“Henry, kust sul need ideed tulevad?”

08.11.2021

Ma olen paaril korral sattunud lugema Malluka postitusi, kus ta räägib enda diagnoositud aktiivsuse- ja tähelepanuhäirest (ATH), kirjeldab neid sümptomeid, mille käes ta kannatab ja mis ei lase tal normaalse inimese elu elada. Mida rohkem ma neid loen, seda enam olen ma veendunud, et mind kammitseb täpselt sama sündroom. Esileedi on selles muidugi veendunud. Kõik need keskendumisraskused ja miljoni asja korraga ettevõtmine ja mitte millegi ära lõpetamine- see kirjeldab minu igapäeva.

Küsisin Esileedi käest, kas see siis tema kohta ei käi? Ta mõtles korra ja jõudis järeldusele, et väga suures osas käib küll, aga kindlasti mitte nii sügavuti, kui minu puhul. Eriti tuleb see välja filmi vaatamisel. Kui kaua vaatate teie keskmiselt kahetunnist filmi? Keskmine vaataja, vaataks seda umbes kaks tundi. Minul kulub selleks, keskmiselt umbes neli päeva. Mõte sellest, et ma istuks ühe koha peal ja vaataks ühte ja seda sama filmi kaks tundi, on minu jaoks juba hirmutav. Seepärast vaatan ma filme peamiselt arvutis, kus ma võin iga hetk selle pausile panna, kui mõni „tähtsam asi“ üles peaks tulema.

Umbes kümme aastat tagasi kutsusime Esileediga sõbrad külla, et teeks ühe filmiõhtu. Esileedi oli just kuulnud mingist müstiliselt vingest filmist, mis põhimõtteliselt paneb su niimoodi mõtlema, et kõik, mida sa ette kujutad, muutub reaalsuseks. Nimeks „The Secret“. Kui seda filmi avatud meelega vaadata, on seal paar toredat pointi, mida endaga kaasa võtta, kuid kokkuvõttes kergeusklikule elus pettunud koduperenaisele suunatud film, kes nüüd enda vabale ajale rakenduse leidis – ma hakkan nüüd ise enda reaalsust looma!! Teisisõnu, Esileedile väga meeldis.

See film kestis 1,5 tundi, mis oli mu elu pikimad poolteist tundi. Kui kinos saan ma silma kinni lasta, või Esileedit kiusata, siis nüüd oli meie elutuba täis vaimustunud koduperenaisi, kes suu ammuli lubadusi valgest hobusest ja valge liivaga mererandadest endasse kummutasid. Ma ei saanud lollitada, ma ei saanud telefoni kätte võtta, sest korra kui ma proovisin, sain ma Esileedilt nii mürgise pilgu osaliseks, millest võis välja lugeda ta hingevaluga hüütud lause: „Henry, sa ju lubasid, et vaatad keskendunult!“. Selle asemel, et telekast gurusid vaadata, hakkasin ma endamisi arutlema, et kui ma aknast vastasmajja laseriga punast täppi laseksin, kas nad teaksid, et see olin mina? Kui ma ringutaksin ja teaksin kõva häälega keset filmi, et aitäh, et tulite, aga sõbrad hakkavad nüüd koju minema! – kas see oleks nende arust naljakas? Ülejäänud filmi võitlesin ma sellega, et seda mitte katsetada. Nihelesin, haigutasin, mängisin kardinaga. Vägivaldne Esileedi virutas mulle päris mitu maksakat enda küünarnukiga. Kui film lõpuks läbi sai, olin ma täiesti läbi omadega ja Esileedi minu peale solvunud, sest kui raske saab olla poolteist tundi ühte filmi vaadata???

Aga on! Ma olin varem arvanud, et selline suutmatus keskenduda, oli mul seetõttu, et ma olin suitsetaja, aga selleks filmiajaks olin ma juba üle viie aasta täiesti puhas. Seega ei saa olla tegu nikotiini ärajäämanähtudega, mis mul mõtteid fokusseerida ei lasknud.

Seega ma olen täiesti veendunud, et ma olen diagnoosimata ATH ja ma usun, et väga paljud meist on. Kellel on see intensiivsemalt ja kes kannatab selle käes leebemal moel. Ma mõtlesin, et läheks teeks selle testi ära, aga see sissejuhatus on nii pikk tekst, et ma tegin seda, mis ma alati teen – ma teen selle interneti brauseri eraldi aknaks seal üleval ja küll ma siis selle ära teen, kui mul mahti on. Mul on seal umbes 50 akent ootel, et ma nendega tegeleks, kui mul mahti on. See lõpeb alati sellega, et ühel hetkel võtan omaks, et keda ma petan? Ja panen kõik aknad lihtsalt julmalt kinni. Kuid ma võtsin end kokku, lugesin sissejuhatuse üle rea läbi ning tegin siiski ühe testikese ära ja eks tulemus oligi selline, et sain pea igasse kastikesse linnukese kirja.

Kuid samas olen ma kindel, et see on kas vastus ühele väga sagedasele küsimusel, mis inimesed (teie) mulle esitate: “Henry, kust sul see tuleb?”. Kust tuleb see tekst, need mõtted, need naljad. Ka minu kirjutamisstiil on selline, et ma hakkan ühest asjast kirjutama ja siis järsku tuleb parem idee ning enne kui ma jõuan vana mõtte ära lõpetada, kirjutan ma sellest uuest, mis pähe kargas. Ma ei ürita seda isegi alla suruda, vaid lähen sellega kaasa. Arvan, et minu suutmatus hoida mõtteid fookuses ja see, et mul on pidevalt juures ka miljon teist mõtet, siis sealt see tulebki. Mulle meeldis see pilt, kus ma end täiesti ära tundsin.

Ma hakkan homsest katsetama ühte kanepiõli, et näha, kas sellest oleks abi oma mõtete fokusseerimisel. Kui ma vaatan, kuidas Piltsberg ja Hanna Martinson ning mitmed teised sellest ülivõrdes räägivad, siis see muudab mind natuke skeptiliseks. Kuidas saavad mõned tilgad nii paljudele erinevatele muredele korraga lahendusi leida? No olen skeptiline. Sellepärast ma seda koostööd ka ise pole vastu võtnud, et ma tahan olla veendunud, et see ikka päriselt toimib ja kui ta minusuguse rongiõnnetuse puhul efekti annab, siis peab tõesti hea asi olema. Aga proovin ära ja näis, mis sellest saab.