Panin Esileedi paika!

29.07.2021

Postitus valmis koostöös Eesti Spordi- ja Olümpiamuuseumiga

Esileedi võidab kodus umbes 90% vaidlustest. Ta ei ole suu peale kukkunud. Tema peamine eelis on see, et ta mäletab kõike. Ka neid asju, mida kunagi olnud pole. Tema väidab, et on ja mina nagu alati lihtsalt ei mäleta. Seega, kui tegu on kindlate faktide ja minu halva mäluga, siis ei jää mul muud kui nõustuda ja vabandust paluda. Kuid nagu te märkasite, siis ta ei võida mitte 100% vaid tühised 90. Seega pole asi väga lootusetu. Siiski tema domineerimine on muljetavaldav. Mina pean oma võidud järelikult saama mujalt!

Käisime paar päeva tagasi Eesti Spordi- ja Olümpiamuuseumis, sest seal olla kõik muutunud võrreldes eelmise korraga kui me seal käisime. Kuigi nimi ütleb, et tegu on muuseumiga, siis see nimi on umbes sama eksitav, kui kiriku kohta öelda diskoteek. Jah, sa võid seal tantsida ja veini juua, kuid ilmselgelt oled sa vales kohas. Ka spordimuuseumis oli korraks tunne, kas me oleme ikka õiges kohas? Sest see ei ole ju muuseum! Muuseumis ei saa ju ometi poksikotti taguda, köie otsas kiikuda, sõita ralliautoga, loopida vabaviskeid ja mängida pimedas ruumis lauatennist. Tegemist on rohkem kogu pere elamuskeskusega, sest kuigi seal saab kõike vaadata, saab seal ka kõike puutuda ja kasutada.

Te ehk arvasite ära, kuhu ma selle jutuga tüürin, et ma pean Esileedi üle võidud saama kusagilt mujalt ja rääkisin, et me sattusime spordimuuseumisse. Just nimelt – see on koht, kus pannakse tõelised tšempionid proovile. Sain aru, et Esileedi on küll kõva tegija, kui asi puudutab tänitamist, et ma särke ise pessu ei too, aga kui asi puudutab korvpalli, siis saab iga ta vise minu käest alandava kopa ja Mutombo (korvpallur) kuulsa näpuvibutuse. Ta võib küll mind uskuma panna, et ma olen maailma kõikides hädades süüdi, kuid sangpommi lennutades saab ta ainult kadedusega vaadata, milleks inimkeha võimeline on. Ok, väike liialdus, aga 32kg lendas sirgele käele pea kohale nagu nalja. Ok, see oli 16! Kes see ikka arvutab.

Seega oli minul muuseumis hiiglama lõbus ja et Esileedi liiga lööduna ei tunneks, lubasin ma tal kõik pallimere pallid kokku koguda, kui lapsed need mööda ruumi laiali ajasid. Ta ei võtnud seda suurepärast pakkumist vastu ja õnneks saime lapsed ise enda korraldatud segaduse koristama panna. Noorsandil oli eriti lõbus pallidega.. liiga lõbus. Vaata ise pilte ja ütle, kas ma peaks mures olema.

Kuid tõelist mõnu spordimuuseumist tundsid lapsed, sest fantaasia töötab neil kolmel täistuuridel. Esimene ruum, kuhu me läksime oli vanakooli võimla. See on absurd, kui täpselt on ära tabatud 19. sajandi kooli võimla hõng (ma püüan vältida sõna „vaib“). Kuid minu arust olid ka veel minu lapsepõlves võimlad täpselt sellised. Nagu olekski tagasi kooli läinud. Ma elasin sinna nii sisse, et kui Esileedi mind pahase häälega appi kutsus, siis mu esimene ehmunud vastus oli, et „mul jäid keka riided koju…“.  Vanakooli hüppelaud kitse ja hobusega. Hea oli näha, et Vennas oli umbes sama graatsiline hobuse selga ronides, nagu mina omal ajal. Erilist rõõmu pakkusid laest rippuvad köied, mida mööda vanu ronimise aegu meenutada. Lapsed aga ei olnud ronimisest liialt huvitatud ja kasutasid neid peamiselt kiikumiseks. Poksikott, raskused, et jõudu teha, vanakooli jalgratas, varbsein – meil läks ainuüksi esimesest ruumist edasi jõudmiseks tund aega.

Teisel korrusel oli rohkelt erinevaid ruume ja minu isiklik lemmik oli retro elutuba. See diivan, transistor, telekas, seinal rippuv vaip, mis täis sporditeemalisi märke. Väga ajastutruu ja ma olen sellistes elutubades miljon korda käinud. Telekast jooksis Erki Noole teekond Olümpial, kui ta sai kulla ja kui ta ei tundnud, et ta oleks kettaheite ringist välja astunud.

Vennase eriline lemmik oli rallisimulaator. Teda ei häirinud isegi see, et pedaalideni ulatamine nõudis üliinimlikku pingutust. Ta istus aga julgelt rooli ja kihutas mööda rada – tool liikus, rool põrutas, kui hüppelt maandusid või vastu puud sõitsid. Väga ehtne tunne oli. Ainuüksi mängule kulus meil taas oma 40 minutit. Kuna külastajaid sel hetkel suurt ei olnud, siis saime kõike võtta omas tempos ja teha just seda ja nii kaua, kui me ise soovisime.

Samuti sai ise teha spordireportaaži ja sain endale kinnitust, et Henry, jää ikka kirjutamise juurde. Rääkimine pole just sinu tugevaim külg. Dopingutestimise ruumi tähenduse lastele selgitamine ei olnud lihtsamate killast, kuid ma ei tahtnud neid ka teadmisteta jätta. Aga ma olen aastatega õppinud, et kui on miski, mida ma ei viitsi lastele selgitada, sest ma tean, et nad saavad nagunii kõigest valesti aru ja siis järgnevad küsimused, mis üldse asjasse ei puutu, siis ma ütlesin neile seda, mida iga normaalne isa oma lastele ütleb: „Minge küsige emme käest!“

Ma räägin siin hetkest vaid fraktsioonist kõigest, mida spordimuuseumil pakkuda on ja kui teie peres on spordihuvilisi, siis soovitan väga minna. Elamus on kindel ja palun ärge olge pahased, kui mees vabavisetes su selja prügiseks teeb. Las tema võidab ka vahel! Eraldi tooksin välja ehk kuulsustehalli, kus terve ruum oli pühendatud neile, kes Eestile spordis au on toonud. Interaktiivne ja suursugune. See ei ole miski, mis lastele ehk väga huvitav oli, kuid miski, milleks ma tahaks võtta kohe lastevaba aega, sest ilmselgelt on selle ruumi ja selle kontseptsiooniga palju vaeva nähtud.

„Issi, see on nii nii lahe koht“ teatas Piiga veel päevi hiljem, kui tal see meelde tuli. Kui te lähete võtke aega, sest seal alla paari tunni ei saa. Tegelikult ei pea isegi spordifanatt olema. Peab olema uudishimulik, sest kui kõike võib puutuda ja kõigega mängida, on see just see, mis silma särama paneb.