… ja siis on see 5% teist
15.06.2022
Minu käest küsitakse ikka, et mis ma arvan, et pikalt ma veel enda sotsiaalmeediat ja blogi edasi pean? Kuna see ei ole kunagi minu plaan olnud, et sellest võiks saada minu põhitegevus, siis mul ei ole ka mitte kunagi sellega mingeid plaane. Seni, kuni ma seda vastumeelselt ei tee, seni kuni on lugejaid, seni kuni mu keskkond on koostööpartneritele atraktiivne keskkond, seni kuni te uurite bännerreklaame, mis teile huvi pakuvad, seni ma kirjutan. Eks ma ikka tunnen vahel, et ma olen nagu seisvas vees, et võiks olla midagi uuenduslikku ja siis ma loon endale ise foobia ja siis ma küsin teilt, et mida võiks muuta ja vastus on alati üks: mitte midagi. Tee seda, mida sa alati teinud oled! Aga ega ma alati ei usu teid, ma ikka püüan mingeid muutuseid aeg-ajalt sisse tuua. Olen fotograafiat natuke tõsisemalt võtnud, et piltide kvaliteet paremaks läheks. Püüan Instagrami mängu ikka sisse saada ja natuke rohkem klippe ja pilte teha meie igapäevategemistest. Facebook on mul alati toiminud kõige paremini, sest see ei ole pildi ja videokeskne, vaid tekstipõhine ning need väikesed nopped igapäevaelust paistavad kõigile peale minevat.
Kuid ega ma jah enamus meie elust ju ei jaga. Ma jagan seda, mis võiks emotsiooni tekitada – armsaid ja naljakaid hetki, sest seal on teil samastumishetked, kus te ka end ära tunnete. Sest lisaks sellele, et ma soovin meie tegemisi teiega jagada, olen ma eelkõige isa ja abikaasa, kelle asi on perekonda kaitsta. Ma jagan seda, mis on lihtne ja naljakas ning ma ei jaga seda, mis on naljakas, aga tekitaks pereliikmetes ebakindlust ja ebamugavust. Nemad on päris inimesed ja kui ma peedistan ja naeruvääristan neid, siis see ei ole naljakas. Neile vähemasti. Ja nali võiks olla naljakas kõigile. Kui ma Esileedi kallal aasin, siis ma ei tee seda viisil, mis teda solvaks. Vahel ta isegi ütleb mulle, et „Henry, kui sa sellest blogis sõnagagi mainid, siis ma annan lahutuse sisse!“. Ma tooks mõne hea näite… aga ma ei saa. Fank!
Paar päeva tagasi tuli blogisse üks kommentaar Piiga kohta, et mis ometi toimub, et ta on vähemalt sama paks nagu mina või Esileedi. Milleks selline kommentaar? Ja see ei tulnud mingi suvalise interneti trolli poolt, vaid ühelt pikaaegselt lugejalt, kes meile justkui on kaasa elanud ja toredaid kommentaare jätnud. Loomulikult ei tulnud see paksu kommentaar enda nime alt, aga mul on omad nõksud, kuidas jõuda allikani 🙂 MAGIC! Minu asi on Piigat hoida ja ta on nagu Noorsand, kes iga mingi aja tagant natuke ümaramaks läheb ja siis järsku pikkusesse viskab ja tagasi sale on. Loomulikult võtab see minult soovi teda eksponeerida, kui juba selline jälgija, kes ka ise ema on, leiab väikesel tüdrukul nõrkuse, mille kallal järada, sest mida see kommentaar saavutas? Ainult seda, et pani mind natuke inimestes pettuma ja võttis soovi seda elurõõmsat, üdini heatahtlikku ja tänulikku inimest maailmaga jagada. Minu asi on teda kaitsta võõraste eest, kes talle hinnanguid annavad ja eks te olete ise ka märganud, et kuigi ma ikka pean pereblogi, siis fookus on aina rohkem suunatud minule ja perelt eemale. Mul ei ole absoluutselt midagi selle vastu, kui minu kaal kellelegi hambusse jääb, sest ma naeran selle üle ise ka ja olen end siia „alasti“ üles pannud, aga teised pereliikmed ei ole siin, vaid mina olen nad toonud ning mina saan nad ka siit välja lülitada.
