Meie kolm vahvat last! Oleks ma teadnud, et me nii üksmeelse kolmiku saame, oleks me ehk neid rohkemgi teinud. #trulyblessed – a mida henry teeb?

Meie kolm vahvat last! Oleks ma teadnud, et me nii üksmeelse kolmiku saame, oleks me ehk neid rohkemgi teinud. #trulyblessed

4.02 2021

„Ma peaks oma lapse teile mängima saatma, sest neil paistab kogu aeg lõbus olevat!“ ja „Kas nad kunagi oma vahel tülitsevad ka?“ on kaks kõige enam laste kohta tulevat küsimust. Ok, seda küsitakse ka, et kust mõni riideese soetatud on. Võin teile ette öelda, et tõenäoliselt Breden Kidsist. Või siis mitte. Neid on umbes pooleks.

Kuid vastates küsimusele, et kas nad omavahel tülitsevad ka, siis tänu jumalale, ei tülitse. Kui ma peaksin ühe sõnaga kirjeldama meie laste kodust elu, siis see on harmoonia. Oleme õpetanud neile teiste tunnetega arvestamist. Nad teavad, et igal inimesel on piir ja üle selle ei tohi minna. Vahel on tunne, et mul kodus kolm väikest täiskasvanut. Eile näiteks lõpetas Noorsand täiesti iseseisvalt esimese Harry Potteri raamatu. Võtame paar plusspunkti maha, sest tegu oli illustratsioonidega raamatuga ja me teame kõik, et selliseid raamatuid on lihtsam lugeda. Aga siiski – alles sai seitse ja juba on esimesed 1000 lehekülge loetud. Oleks ma teadnud, et me nii üksmeelse kolmiku lasteks saame, oleks võinud neid vabalt rohkem olla.

Oot, ma lülitan korra selle sotsiaalmeedia filtri välja ja räägin (loe:röögin) korra lastega.

„Kas te lõpetate ükskord selle üksteise togimise ära?! Villand on sellest pidevast jauramisest ja kaebamisest! Ära kiusa teda ja sina ära löö teist inimest jalaga! Päriselt! Kas kuuled mind? Kuidas sulle meeldiks, kui ta sind jalaga togiks? Kuidas see naljakas on kui su õde nutab??? Las ta mängib sellega. Hetk tagasi polnud sul meeleski, et sul selline asi olemas oli ja nüüd on sul kohe vaja. Oota, kümne minuti pärast saad. Kas sa lõid teda jälle jalaga?????“

Need naeratavad pildid, mida teie näete, ongi teadlikult naeratavatena tehtud. Te ei näita ju ise ka enda pilte, kus te olete kurja näoga. Vastupidi, te püüate pildile jääda võimalikult ilusana ja maksimaalselt kenast küljest. Kogu see sotsiaalmeedia on täpselt sama. Te näete seda sellisena nagu need, keda te jälgite, tahavad, et te seda näeksite.

Mind on alati kiidetud, et ma olen hästi aus ja avatud, aga ka mina ju valin, mis hetke ma teiega jagan. Enamus teist teab, et meie pere näol on tegu täiesti tavalise keskmise perega ja nii ongi. Lapsed kaklevad, toad on korras maksimaalselt pool tundi (ilmselge liialdus), õhtuks on mu närvid läbi ja lapsed kelle uneaeg on veidike üle läinud, hulluvad ja katsetavad üksteise ja meie piire ning vihast lõrisevatena võtan ma oma lapsed kaissu, teen neile otsa ette musi ning lasen neil uinuda, et nad siis oma voodisse tõsta. Nemad on lihtsalt lapsed ja mina olen see, kes oma tunnetega hakkama ei saa. Vahel märkan seda ise, vahel pöörab tähelepanu Esileedi, et ma olen liiga tõre ja vahepeal pööran ka mina talle.

Kolm last suudavad luua hetkega sellise kaose, et inimesed ehmuvad vahel ära, kui kuulevad mind liiga valju häält tegemas: „Kas sa karjud nii laste peale?“ Ja ma ise ei taibanudki, et keegi võiks seda karjumiseks pidada, sest ma tean, et kui ma räägin oma tavahäälega, ei kuule mind ükski laps. Minu hääl oleks lihtsalt taustamüra. Selleks, et ta tähelepanu endale saada, tulebki teha hääl selline, et muust mürast üle kostab. Esileedi karjatusi võib tavaliselt kuulda siis, kui ta lapsi lahutamas on, sest siis pole õrnast pominast kasu.

