Eestlane olla on uhke ja hää (LOOS🇪🇪)
15.02.2022
Postitus valmis koostöös Apolloga
Ma olen suur Eesti patrioot. Kusjuures suur enamus meist on. Siin elades ei saa me sellest sageli aru, sest me oleme pidevalt selles sees. Küll aga saab see ilmselgeks, kui minna Eestist mingiks ajaks ära. Ma ei pea silmas, et nädalavahetuseks Jurmalasse, vaid kui kolida mingiks ajaks välismaale elama, muutub keskmine eestlane tohutuks patrioodiks. Tahab kanda Eesti lipu ja kirjadega t-särke, räägib igale ühele, kes kuulata viitsib, et Skype ja Wise on põhimõtteliselt ta vennapoja tehtud (sest Eesti on nii väike) ning on üldse uhke oma kodumaa üle. Mina olin ja olen ka täna. Näiteks hindan ma Eesti käsitöölisi väga kõrgelt ja kui näiteks on laadale kohale tulnud Läti kaupmehed, kes müüvad palju odavamalt ja vingemaid asju ning on sõbralikumad ja naeratavamad kui murumütsi ja linase pluusi ning prossiga tüdinud näoga kaupmees kõrvallauast… siis isegi siis ma valin kohaliku.
Ma armastan ka näiteks lauamänge, millel on Eesti twist külge pandud. Kunagi mängisin näiteks Monopoli, milles olid Eesti hotellid ja firmad ning see oli hoopis vingem, kui originaal. Eile mängisime me kodus Eesti Aliast ja ka see oli hoopis teine kogemus. Püüdsin seda küll ka lastega mängida, aga nad on olnud eestlased liiga lühikest aega ning päris eestlase omaseid spetsiifilisi sõnu nad ei teadnud. Ei tea nemad sõnu nagu „vintske“ või „pärimusmuusika“ ning pole kursis „Kaia Kanepi“ ega „Oskar Lutsuga“. Seega päris kuue-aastastele jääb see natuke keeruliseks. Aga kujutan ette, et näiteks Vabariigi aastapäeval see sõpradega ette võtta, looks see ikka täielikult õige fiilingu. Ärge lihtsalt Esileedit mängu võtke, sest ta on sellistes mängudes ohtlik. Ta veedab suure osa ajast manuaal pihus ja otsib õpetuses õigeid kohti, et mulle ära tõestada, et mina eksin. Hiiglama tüütu.
Lapsed kaasasime kaardimängu, millel nimeks „Jussike ja sõbrad“. See oli lastele jõukohane ja neil on üldse kõigil kolmel hetkel käimas periood, kus nad elaksidki ainult mõistatustest või teadmiste kontrollimisest. „Jussike ja sõbrad“ on 6-12 aastastele (mida mu lapsed on) täpselt paraja raskusega. Mängus on siis terve suur hulk kaarte silmaringi küsimustega ja valikvastustega. Kas nad teadsid siis kõiki vastuseid? Kui igav mäng oleks see, kui sa ostad ja siis selgub, et sa tead kõiki vastuseid. Mis sellise mängu võlu oleks? Samas ostsin mina Kumakesi vist 25nda eluaastani ja olin üliuhke enda üle, et otsast lõpuni kõik oma peaga ise valmis sain esimese 20 minutiga. Tundsin ennast nii targana, sest teadsin kõike lennult. Kuid mälumängude võlu ei ole minu jaoks võitmine ja vastuste teadmine, vaid uute teadmiste omandamine ja silmaringi laiendamine. Näiteks see telerist tulev „Eesti mäng“ – ma ei tea, kuidas nad need küsimused leiavad, aga ma ei tea seal pea kunagi õiget vastust ja iga kord õpin midagi uut.
Miks ma seda kõike räägin, on see, et Apollo raamatupoodides on sel kuul au sisse ja tähelepanu keskmesse võetud just Eesti. Kampaania nimeks on „Eestist. Armastusega“. Lauamängud, raamatud, ehted ja muu, mille puhul võime sirge selja ja uhkusega öelda, et see on Eestist.
