaid passikski.

Meie põnnikad on aastaid vanad, kuid ka kellatootjad ei ole maganud ja nüüd need lastekellad, mida müüakse, on hoopis teistsugused, kui aastaid tagasi. Nii välimuselt kui võimalustelt. Lisaks tavakõnedele saab teha ka videokõnesid, on pritsmekindlad ja palju vahvama disainiga. Ka on sul põnniradari äpiga enda telefonis kogu aeg võimalus teada, kus su laps on. Näed liikumist reaalajas, mis ei ole küll alati 100% täpne, aga seal on palju erinevaid faktoreid, miks mingi väike segaja sees on. Seega ei tule mul ka terve küla uksi läbi koputada, et oma põngerjaid leida, vaid saan äpist vaadata, milline vaene naaber seda kampa ohjeldama peab. Kui nii mõelda, siis ma ei pea ka neid kutsuma minema, sest ma võin ju sama hästi kellale helistada ja lapsed koju kamandada.

Miks ma neid kellasid kogu aeg ei kasuta? Sest mina pean neid alati laadima. Üldse arvab mu pere, et ma olen nagu isa/laadimisjaam. Kõik seadmed, mis on tühjad, tuuakse mu voodi kõrvale ja tavaliselt on hommikuks kõik laetud. Kuid ma ei soovinud kella laadimist enda peale võtta ja õpetasin neile, kuidas laadijaga ühendamine käib. Kõik said aru ja panid õhtuti enda kellad kenasti kontori lauale… ja unustasid alatasa laadijaga ühendada. Ja nii pidevalt.

Seega ma olen selle taas enda peale võtnud, et kellasid laadida, aga ma ei tee seda igapäevaselt. Teen seda siis, kui nad on kusagile meie alevikust kaugemale minemas. Näiteks, kui ma oleksin teadnud, et Piiga maale kauemaks jääb, oleks ma kindlasti talle laetud kella käe peale pannud. Mitte, et tema järel jälgida, vaid , et tal oleks võimalik minuga jagada hetki, mida ta soovib. Eks nad hakkavad neid igapäevaselt kasutama, kui laadimiskohustuse enda peale võtavad.

Ja kui sa otsustad põnniradari osta, siis septembri lõpuni on Elisas kampaania, et saad põnniradari kolmeks kuuks ilma kuumaksuta. Vaata lähemalt siit: https://elisaera.sendsmaily.net/template/preview/id/1737/ 

PS! Hoiatan, et kelladel on ka väike õppimisaeg. Esimesel paaril päeval-nädalal on neil vajadus sulle helistada mitukümmend korda päevas. Kuid aega-pikku hakkab see harvenema ja selle võlu kaduma. Eile helistas Tallinnas olev Piiga mulle vaid seitse korda ja ma sain teada, et ta nägi 11 pojaga pardiperet, et ta igatseb ja armastab mind, et tal jalg valutab ühest kohast, et pitsa maitses hästi ja et Nõmme on nii ilus!

PS2! Kuid selleks, et olla kindlam, kas see kell on sulle sobiv, siis vaata saadet kus ma ise külalisena käisin – Merlin ja Elisa ekspert Edgar seletavad kõik funktsioonid lahti ja niisama meeleolukas saade. Sorry mu hääle pärast. See tuli mulle alles paar tundi enne saadet tagasi. Saade on nähtav siin:  https://www.facebook.com/elisaeesti/videos/333637688777830?utm_source=AMHT_blog&utm_medium=blog&utm_campaign=AMHT_blog_07_2022

Kommentaarid

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.

Päevaküsimus

Kas sinu vanaema kasutas nö alternatiivmeditsiini?

Loading ... Loading ...

Otsi

Arhiiv

Liitu uudiskirjaga

FB ja IG seab aina kitsendusi, kui paljude inimesteni mu sõnumid ja postitused jõuavad. Jäta palun enda e-maili aadress, sest ma plaanin korra nädalas (või paari nädala tagant) saata mailile ühe uudiskirja, et sa ei jääks väikesest meelelahutusest ilma lihtsalt sellepärast, et FB nii otsustas. Luban, et need jäävad ainult minule ja ma ei levita neid kellelegi, ega hakka ka saatma spämmi. Luban olla viisakas ja vastutustundlik.

Loe ka neid lugusid

  • Kuidas vanaema mind piinas

    Postitusele andis hoogu Silvanols „Tee suu lahti!“ „Ma ei suuda! Mida sa sinna panna kavatsed?“ „Tee suu lahti!“ „Eii! Ma ei suuda ju! Ok…“ „Tee rohkem! Lusikas peab…

  • Mõned grupid peaks olema keelatud

    Facebookis on gruppe, mis peaks olema keelatud. Lihtsalt see sisu on nii häiriv, et ma näiteks hommikul käisin ühes ja siiani tunnen, et pulss on üleval ning rahutus…

  • Pidev kisma ja võitlus

    Postituse valmimist toetas Bosch „Nii, lapsed, kes tahavad täna muffineid teha?“ Hetke pärast oli kolm tõuklevat olendit minust 3 mm kaugusel ja kõigil käsi püsti ning karjusid läbi…