Ja laste suhted on sellised nagu nad ikka on. Pidev nügimine, togimine, löömine, kiusamine ühelt poolt ja teiselt poolt kallistamine, komplimentide tegemine, kaitsmine, julgustamine. Nad on ka meie eeskujuta ja juhtimiseta juba täiuslik väike perekond. Vennas on see energiapomm, kes vajab pidevalt füüsilist kontakti, eelsitatavalt Esileedi sügavas kaisus, kuid kui seda ei saa, siis sobib ka kontaktiks sõrm venna kõrvas, või õrn puudutus vastu õe jalga. Sellele järgneb eriti valjuhäälne tagaajamine nagu oleks midagi hullumeelset juhtunud. Noorsand on teine püsimatu, kellel on avastaja hing ja ta peab kõike puutuma ning kõike katsetama. Kas lumi sulab, kui see voodisse padja alla panna? Vaatame järgi. Mis selle palli sees on? Otsime noa ja vaatame järgi! Mis juhtub, kui ma selle kuulikese endale ninna panen? Vaatame järgi. „Ups. ISSSIIIII!“ Piiga on lihtsalt hästi kange. Ta peab saama kõike, mis ta endale pähe võtab ja võtab väga isiklikult, kui see nii ei lähe. Kõik, mida ta teeb, peab olema esimest hetkest täiuslik ja kui see ei lähe nii, on meil pooleks tunniks mossis laps.

Kas Noorsand luges tõesti raamatu läbi? Ei, aga ta sai sel nädalal endale E-tähe selgeks ja leiab selle sõnadest üles.

Meie tavaolek kodus on hullumeelne ja eriti sel nädalal, sest erinevatel põhjustel otsustasime lapsed koju jätta.

Ärge uskuge sotsiaalmeediat. See mukitud, klantsitud, motiveerivaid lauseid täispikitud keskkond on inimeste väljamõeldis ja reaalsusega sel väga pistmist pole. Kui ma panen pildi rõõmsatest lastest, siis see ei tähenda, et mul on kolm lõputut naeratavat last, vaid ma püüdsin pildile hetkele, mis oli rõõmus. Hetk ongi vaid 1/500 sekundit päevast. Aga ok, ma lähen lapsi lahutama. Keegi vist toetas kellegi padja vastu, mis eskaleerus mastaapseks kodusõjaks.

Kuidas teil, mitmelapselistel perekondadel läheb?

Muide, ma oleks nii tänulik, kui te ka siia aeg-ajalt enda kommentaare jätaksite. Alati on hästi tihe arutelu Facebookis, aga blogisse ei taha kommentaarid jääda. Pluss oli hiljuti tehniline tõrge ja kui te prooviksite siia enda mõtteid jätta, et saada kinnitust, kas tõrge on lahendatud, oleks mul nii hea meel!

Eelmine postitus Järgmine postitus

36 kommentaari

  • Ainika Lillakas

    04.02.2021 at 12:14

    Ometi lõpuks keegi julgeb ka kirjutada nii nagu need asjad on…..ma olen alati öelnud, et kõik kiitsid, et nii äge kui lapsed on väikese vahega saadud, et siis mängivad koos jah nad mängivad koos aga mitte keegi ei öelnud kordagi, et kaklevad koos ja seda kisa ja kära on rohkem kui saja eest……minu roll oli olla vahekohtunik ja lohutada ja suunata õigele teele! See tundus alguses nii nii raske aga nüüd suudan seda juba lennates võtta nad on ju lapsed ja neil on omad emotsioonid🤩 Panin need kolm kodust last sügisest lasteaeda ja hakkasin enda tassi täitma💜

    1. Henry

      05.02.2021 at 00:58

      see ongi kõige olulisem , et enda tass täis oleks. Muidu on iga kiiksatud ja kraaksatus see, mis üle piiri viib

