Kassid ja hulk halbu otsuseid

10.08.2021

Praegu on kõik portaalid huugamas teemal kassidest ja lõvidest. Ma olen aus, ma otsisin siin mitu päeva spinni, ehk siis mingit nurka, et kasutada ära päevakohast teemat ja teha sellest mingi nurga alt nalja. Ja ma ei leidnud. Sest kogu see teema on absurdselt inetu. Inetu on tegu ja inetu on see, kuidas selle teemaga on edasi mindud. Kes ei tea, millest ma räägin, siis ärge äkki isegi süvenege postitusse ja tulge järgmine kord tagasi. Lihtsalt võtke kasutusse igapäevane tarkus – tee head… ja kui teed halba, siis võta omaks.

Kas lõvid tuleks kasside varjupaika viimise eest hukka mõista? Ma arvan, et see oleks liiga lihtne. Tegu ju kahe noore inimesega. Ma saan seda öelda, sest ma olen fanking eelajalooline suunamudijate maailmas. Kaks noort, kes tegid järjepanu hulga otsuseid ja mida edasi, seda halvemaks otsused läksid. Võtame ükshaaval ette:

*otsus kutsuda Justin Eestisse- ma ei saa öelda, et see oli halb otsus, aga Marcost ja Gabrielist pole viimasel ajal enam üldse kuulda ja „Justin LEEEOO“ on hõiganud Justini õhusuudluse taustal varsti juba pooled Eesti naised.

*otsus loobuda kassidest – ma ei saa öelda, et see on halb otsus, sest ma ei tea tõelisi tagamaid. Olen ka ise kassist loobunud. Peamiselt sellepärast, et kuses mu kingadesse ja ma vihkasin teda. Tema mind ka. Ainult õhtuti teleka ees surusime me viha üksteise vastu maha, kui ta nurrudes mulle rinna peale ronis ja siis oma küüsi paitamise saatel mulle sisse ajas. Ainuke aeg, kui ta endale pai lubas kellelgi teha. Muul ajal oli nagu Esileedi PMSiga – hoia heaga eemale! Kass kolis meie juurest vanaema juurde, kus tema eest hoolitseti kuninglikult. Kass oli tänulik ja tänas ainsal viisil nagu oskas – kuses vanaema kingade sisse. Vahel sa lihtsalt ei klapi teisega. Mõne inimesega ka mitte. Vähemasti ei kuse enamus inimesi kingadesse. Ja vahel mõni inimene on lihtsalt m*nn ja nagu selgub, et vahel on kass ka. Seega, kui on tegu tervisest lähtuva otsusega (allergia vms) ja/või päris murega kasside heaolu pärast, siis see samm on mõistetav. Ok, see ei olnud ära andmine, vaid kuna vanaema oli kodune ja kass tegi peamiselt pahandusi siis, kui kedagi kodus polnud, siis vanaema pakkus, et ta võtaks ta meeleldi endale. Enne, kui ta oli jõudnud toru hargile panna, olin ma juba kassiga teises linna otsas, ta uksekella laskmas. Vanaema kiitis ikka, et küll on hea kass.. kui ta vahel korragi lubaks endale urisemata ja sisisemata pai teha.

*otsus poetada kassid varjupaika. Siin hakkab kõik minema allamäge. Ma panen selle nooruse arvele ja vanasõnakõlksule, et tahtsime parimat, aga välja tuli nagu alati. Ilmselgelt ei mõelnud nad seda sammu läbi. Ma ei pea siin silmas avalikku hukkamõistu, vaid see, et sa ei anna kaks koos kasvanud kassi varjupaika, kus nende võimalus kokku jääda on nullilähedane. Isegi, kui jäetakse ellu. Ja kui sa jätad, siis oled enne seda ära proovinud KÕIK muud võimalused ning jätad selle kõige viimaseks väljapääsuks.

Mu ema võttis endale paar aastat tagasi varjupaigast kassi. Sellise lumivalge ja sügava silmavaatega. Piiga pani talle nimeks Roosi. Kuid Roosi ei tahtnud kuidagi enda nime omaks võtta. Ei reageerinud kunagi, kui teda kutsuda. Asi polnudki niivõrd nimes, vaid selles, et selgus, et ta on kurt nagu uksenael. Sa võisid Pavarotti ta kõrvale täiest kõrist laulma panna ja Roosi ei kuuleks piiksugi. Varjupaigast loomulikult keegi eelnevalt seda infot ei andnud ja mida nüüd teha? Loomulikult viia varjupaika tagasi, sest meie tahtsime nunnut kassi, kellega üksielav ema suhelda saaks ja nüüd ei saa. Kuid kui me Roosi varjupaika tagasi annaks, siis kes võtab edaspidi endale vana kurdi kassi? See oleks kindlasse surma saatmine. Roosi on tänaseni perekonnas ja elab maal vanaisa juures, kus ema iga päev külas käib. Naudib elu ja püüab hiiri ning linnupoegi. Kass siis, mitte ema. Seega mina hindaksin selle otsuse halvaks eeldades, et see tuli kogenematusest ja läbimõtlematusest.