Raamatutest meie maal puudust ei tule. Mulle hakkas esimesena silma Lauri Räpi „Lihtsate asjade tähtsus“. Mulle Lauri Räpp endale väga ei meeldi. Peamiselt seetõttu, et ta on nii andekas ja jätab minusugused halba valgusesse. See sama luuleraamat näiteks – ma ei tea, kas see on tulnud vanusega, aga ma armastan luulet. Sellist luulet, mis on sõnumiga ja mulle korda läheb ning siin raamatus oli tõesti nii, et võta üks ja viska teist. Kui ma otsisin, et missugune neist raamatust pildile püüda, siis ma ei suutnud valida, sest nad kõnetasid mind väga. Tekitas ka minus endas soovi äkki endasse sügavamale vaadata ja luua ka midagi nii ilusat. Väga inspireeriv.
„Loodus laste moodi 2“ oli raamat, millel oli hoopis teistsugune ja põnev lähenemine, kuidas lastele õpetada neid loomi, kes elavad Eesti metsades ja avada ühtlasi ka nende loovus. Mu lapsed on üpris konservatiivsed enda joonistustega ning joonistavad pea alati samu asju, mida alati (maja, puu, taevas). Mari Ojasaar, kes oli raamatu üks autoritest, lausa kutsub üles oma joonistusetga eristuma ja mu lapsed said mõnusa tõuke, et iga looma juures kaasa lüüa.
Ja loomulikult Oskar Lutsu raamat „Soo“. Novot, sa ei teadnudki, et tal peale aastaaegade ka muid teoseid on, ega. Tõenäoliselt sa teadsid, aga ei oleks osanud ühtegi nimetada. Ja „Soo“ on väga põnev lugemine ning veelgi enam, sellest valmis nüüd ka film, mis Apollo kinodes linastumas on. Midagi hoopis teistsugust, kui me Lutsult ootaksime ja nagu pealkirigi ütleb, on keskmes Eestimaa au ja uhkus: soo ja rabad.
Apollos leiab ka ilusaid ja veel ilusama sõnumiga ehteid, mille lõid OLLA ja Lauri Räpp. Ma tellisin Esileedile ja Piigale ilusad kuldsed käevõrud. Ma ei tea, kas ma siin eestlusest ümbritsetuna avastasin neile sõnumitega käevõrudele uudse nime: väevõrud. Tõenäoliselt on see sõna igast šamaanidel ammu juba kasutusel, aga mina avastasin just nüüd enda peas, sest kui sa paned käevõrule sõnumi, millel on inspireeriv ja julgustav, võib see küllaldaselt väge anda, et endas kahtleja eneses jõudu leiaks.
Aga tunnustame Eesti leiutajaid, disainereid ja kirjanikke ning Apollos on need sel kuul vägagi erilisel kohal. Kuid ma loosin kahele teist ka väga eestlaslikud, ilusad ja meelelahutuslikud pakid ka välja (kõik, mida piltidel näete, läheb loosi.. ma arvan, et teeme kaks võitjat). Selleks jäta siia või Facebooki kommentaar, mis sulle Eesti juures kõige südamelähedasem on? Või noh, mida sa Eestist kõige enam igatsema jääks? Edu sulle. Loosin pühapäeval!
PS! Tule viska pilk ka täna õhtu poole Instagrami ja pane oma Eesti teadmised proovile. Ma viskan sinna natuke Eesti varia küsimusi ning vaata, kuidas sul läheb. Kasutan selleks lauamängu „Eesti mäng“ (mille ma ka välja loosin) küsimusi, mis Apollos saadaval on.
Loading ...
Eestis on ilus loodus ja eestlased on nagu Tolkieni kääbikud – natuke omas mullis, aga muidu toredad ja muhedad :).
No mulle meeldivad meie inimesed. Nii vagad ja tagasihoidlikud nagu nad on.
Kui ma peaks kuhugi kaugele mõneks akaks kolima, jääksin kindlasti Eesti ilusaimat linna, Tartut, igatsema.
Ma just mõtlesin, et kas toon enda arvamuses välja,, et kõige hullem Eestis on eestlased, aga jätsin kirjutamata. Nüüd näen üllatusega, et keegi peab eestlaseid toredaks 🤣
Loodus ja vaatamisväärsused.
Eest loodus on nii armas, ilus ja mitmekesine, (vaatamata puiduärimeeste laastamistööle ning hiiglaslikele inetutele raielankidele.)