See oli ainult üks kommentaar ja 95% teist ei keskendu sellele, et midagi halvasti öelda. Eks neid ikka tuleb. Pea mitte kunagi enda nime ja näoga. 95% teist on rõõmsameelsed, humoorikad, lõõpivad ja täiesti normaalsed minu inimesed, kellega ma oleks kindlasti sõber ka väljaspool blogi ja just teile ma planeeringi keskenduda. Inimestel on ikka kombeks jääda kinni sellesse vähesesse negatiivsusesse ja unustada kõik hea, mis selle kõrval on. See on nagu mul suitsetajatega. Kui on üks inimene, keda ma ei saa seminaril aidata, siis ma põen seda nädalaid ja unustan ära, et selle ühe kõrval oli 20 inimest, kes jätsid suitsetamise ja on nüüd õnnelikud mittesuitsetajad.
See on nagu need pildid, kus taustaks on meie ülimalt segamini tuba. Varem ma põdesin neid postitada, sest ikka oli paar „kuidas saab sellises seapesas elada?“ ja „mul on viis last ja tuba kogu aeg korras“ kommentaari. Aga 95% teist ei tunne, et peab kasutama teist inimest, et ennast upitada ja naerate kaasa. Mõni ei oskagi näha endast erinevat maailma ja ei saa aru, et ka teisiti on võimalik. Teised on maailma näinud ja saavad aru, et erinevus rikastab.
Ja nii me siin olemegi mina – paks ja koba, kes ei oska oma kätega midagi teha (varsti oskan, sest ma lähen yoni koolitusele), Esileedi – kaaluga kimpus ja samas sellega aktiivselt tegelev naine, kelle kohta KÕIK, kes teda kohtavad ja on eelnevalt blogi kaudu tuttavad, ütlevad, et päris elus olla ta sada korda säravam ja ilusam ning ma ei oskavat teda lihtsalt pildile jäädvustada, Noorsand, kes ka periooditi võtab kaalust juurde ja siis tuleb suvi ja ta jookseb end taas peenikeseks ja viskab 10cm pikkust juurde, Vennas, kes on maailmameister enesevigastamises ja on peenike kõrend, kes ometi sööb põhimõtteliselt ainult suhkrut ning siis pesamuna Piiga, keda võõras naine paksuks kutsus, kuid kes on täpset sama kehaehitusega nagu Emma („Kasper ja Emma Safaris“ vms filmis) ning ta on tõesti hea isuga ja sööb erinevalt poistest kõike ning pole siis ime, et ta talvel kosub ja suvel, kui nad päev otsa õues lippavad taas peenemaks läheb. Ja kõik me istume sama laua taga ja lapsed söövad kõik samu toite ja ometi on kolm täiesti erinevat keha. Kehad ongi erinevad, meie söömismehhanismid ongi erinevad. Üks lõpetab söömise esimesel hetkel kui keha annab märku, et kõht on täis. Teine naudib maitset ja kipub rohkem sööma. Seal on nii palju tegureid, miks üks sööb ja võtab kaalus juurde ja teine sööb sama toitu ja on alakaaluline.
Meie oleme oma kaalumurest täiesti teadlikud. Lastega ei saa me teha muud, kui anda neile võimalus süüa võimalikult palju värsket ja töötlemata toitu lisaks jamale ja suhkrule ning neid selles vallas harida. Saime ka ühe laheda uute toitude avastamismängu, mida ma teile peagi Instagramis näitan. Aga kogu point, mis ma tahan selle pika jutu peale öelda, on see, et mölisege minuga. Ärge mölisege teistega, kes end kaitsta ei saa. Ja ma tean, et see on 95%-le teist mõttetu postitus, sest te ei tuleks selle pealegi, aga las need 5% tunnevad end ka erilisena 😀
Kuna ma panin viimase pildi Bredeni riietega, siis reklaam Bredeni sõpradele. Selle nädala lõpuni kehtib bredenkids.ee e-poes kood HENRY10 ja kasuta seda, et saada ka soodushindadest lisa 10% allahindlust. Mina ei saa sellest mingit kasu, kui sa seda koodi kasutad. Mul on lihtsalt hea meel, et sain abiks olla, sest nagu ma aru saan, hakkavad minu lapsed juba liiga suureks saama ja meie kaua-kaua aega kestnud koostöö Bredeniga (äkki seitse aastat juba) hakkab enda lõppu leidma ja võib juhtuda, et see on viimane kord, kui mul teile koodi pakkuda on. Sest lapsi juurde me ei plaani. Igal juhul on neil suvine ale seal käimas ja kood annab lisasooduka.
