A mis ma enda suurel juubelil kingituseks sain?
05.05.2021
„Mul ei ole palju vaja olen metsamees, jah jah metsamees…“ nagu armastab Vennas aeg-ajalt ennastunustavalt laulda. Talle meeldib üldse räpp ja hip-hop. Lisaks on ta meie peres kõige suurem riiete valija. Me võime olla tund aega hiljaks jäänud, aga tema ei saa kodust välja tulla, kui tal pole just õigeid sokke, õigeid teksaseid ja ka pluus peab muu ansambliga sobima. Alles siis, kui silm puhkab, on ka hingel kerge ja võime minna.
Kuid tulles tagasi laulusõnade juurde, siis mul tõesti ei ole palju vaja. Esileedi kurdab pidevalt, et ma olla maailma kõige kehvem inimene, kellele kingitust teha, sest ma ei soovivat mitte midagi. See on aga vale. Tegelikult on mulle väga lihtne kingitust teha, sest ma olen rõõmus mitte kingituse, vaid žesti üle. Selle üle, et minu peale mõeldi. Näiteks palusin paar aastat tagasi, et äkki keegi mu lugejatest sooviks meie perele oma kätega ühe jõuluehte teha. Neid ei tulnud palju, umbes 4-5 tükki, aga absoluutselt kõik need on igal aastal ülitähtsa koha peal meie kuuse peal. Üks lugeja tegi kunagi oma kätega mulle helkuri, mis mul siiani ainsana kasutuses on, sest see oli imeline žest, et sa võtsid aega ja mõtlesid meie perele.
Kuid sellegi poolest on mul ikka väikeseid ja suuremaid soove, kui keegi on soovinud teada, mida ma väga endale tahaks. Näiteks olen ma siin mitu aastat rääkinud, et ma peaks enda rahakoti välja vahetama. Minu rahakott on umbes 10 aastat vana ja ma ostsin selle siis kunagi Selveri laadapäevadel umbes 10 euroga. See, et see 10 aastat vastu on pidanud, on vaid suur kiitus Selveri ostujuhile, et ta hoolimata odavast hinnast, leidis ta toote, mis on kena ja vastupidav. Oli kena. Praegu näeb ta välja selline, et kui sa kõnniksid mööda aasa ja näeksid maas kõrvuti vedelemas lehmakooki ja mu rahakotti ning sul oleks ülesanne üks neist kaasa võtta, siis käiksid sa nagu idikas päev otsa lehmakook näpuvahel ringi. Nii vana ja väsinud ta.
Seega sai Esileedile vihje antud, et mul on väga vaja uut rahakotti ja selle ma ka enda 40ndaks juubeliks ka sain. Mitte üllatusena, sest Esileedi on kohutav üllatuste tegija. Kui ta arvab näiteks, et mulle meeldiks üks kahest, siis tema ei teeks kunagi seda otsust, et kumb osta, vaid ta ostaks mõlemad ja müüks pärast selle teise poole hinnaga maha. Ärisoon on tal nagu on. Kuid ta saatis mulle lingi ja mulle väga meeldis. Tahtsin natukene teistsugust, et ei oleks tavaline must, nagu see kümme aastat olnud ja no see ei ole ka. See on värvilisem, kui vikerkaar. Ainuke tingimus oli, et mu rahakotil peab olema lukuga münditasku, sest see trukk tuleb kogu aeg lahti. Seda sel polnud. Ei kuulanud kõhutunnet ja õigesti tegin, trukk hoiab väga hästi.
Teine unistus on mul olnud aastaid see, et ma olen soovinud, et mul oleks täiesti personaalne kokanuga. Midagi selles on, et mul mehena on päris oma nuga, millega ma süüa teen. Minu enda oma. Ja mitte ainult- see pidi olema midagi muud, kui poest ostetud massitarbekaup. Isegi, kui see oleks kallis olnud, ei oleks see sobinud, sest ma tahtsin, et selle käepide oleks tehtud minu käe järgi ja selle tera sepistatud just ja ainult mulle. See pidi olema damaskuse terasest. Aga loomulikult on see lihtsalt unistus, sest meil ei ole seda liigset raha, et panna see noa alla. Pealegi on meil sahtlis umbes kümme täiesti toimivat nuga olemas. Ühtegi ratsionaalset põhjust ei ole, et kitsikuses niigi vähest raha kalli noa katteks panna… igal juhul on mul nüüd täiesti enda nuga damaskuse terasest! Selle käepide on tehtud täpselt minu käe järgi vanast tõllaratta kodarast. Mis võiks veel vingem olla!
Sepp tagus selle üheks, keeras pooleks, tagus taas üheks, keeras uuesti ja kokku tuli umbes 160 kihti metalli Ehk siis selline Millele andis ta noa kuju
Selles oli umbes 160 kihti metalli, mis üheks kokku sai taotud ja selle sepistas mulle sepp nimega Kristjan Sark. See on see, kui on vale inimene valel ajal vales kohas. Siis saadki sa endale selle, mida sa väga tahad isegi kui sa seda endale hetkel lubada ei saa. Kristjan on Esileedi sõbranna mees ja sattusid nad meile külla, tuli jutuks ja enne kui ma arugi sain, oli Esileedi mind veennud, et savi see apelsini suurune mügarik mu kaela peal, ostame opi raha eest siiski mulle mu kauaigatsetud noa. Nelikümmend aastat ju ikkagi! Ja see nuga on tõesti vinge. Terav, ilus ja selle tupele graveeris Kristjan kaks siili, sest siilid olid meie pulmateemaks. Keegi ei teadnud miks just siilid. Keegi ei olnud ka üle Esileedi jalgade kätt libistanud, et teaks, mida mina iga kord tunnen….
Ma jäin nende kingitustega väga rahule ja olen rõõmus, et me otsustasime südame ja mitte peaga. Muidu ma polekski endale kunagi seda nuga saanud, sest poest saab lõikava noa ka 15 euroga. Muide, ka üks teist tegi mulle maailma kõige ootamatuma üllatuse. Ma ei tea, kas see on kingitus mulle või igale naisele, kes mu ellu kunagi tuleb (ootan Esileedi reaktsiooni), aga kallis Terje, kelle teravaid ja toetavaid kommentaare te Facebookis arvatavasti märganud olete, kinkis mulle pääsme Kärsini juurde Yoni massaaži koolitusele, sest püüab mind veenda, et naiste orgasm olla justkui päriselt olemas. Eks ma lähen. Kasvõi selleks, et tõestada, et mul on õigus.
OK! Esileedi kindlasti nõuab, et ma ütleks „TÜHISTA, TÜHISTA, TÜHISTA!“, kui ma räägin millestki, mida ma tegelikult oma ellu ei tahaks… nagu seda oleks näiteks apelsini suurune mügar kaelal. Seega, universum, mul ei ole ja ei soovi ka 🙂
Kommentaarid