      1. Airk

        06.02.2021 at 23:00

        Kodus on 14a kutt, 4a ja kohe 2a plikad. Ütleme nii, et elu oli väga lihtne, kui oli kaks last, neil 10a vanusevahet kah. Kui saabus kolmas, läks elu põnevaks😆
        Meil nad iseloomult õnneks sellised rahulikud, plikad ühtehoidvad ja pubekas on noh, lihtsalt pubekas. Ma tunnen päris tihti, et olen nagu mitmeks rebitud, tahaksin rohkem, kui jaksan. Ja siis need vanad head süümekad…mis söövad seest 🙄
        Aga elu on õpetanud, et vahel ongi selliseid aegu, kus soe toit tuleb väljast, triikimata särk läheb selga ja tolmurull kogub endale sõpruskonda🤷‍♀️
        Mis on aga arenenud minus megalt, on olukordade ennetamine, kus asi läheb lappesse 😅Mees mul selles nii osav veel pole aga ma näen juba plikade näojoonte järgi, kui asi kisub hapuks. Või peatan mingi tegevuse, millest tean 100%, et tekib ahelreakstioon ja mitte meeldiv😅
        Et elu peab olema ju nauditav. Aga see oskus seda nautida ei tule niii lihtsalt millegipärast. Ma iga jumala päev olen niii õnnelik oma tervete laste ja mehe ja kodu ja ema ja paljude muude asjade eest AGA vahel on niiii kuradima raske, et tahaks kuu peale põgeneda🤭

  • Mari

    04.02.2021 at 12:18

    Hehee.. vast juba töötab.
    Mul kodus esimene laps kohe 2a saamas ja teine sai jaanuari lõpus.3kuud vanaks.
    Hetkel kodus üks pidev sülle saamise võitlus(ok beebi ei sõdi ja väga rahulik beebi,võrreldes selle va kahekesega). Juhul kui makorraks beebiga tegeleb ja ei vaata mida psuurem põnn teeb siis selline solvumine= kisa nii, et vist nii.ülemised kuu alumised naabris suruvad patju vastu kõrvu.
    Mu ema armastas öelda, kui ma oma õe ja vennaga maid jagasin-omad koerad purelevad , omad lepivad. Me hoidsime väga kokku võõras keskkonnas aga kodus olu pidev olelusvõitlus ja sõda.
    Lohutan sind, umbes puberteedieas kasvavad kaklemisest ja togimisest välja-siis ainult karjuvad teineteise peale

    1. Henry

      05.02.2021 at 01:00

      ei tea, mina kaklesin õega mumst ka puberteedieas edasi… ma olin 12-13 kindlasti ja tema siis 3a minust vanem 🙂
      Aga ma loodan. See tagasi tegemine on nii jube asi kõrvalt vaadata. hambad ristis kätte maksma

  • Riin

    04.02.2021 at 12:25

    Mul on kodus 6-, 12- ja 15-aastased.
    Ma nii naudin neid hetki, kui nad õhtul magama lähevad 😀
    Kuna vanusevahed on päris korralikud, siis plika ei saa kummagi vanema vennaga just eriti hästi läbi. Käib ja togib neid ning kui vennad vihastavad, siis teeb süütu näo ja ütleb, et vennad kiusavad ja ei mängi temaga. Poisid saavad omavahel väga hästi läbi ja on seda vist tegelikult koguaeg teinud.
    Aga jah – igal vanusel on oma rõõmud. Ja siis need teised, ärritavad asjad.

    1. Henry

      05.02.2021 at 01:01

      meil Piiga täna arutas, et tal oleks paari õde veel vaja, sest tal on kaheksa nukku ja tal ainult kaks kätt.

  • Jane

    04.02.2021 at 12:28

    Kodus 4a ja peaaegu 2ne. Ütleme nii, et sülle tahavad kõik samal ajal, kisavad täiest kõrist uudiste vaatamise ajal, alati peab tooma mõlemale samasuguse (mängu)asja. Käib suur üksteise matkimise mäng ja millegipärast just lolluste osas. Naabrid varsti kutsuvad lastekaitse välja. Sest noh vaikset häält ma enam ei oska teha 😊 Väiksem on õppinud ära suurema kiusamise ja “torkimise” ning oh seda kisa, kui embkumb üksteise mänguasja ära võtab.

    1. Henry

      05.02.2021 at 01:02

      meil on ka väiksem, ehk Vennas, see põhiline initsiaator. Noorsand on palju hellem

  • Annika

    04.02.2021 at 12:36

    Ega ühe lapsega lihtsam ole. Siis oled lihtsalt ise see ainuke sihtmärk, keda kõrvast sikutatakse ja kelle nuppe vajutatakse 🙂 Lisaks olen märganud, et laps võib ka üksi iseendaga nii tülli minna vahel, et majal tahab katus pealt lennata.