Loading ...
Issand kuidas ma vihkan kui keegi laste või tegelikult ka täiskasvanu kaalu kommenteerib 😡. Ma sale inimene, aga no peale 3 last on loomulikult kõht ees ja vähemalt korra nädalas küsitakse, et oi kas võib uuesti õnne soovida. 5 aastasel preilil samuti kõhuke ja no ütleme nii, et inimesed on õelad. Aga su blogi on reaalselt ainuke mida ma jälgin 🤗
Aitäh sulle! Ja ma olen väga rõõmus, et sa siin oled 🙂
Appi Henry ma clickisin no on tropp aga ma ikka seda inimest skoorisin kes Piiga kohta halvustavalt kirjutas mitte sind ei hinnanud. Sina oled lahe ja jälginud olen ma sinu/teie tegemisi juba 5 aastat kindlasti. Toredat päikeselist ja seiklusterohket suve teie perele!
Nüüd istun nurgas ja häbenen 😳
haha, ma sain aru, et sa teda mõtlesid. Samas, ma võin ka vahel paras tropp olla 😀
Ma ka nii väga tahaks seda “no on tropp” klikkida, kui see vaid käiks kommenteerija kohta :D, aga peab leppima “üle 5 a”
Imelik, oled pikaajaline lugeja ja siis jätad kommentaari nö anonüümselt- milleks? Ole siis nii julge, et kirjuta otse ja viisakalt, kui sa lapse pärast muret tunned, aga veel parem jäta kirjutamata, sest kui sa oled pikaajaline lugeja, siis sa tead, et need lapsed ei ole kuskilt poolt tähelepanuta ja küll vanemad tegelevad, kui mure reaalselt olemas on(hetkel küll pole).
Tsauu Henry! Ma tavaliselt ei võta väga üldse sõna blogipostituste osas kuid ma ei saa hetkel mitte vait olla. Mind on ka terve elu noritud kusjuures isegi kuna jah ma tean et ma olen ülekaaluline ja seal on muidugi palju tegureid miks aga nagu ma aõna otseses mõttes ei salli inimesi, kes kommenteerivad täiskasvanu või lapse kehalist seisundit. Ma loodan, et see inimene kes seda ütles, näeb ka seda postitust ja loeb ning mõtleb enda peas, isegi kui ta on kõhna siis ma arvan et talle ei meeldiks see kui talle nt pidevalt öeldakse et miks nii peenike oled vms. Igatahes see postitus liigutas mind väga ja ma tahan öelda et kõik kes mu kommentaari lõpuks näevad,siis palun. Pange end teise inimese olukorda ja mõtelge selle üle kas te tahate et keegi teile samamoodi ütleks. Isegi kui teil on peas kasvõi miljon mõtet siis pigem jätke see halvustav küsimus või kommentaar ära, sest sõnadel on ka jõud ja need võivad mõnikord väga palju haiget teha, ka teile endale sest me kunagi ei tea, millal samasse olukorda satume!! Päikest kõigile!!
Ma arvan, et too kommrnteerija tegi nalja. Aga too nali kukkus kehvasti välja – teiste üle nalja tegemine on alati libe tee ja veel teiste isiklike võimalike omaduste üle.
Ps ei saanud aru, mis mõttes mõni lastest paks? Ei näe seda… pime vist.
Issand kui kurb ikka. Mõtle, Piiga kunagi loeb seda või kommentaare. Millist pettumust ta tunda võib, aga mina ütlen, et Piiga on üks ilus piiga ☺️
Inimesed ongi viimasel ajal mega õelaks ja kibestunuks muutunud. Mul on peale teise poja sündi diastaas. Poeg sai nüüd 7kuud ja mulle öeldi kuskil kuu tagasi, et “Issand, sul pole kõht ikka veel tagasi tõmmanud?”
Olin peale poja sündi temaga lastehaiglas, kus ma ei suutnud sekundikski puhata ja end lõdvaks lasta, kuna mure poja üle oli liiga suur. Ehk siis mu enda heaolu ja keha puhkamine jäi tahaplaanile koheselt peale sünnitust.
Aga mind selline kommentaar mega häiris, kuna alati kuuma söön või joon “kasvab” koheselt kõht ette. Üks ütles, et mul õllekõht. Kurat, ma olen kuus kuud tagasi sünnitanud naine, kellel oli megastress ja siis ütled, et mul õllekõht? Watta fank onju.