Eestlased paistavad omaetteolijatena, kuid palju on palju ühtehoidvaid sugu- ja perekondi, kus päriselt hoolitakse üksteisest.
Loodus. Ja loomulikult pere ja sõbrad.
Südamelähedane on Eesti i-m-e-l-i-n-e loodus ja pere, sõbrad. Tegelikult on imetlusväärne veel see, et me peame end üsna väikeseks riigiks, aga ilma mõttes oleksime nagu suuuur riik 😃 kui paar nädalat tagasi oli lumetuisk ja Jõhvi kandis uputas lumest, siis Saaremaal oli aga ilus roheline muru väljas🙂
Kõige südamelähedasem on ikka Eesti loodus – matkarajad soode ja rabade vahel. Suured ja tugevad puud – metsas seenel käimine.
Seda, kui lähedal on loodus. Isegi Tallinna, rääkimata Tartu kesklinnast. Tohutu valik matkaradu ja omaenda radu. Seda, et saab käia mustikal ja seenel – vabalt, kartmata. Kõik need asjad pole enamiku Euroopa puhul (enam) iseenesestmõistetavad.
Jakobsone igatseksid nt 🙂 ❤
Minule kallid inimesed teevad Eestist koha, kus tahta elada.
Eelkõige loodus, mis erinevate aastaajadega saab erilise ilme
Eestis on neli aastaaega ja need kõik pakuvad omas mahlas imelisi elamusi.
Aga südant soojendavad ka nii must leib kui Arvo Pärdi looming, samuti leidlikud ja loovad noored ning rukkililleõis augustikuldsel põllul.
Eesti loodus, emakeel, kõik need tuttavad linnad ja kohad, kus olen elanud, sõbrad – neid jääksin igatsema, kui peaksin Eestist ära kolima…:). Tegelikult ei koli ma kuhugi!
Sugulasi ja sôpru. Tartut ka kindlasti ❤️
Eestist jääks ma ilmselt kõige rohkem igatsema loodust. Puhast järvevett, männimetsa, mustikaid ja kukeseeni otse metsast, rabaradadel jalutamist, talve 🥰 Veel ihakaks aeg-ajalt kama, verivorsti, kohukest ja uskuge või mitte ka sellist lihtsat asja nagu jäätisekokteil on mujalt raske leida 😁
Kodust Eesti keelt ja ühtelaulmist öölaulupidudel igatseks samuti. Eesti lipu ilusaid värve ja eestlaslikku pohhuismi 😁
Eesti maakohad- ja külad on väga, väga hingelähedased, kuna olen ise maalt pärit, ja neid väikeseid armsaid külapoode, külatänavaid ja lihtsalt külavaateid jääksin kindlasti igatsema.
Eestis on nii ilus♥️ Ja täpselt parajalt väike/suur, et kõik pereliikmed on ikka lähedal, ükskõik kus Eestis otsas nad ka poleks.🥰
Eesti loodus ja 4 aastaaega, inimesed, kes ei ole pealetükkivad ja on valdavalt kahe jalaga maapeal, oskavad veel ahju tuld teha, puid lõhkuda, aiasaadusi kasvatada ja palju palju muud. Valged suveööd muidugi ka!
Eesti metsad! Võimalus käia ise metsas seenel voi marjul. No super. Eesti talv meeldib ka väga. Ja muidugi perekond.
Eesti on üdini ilus! Ükskõik mis külje pealt vaadata. Olgu selleks siis loodus, inimesed, tradistioonid vmt. Mida meie, eestlased, võiksime rohkem teha, on hinnata seda, mis meil on.
Mulle ka Lauri Räpi raamat väga meeldis. Kusjuuures ma ei ole isegi vanusega hakanud luuletusi armastama. Lauri Räpp on tohutu erand. Igal juhul enamus mind kõnetasid, aga valisin pikalt, millise mehele ette lugeda, et ta saaks aimu, millised diibid mõtted seal raamatus on – ja valisin täpselt selle sama täpilise tassi oma. Nii tore 🙂
Mulle on kõige südamelähedasemad Eestimaa metsad. Mulle meeldib, et Eesti on väike riik, kus pole looduskatastroofe. Väikese riigina on igal pool midagi tuttavat ja tuttavaid inimesi ka rohkem (sest alati on keegi, kes teab kedagi). Tean, et inimesed, kes lähevad riigist ära, igatsevad meie toitu.