*Otsus teemat lihtsalt vältida ja vaigistada need, kes seda üles võtavad. See otsus on skaalal halb kuni hea hinnanguga kohutav. Kust nad PR nõu saavad, või millest selline otsus? Eestis on ka ühed teised blogijad, kes enda suunas tulevat kriitikat ja halbadest otsustest lihtsalt ei räägi. Lihtsalt ignoreerivad ja teevad seda aastaid ning see plekk käib nendega teatud ringkondades tänaseni kaasas. Ignoreerimine ei ole kunagi hea strateegia. Ja lõvide juurde tagasi tulles, siis kui sa elad klaasmajas, mille aknad on 30 000 inimese silmadele avatud, siis sa kas räägid kõigest, või elad privaatset elu. Või sa oled teinud otsuse, et mingile toale tõmbad kardinad ette ja jätadki selle avalikust elust välja. Kuid kui sa oled kuus aastat neile samadele inimestele sisu loonud ja sellesse regulaarselt oma koduloomi kaasanud, nad enda ja nende virtuaalse perekonna osaks teinud ning siis nad lihtsalt kaovad, siis loomulikult tekib inimestel küsimusi. Kui ma homme Esileedi kusagile metsa alla viiks ja autoga minema kihutaks ning temast lihtsalt enam ei räägiks, siis ma ei saa pahandada enda jälgijatega, et mis see teie asi, kus ta on? On.

*Otsus väänata tõde. See on sama, mis vaikimine. Kui sa oled teinud otsuse vaikida ja teemat vältida, siis küsijate lammasteks kutsumine, on kõige halvem samm, mis sa teha saad, sest kui sa väänad tõde, siis sa annad kahtlejatele veel enam õigustust ja tööriistu kätte ning valel on lühikesed jalad on vanasõna. See ei ole lihtsalt suvaline lause, vaid lause, mis on aktuaalne olnud sajandeid, sest see on tõsi.

Mida siis teha? Taaskord, kõige hullem, mida teha, on see, mida nad teevad praegu. Lihtsalt ignoreerivad teemat. Jagavad lihtsalt igapäeva toimetusi nagu kõik oleks parimas korras. Nagu üks ühele teise blogiperega, kui nad mõnes skandaalis on. Sellisel juhul tekib alati küsimus, et kas kõik on ikka omal kohal? Milleks selline fassaad? Ma saan aru, et see on alalhoiuinstinkt ja sa püüad jätta muljet, et oled kõigest sellest üle, aga kui küsimus on kellegi teise heaolu või hea nimi, mida sa oled (väidetavalt) ohustanud ja inimesed siirast muret tunnevad, siis ei peaks sa välja näitama, et sul on ükskõik.

Kui kõik need väited peavad paika, siis üks ja ainus asi, mida nad saavad olukorrast välja tulemiseks teha, on vabandus koos kahetsusega. Olla lihtsalt siiras ja aus. Öeldagi, et mis need põhjused olid, miks sellised otsused tehtud said ja kahetseda neid. Seda muidugi eeldusel, et kahetsetakse. Muidu sa tõmbad endale sellise mainelanguse kaela, et sealt välja tulla on juba väga raske. Sa saad endale küll suure hulga followere juurde, aga nad on seal täiesti valedel põhjustel. Nii nagu sa kutsud endale külla suure hulga inimesi ja nad tulevad, aga mitte sellepärast, et sinuga aega veeta, vaid sellepärast, et nad teavad, et sa hakkad alati joobes peaga valju häälega ja viisist mööda Kasatšokki laulma ja ei taha seda maha magada, kui sa ennast häbistad.

Maailma mastaabis on mitmeid suunamudijaid, kes on teinud kohutavaid otsuseid. See ei tähenda, et nad kohutavad inimesed. Triinu-Liis tundub tark ja aktiivne naisterahvas ning Justin ambitsioonikas noor mees. Halb oli tegu ja tegu saab kahetseda. Logan Paul, kes on suur suunamudija, tegi ka bläki ja viskas kildu, olles Jaapanis ühes metsas, mida nimetati Suitsiidide metsaks, ehk koht, kuhu aastate jooksul on paljud jaapanlased endalt elu võtma tulnud. Tohutu pahameeletorm. Lahendus – väga südamlik ja pealtnäha siiras vabandusvideo, mida kritiseeriti ikkagi metsikult, eemaldus paariks kuuks sotsiaalmeediast, et ennast leida ja tuli tagasi veel võimsamalt kui enne. Andestati, sest halvale teole järgnes hulk õigeid otsuseid, sh annetused erinevatele SA-dele, kes suitsiidiennetusega tegelevad.

Mida ma arvan, et teised sel teemal sõna võtavad? Kassid on elusolendid ja see, et me neid enda omanditeks peame, ei tähenda, et nad on meie omad. Nad on osa elavast loodusest ja me peame kaitsma ja sekkuma, kui näeme ebaõiglust. Kaitsta neid, kes ennast ise kaitsta ei saa, peaks olema meie kohus. Triinu-Liis on ju ka ise pöördunud politsei poole, kui mingi kriiper Instagramis alaealisi ahistas. Polnud tema asi, aga sekkus, et aidata neid, kes end ise kaitsta ei saa. Ma väga loodan, et nad tulevad sellest august välja, mida nad endale kaevavad ja õpivad sellest. Toetajaid on vaja ja heitereid on ka vaja, et sinust räägitaks, aga väga oluline on ka see, et mida räägitakse.

Ja kuna ma pole kassiinimene, siis ma panen postitust ilustama suvalised koerapildid.