Aga sina tõesti, tee edasi seda mida teed. Väga meeldis näha teie lõunanaabrite reisi, sain ka ise vahvaid ideid 🙂
Aitäh Henry (PS!klikkisin reklaamidel ka😁)
Mul on kodus 2 last, kes on olenemata ührsugusest toitumisest ja liikumisest täiesti erinevad–üks näeb välja alakaaluline ja teine ülekaaluline. Tegelikult on mõlemad oma vanuse ja pikkuse kohta täiesti keskmises normaalkaalus. Ja mina ise näen kaalus, mis KMI järgi oleks ideaalkaal, välja tõsiselt anorektiline luu ja nahk, seega eelistan pigem kerget ülekaalu, aga kontidel pehmendust 😄
Aga teie pere lapsed on kõik imeilusad ja toredad! Täiesti vanematesse 😉
Jõudu ja jaksu selle 5% ignoreerimisel!
See postitus läks hinge.
Mul on kaks tütart, täiesti eri tüüpi kehadega. Vanem tüdruk on hästi hästi peenike, täpselt näha, mis suguvõsa liinist rohkem geene tulnud.
Noorem tütar ei ole mitte kuskilt otsast paks, aga tema kohta vist öeldakse “tugevama kondiga” rahvakeeli. Ta on väga palju oma geenipagasist saanud minult, oleme sarnased välimuselt. Taaskord – mitte kumbki meist ei ole paks.
Meie kodus on samuti eesmärgiks tutvustada tervislikku toitumist ja harida lapsi. Loodetavasti kunagi võtavad need õpetused oma täiskasvanu ellu kaasa.
Ja siis ämm eksole..
Pidevalt sellised “sõbralikud” kommentaarid lapsi võrreldes “no TEMA on sul ju kohe TUGEV tükk..” jne.
Kuni ühel päeval mu täiuslik tütar küsis mu käest “emme, kas ma olen paks?”.
Tead, mul tulevad praegu kirjutades ka pisarad silma.
Teie lapsed on terved ja rõõmsad ja armastatud. Nad on õnnelikud!
Ja mõned inimesed on seest mustad, kes saavad oma päeva selle ainusa killukese (kahju)rõõmu, kui nad kellelegi halvasti ütlevad.
Neist inimestest on kahju!
Minu arvates olete te kõik kambakesi väga nunnud ja toredad. 🙂
Nõmedaid inimesi kahjuks on ja selle vastu ei saa vist kuidagi. Kurb on aga see, et tihti kandub lapsevanema suhtumine pere väiksematele üle ja nii olemegi hädas kiusamisega nii koolis kui kahjuks ka lasteaias… Lapsevanemana tuleb lihtsalt kaitsta nii palju kui võimalik ning oma lastele asju lahti seletada.
Paid teile kõigile!
Laste kaalu ja pontsakuse suhtes meenutan alati toredat juhtumit lapse lasteaiast. Keegi poistest oli mu tütrele öelnud, et ta on paks, et tal on kõht ees. Minu tütar teatas selle peale, et sa vaene poiss ei tea üldse mis ilus on ja mängis rahulikult edasi.
Eks ta oli lapsena pontsakas küll, mitte ülekaalus aga normkaalu ülemisel piiril. Siiani, nüüdseks saab juba kohe 17, väga enesekindel ja rõõmsameelne tütarlaps.
Seega tahan öelda, et lisaks toitumisvalikutele (eks meiegi kodus jägiti mida sõime, sest ma isegi võtan väga kergesti juurde seega hoian toitumisel silma peal) on väga olulised ka enesekindluse ja enesearmastuse õpetamine. Samuti on oluline lastele õpetada, et inimesed on erinevad nii välimuselt kui sisemuselt ja see on täiesti ok olla veidi ümaram või kondisem 😀.
Häh, lapsed kasvavadki ju hüppeliselt, suviti tuleb pikkust ja talvel kaalu. Sul nii ilusad lapsed ju .
Vaatasin viimaselt pildilt hoopis seda et vanemal pojal ilusate pikkade muusikusõrmedega käed. Hangi poisile ukulele 😉.