Loodust ja lähedasi!
Mulle meeldib Eesti valgus, see põhjamaa valgus! Siis avarus ja puhas õhk, mida on hea hingata. Muidugi ka Eesti imelised maastikud – metsad ja rabad, seal elavad loomad. Meeldivad ka sellised looduslähedased inimesed, väheke metsapoole, natuke omamoodi tegelased, kes oskavad loodusega kõnelda ja kuulata, mida puud räägivad… – vahel ka natuke nõiduda või loitsida. Ise tahtsin ka pikka aega Kunksmooriks saada. No ei ole mujal selliseid tegelasi kui Eestis!
Aeg on näidanud, et kõige suurem igatsus tekib oma koerte, kodu ja sõprade järgi ❤️
Raudselt meie ilus loodus.
Eestimaa loodus ja emakeel.
Pere ja kodu, neli aastaaega (üldjuhul), eestlaslik suhtlemisviis jpm.
Olles pea dekaadi eemal olnud, on mõtlemisega olnud piisavalt. No sõbrad-tuttavad, pere ja sugulased on niikuinii esikohal. Ja siis tuleb järgmine nimekiri. Eesti rahulik liiklus. Eesti mastaapsus, hea väike riik, et jõuda ühest otsast teise mõne tunniga. Eesti talv. Ja kui igavalt see ka ei kõla, Eesti köök. Viimasel ajal olen hakanud igatsema isegi neid toite mida ma isegi Eestis elades ei armastanud, nt.hapukapsasupp!
Meeldib, et on neli aastaaega, mis sest, et teised virisevad kehva suusailma üle – matkarajad kutsuvad mind ja last nii jalutama, rattaga sõitma kui lumes laternaga sumpama. Siinne loodus on vorratu.
Eesti loodus, 4 aastaega ja pere-sõbrad.
Esiteks, arvestades minu praegust elukorraldust, olen m tänulik, et Eestis saab ema oma pisikese lapsega kaua kodus olla! (Võrreldes mõne muu riigiga, on see tõesti kaua ja pool ajast veel hästi tasustatud kah).
Aga üldiselt on Eestimaal imeline loodus ja uskuge või mitte, kaunid inimesed, nii tuimad kui nad ka poleks!
Eesti loodus kindlasti ❤️ Rahulikud jalutuskäigud looduses, eriti talvel…🥰
Pere ja sõbrad muidugi kõigepealt tekitaks igatsust. Siis meie metsad ja rannad ja rabad ja järved – kõik piisavalt lähedal. Jaanipäeva-aegsed valged ööd ning augustis siristavad tirtsud. Lumi! Ja kevadel tärkavad esimesed õied. Marjad ja seened… Neid asju oleks liiga palju. Selleks polegi plaani kauemaks siit kuhugi ära ka minna 🙂
Mulle meeldib Eestimaa loodus. Imeline.
Eesti loodus kindlasti ja inimesed, see lõputu “How are you?” hakkab välismaal ikka pinda käima. Tallinnlasena igatsen alati kodulinna suurust, see on perfektne – piisavalt suur, et tekitab suurlinna tunde, aga samas piisavalt väike, et jõuab tunni ajaga ühest otsast teise. Stockholmis elades sain kesklinnas paanikahoo – liiga palju inimesi. Ja veel, veidral kombel ei igatse ma välismaal elades musta leiba ega kohukesi, vaid hoopis pelmeene.
Ikka oma pere on kõige kallim. Ja ma armastan, et Eestis pole looduskatastroofe, on suhteliselt ohutu elada ja looduses on nii mõnus igal aastaajal. Eesti keelest ja eestikeelsetest raamatutest jääksin puudust tundma.
Eesti loodus ja saared on minu lemmikud. Ja muidugi aastaajad, igas aastaajas leidub midagi imelist. 🙂
Ma täielik Eesti patrioot, armastan meie metsi, soid, rabasid ja järvi. Aga samuti ka meie emakeelt, meie rahvast ja ühtekuuluvust.