FInal Countdown. Seitse. Kolm tagantjärele soovitust 39 -aastaselt Henrylt 16-aastasele Henryle.

23.03.2021

Seitse päeva enne suurt transformatsiooni keskikka, olen ma tagantjärgi tark. Üks enim soovitud teema oli, et mida ma täna ütleks enda 16-aastasele minale? Populaarne vastus oleks, et ma ei kahetse midagi, aga see poleks lihtsalt tõsi. Ainuke põhjus, miks ma ei sooviks midagi ümber muuta, on see, et muutes ajalugu, ei oleks ka mu praegune elu minu reaalsus, aga minu elu on täpselt selline nagu ta on ja ma ei muudaks midagi. Mind ümbritsevad mind armastavad inimesed ja mida muud ma oskaksingi soovida. Kuid jätame selle kõrvale ja mõtleme, mis isalikke soovitusi ma 16-aastasele nolgile tagantjärgi annaks.

Ütlus, et surres ei kahetse me asju, mida me teinud oleme, vaid asju, mida me ei teinud, on absoluutne tõsi. Ainsad kahetsused, mis mul elu jooksul on, on need, mis mul põdemise tõttu tegemata jäid. Ma ei kahetse midagi tehtut. Ok, võib olla selle jätaks välja, kui ma tol korral sellele tüdrukule kogemata suure tokiga silma viskasin. Ja selle perioodi, kui mu naabripoiss mu ära veenis ja ma Elu Sõnaga napilt liitunud oleks. Kuid tegelikul on mul elus nii palju elamata jäänud, sest mind on alati piiranud see, et mulle on olnud oluline, mida minust arvatakse. Enam ei ole ammu. Tegelt veidi ikka on, sest muidu ma käiks aastaringselt varbavahekatega ja ainus ning tõesti ainus põhjus, miks ma seda ei tee, on inimeste imestunud pilgud. 16 aastane Henry – ära põe! Saad korvi, siis saad. Kui sul miski ebaõnnestub, oled sa lihtsalt kogemuse võrra rikkam.

Ma ei joo alkoholi. Ma ei ole karsklane, kuid samas ma ei joo ka. Isegi natuke mitte. Ma ei ole alkoholi joonud juba ei-tea-mitu aastat. Purjus pole ma olnud aastast 2008 või nii. Kui oleks mingi situatsioon, kus ma tahaks juua, siis ma jooks, aga seda pole aastaid olnud. Ma usun, et oma limiidi jõin ma täis teismeast kuni 25nda eluaastani. Siis läks mul seda kraami tõesti palju, sest põhjus, miks ma jõin, oli vähene enesekindlus ja kui mu eelmise lõigu sõnum oleks minuni jõudnud noorena, et ma ei peaks nii palju põdema, ei oleks mul ka alkoholi järgi sellist vajadust olnud. Ma jõin, et julgeda teha asju, mida ma kaine peaga ei julgenud. Nagu rääkida tüdrukutega, tantsida, laulda. Erinevad asjad, mida ma introvertse Eesti mehena endast välja ei lase. Kuid alkohol on ka põhjus, miks ma olen oma elus teinud kõige rumalamaid otsuseid, mida ma tagantjärele vägagi kahetsen. Nii paljud sidemed on jäänud loomata, olukorrad kogemata lihtsalt sellepärast, et ma ei suutnud pidada piiri. Natuke palju oleks vist loota, et koolis lisataks aine – kuidas mõõdukalt alkoholi tarvitada. Minu soovitus noorele minale, oleks teha enda hingega tööd, mitte otsida lahendust läbi alkoholi.

Eks me õpime maailma tunnetama läbi keskkonna, milles me elame. Keegi ei sünni rassistina või liberaalina või ühegi muu põhimõttega. Need me omastame elu jooksul ja kooliks on meie endi elu, mida me kogeme. Mina ei kasvanud rikkas peres. Raha oli kõige tavalisem stressiallikas meie peres. Kuu lõpud olid alati pingelised ja vanemate palgapäevad olid hetked, mis lasid taas hingata. Kui ma lõpuks oma elu peale läksin, ei osanud ma rahaga midagi muud teha, kui see enda peale kulutada, kuu lõpuni vastu pidada, et siis palgapäeval taas kerge tundega poodi minna. See, et koolis ei pöörata tähelepanu investeerimisele ja säästmisele, on kriminaalne. Ma olen seitsme päeva pärast 40 ja ma pole tänaseni leidnud ühtegi rakendust tangensi või koosinuse arvutamisele. Küll oleks ma väga palju kasu lõiganud, kui mul oleks olnud algteadmisedki säästmisest ja investeerimisest. Mul polnud sellest aimugi. See oli mingi kauge teema, mis mind mitte ühelgi moel ei morjendanud. Aastakümneid teenistust ja raha olen ma lihtsalt ära kulutanud, ilma, et ma sellest sentigi kusagile kõrvale pannud oleks või seda kusagile investeerinud. Tulin välismaalt suure rahaga, et ööklubisid ja alkoholitööstust ülalpidada ja et siis tühjade taskutega tagasi minna. 2002 tuli mul välismaal teenitud rahaga teha otsus, kas osta endale auto, mida ma ise kasutada ei saa, sest pidin tagasi lendama, või investeerida see kahetoalisse korterisse, et see siis välja üürida. Kuid korterile ei saa spoileriringi ja udutulesid külge panna. Seega pidi see olema auto. Henry, ela, kuid leia viis ennast harida. Praegu on aasta 2021 ja kui me poleks eelnevalt Kogumispäeviku programmi jälgides säästnud, oleks ka möödunud aasta meile olnud tunduvalt keerulisem.

Ehk siis kolm asja, mida ma tahaks, et ma endale noorena öelda saanuks – ära põe nii palju, ära joo nii palju ja ole tsipakene oma rahaga mõistlikum. Paraku ma ise ajas tagasi minna ei saa, kuid mul on kodus kolm tüüpi, kes vajavad neid samu tarkuseid. Vanemaid aga nad loomulikult ei kuula, seega minu missioon vanemana, on leida viis, et nad ise nende tõdemusteni jõuaks ning varem kui mina.