Mõni kohe peab torkama! Mul on ka üks lähedane, kes alati eriti teravalt kõike, mis temasse üldse ei puutu, kommenteerib. Nagu kehakaalu kogumine oleks kellegi vaba tahe ja kindel soov – täna hakkan õgima ja lähen paksus 🤨 Mõni lihtsalt on seliine, et nosib mõnuga kilode viisi šokolaadi ja ei kosu grammigi ja siis olen mina, piisab nuusutamisest ja põmm! kümme kilo juures 😜 Lase need penid hauguvad, karavan peab minema edasi! P.S. See segaduse teema – minu arust on just väga tervendav näha, et kellegi lapsed suudavad veel segadust organiseerida ja seda kiiremini kui mina koristada 🥰
Nooremad tüdrukud peavadki ümaramad olema, nii koguvad nad jõudu tulevaseks emaks olemiseks. Nad ju muutuvad kui tuleb puberteet ja nad kasvavad sellest välja. Kellelgi pole õigust teisele öelda, oled paks, igaüks valib ise oma tee, kui see just haigusega seotud pole ja midagi teha pole.
Kuna teema puudutab mind väga lähedalt, siis siin on minu pere lugu. Meil kodus kasvamas viis last. Neli on kleenukesed, (3 neiut ja 1 noorhärra) pepusid pole ja püksid kukuvad pidevalt alla. Ja siis on viies (sündis küll pere teise lapsena) ja tema on suurem ja raskem neiu. Beebist peale on olnud kogukam ja ka täna 10-aastasena. Söövad kõik ühtemoodi, maiustame ka, mis seal salata. Veel paar aastat tagasi oli ta julge ja enesekindel tüdruk. Käis rannas päevitustega ja oh kuidas päike teda armastas. Siis aga käis meil külas üks sugulane oma sama vana lapsega, kes siis teda otse paksuks kutsus. Peale seda kõik muutus – tumedad riided, ainult lohvakamad, ei mingeid päevitusi ega avalikus rannas käimist. Nii kurb on olnud seda muutust näha.
Aga pärleid täiskasvanutelt: Lasteaias kui käis mäletan arenguvestlust õpetajatega, kus öeldi, et laps on suurem ja äkki peaks keelama tal magustoitu süüa. Ma hakkasin naerma, kui aga selgus, et nad ei teinud nalja.. oijah, olin konkreetne ja ütlesin, et seda küll ei juhtu.
Oleme suhteliselt terved ja perearsti külastame harva. Kui oli kooliks seda paberit vaja, siis üle 3aasta käisime kontrollis. Arst kaalus ja mõõtis, kahjuks ei saanud ta aga aru, et viimasest kaalumisest nende juures on mööda omajagu aega. Seega arvas, et kaal on tõusnud nii märgatavalt, väiksema aja jooksul. Niisiis saime hunniku saatekirju. Tulemus- Diabeeti pole, kilpnääre on korras, süda on korras, jne jne. Terve ja tubli laps! Kardioloogi juurde minnes astusin lapsega kabinetti, arst vaatas mind, siis last, siis uuesti mind.. ning lausus esimese asjana, et ahhaa teil on siis isa kogukas mees jah. Ma ütlesin, et isa on ukse taga, kas kutsun sisse. Kui isa saabus, tavaline mees, tavalises kaalus ( veidi lühike vaid ja korvpallurit sellepärast temast ei saanudki) oli arst vait. Mis ma sellest järeldasin? Asi on geenides! Ka kardioloog arvas esimese asjana seda. Inimene võib ju dieeditada või 7x nädalas trennis käia – eks mingi tulemus ka tuleks, aga kas ka rõõmus meel säiliks? Arvata, et kogukam laps on laisk või sööb vaid krõpse- rumalus!
Olen ka kuulnud, et ju sai vähe rinda, need lapsed ka suuremad. No 1 aasta ja 3 kuud. Ma ütleks, et piisavalt sai.
On soovitatud ka lapsele mitte üldse kommi anda. Mismoodi keegi seda üldse ette kujutab.. Kõigile annan, ise söön ja siis ühele ütlen, näe siin on spargel.
Jah, raske on riideid talle leida. Samas neile teistele siin peres on ka raske, midagi sobivat selga leida. Venita neid püksikumme palju tahad kokku, ikka on nagu gängsterid. Oh, mõni laps siin peres võiks ju vastata normidele. 😃
aitäh, et jagad! TÄpselt nii ongi. Meie ju ka Esileediga suured inimesed ja ometi on kõik lapsed isemoodi.