    1. Henry

      05.02.2021 at 01:02

      seda tahaks küll näha 😀

  • Jane

    04.02.2021 at 12:40

    Kodus 4a ja peaaegu 2ne. Ütleme nii, et sülle tahavad kõik samal ajal, kisavad täiest kõrist uudiste vaatamise ajal, alati peab tooma mõlemale samasuguse (mängu)asja. Käib suur üksteise matkimise mäng ja millegipärast just lolluste osas. Naabrid varsti kutsuvad lastekaitse välja. Sest noh vaikset häält ma enam ei oska teha 😊 Väiksem on õppinud ära suurema kiusamise ja “torkimise” ning oh seda kisa, kui embkumb üksteise mänguasja ära võtab.

  • Tiina

    04.02.2021 at 12:44

    Kuidas teil, mitmelapselistel perekondadel läheb? No meil läheb hästi vist. Vahepeal suurem laps kakleb väiksemaga või siis väiksem suuremaga, aru ei saagi. Üks tahab ja teine keelab. Suurem keelab. Väiksem vahest nutab ka, kui ei lubata. Aga noh, arvestades, et meil suurem on 11a ja väiksem on 9kuune, siis see vist polegi nii hull. 😅😅😅 Suurem elab pm juba oma elu ja meie siin mõtleme, kas teha pisipoisile õige kaklemiskaaslane ka..

    1. Henry

      05.02.2021 at 01:03

      muidugi teha! Elad ainult korra ju

  • A!

    04.02.2021 at 13:09

    Meil üks 9a ja kaks 5a ning eks neid emotsioone on ikka palju… sada korda päevas kuuled, kuidas ikka armastatakse teineteist ja sama palju vihatakse. Ja on ka juhuseid, kus asjad lendavad kellegi suunas ning karjutakse (seda teen kahjuks ka ise). Ca aasta kodukontorit ei aita eriti rahulikkusele kaasa, eriti kui lastead või kool kinni. Kuid kokkuvõttes ikka maru armas kamp ning katsume püsida terved igas olukorras!

    1. Henry

      05.02.2021 at 01:04

      emotsioone on tõesti palju. Vahel kui tülitsevad ja ma sekkun ja kellegagi pahandan, siis teine, kes mulle kurtis, kelle pärast ma üldse pahandama läksin läheb teist venda lohutama. Ja mina jään hoopis halvaks 😀

  • Airi

    04.02.2021 at 13:18

    Ma olen alles hiljaaegu hakanud aru saama, et tihti see nii just ongi. Algas see sellega, et üks perekond 4 lapsega, ema on minu kunagine koolikaaslane, nii et FB sõbrad, aga muidu ei suhtle, elab FB järgi sellist idüllilist elu: oma maja kaunis kohas, neli kövasti sportivat ja edukat last, elu armastus kõrval. Ja ühel hetkel on nad telerpogrammis “Supernanny”, kuna lapsed absoluutselt ei allu korraldustele, kodus olles istuvad vaid telekamängudes, issi on täielik suss, kelle sõnal ei ole mingit kaalu, emme istub kogu aeg oma telefonis. See avas mu silmad. Eriti kuna mu enda pereelu sel hetkel oli just kokku kukkunud, lahutus jne. Nüüd vaatan iga pilti mõttega, et me ju kunagi ei tea, mis päriselt seal taga on! Teie pere on aga üks ütlemata armas kamp!

    1. Henry

      05.02.2021 at 01:05

      aitäh! Kinnitan, et kõigil on kulisside taga suhteliselt sarnane elu. See mis välja paistab on lihtsalt see kuvand, mida nad tahavad, et sa nende puhul näeks.

  • Maarja

    04.02.2021 at 13:57

    Rõõm kuulda, et me polegi ainsad. Meil kodus kolm mürakaru kohe 7 saav poiss ja kohe 5 seks saavad kaksikud poiss ja tüdruk. Valdavalt saavad nad hästi läbi ja mürglit jagub, aga kui kiskumiseks läheb siis ikka kohe mehiselt. Minu sõna suurt ei maksa, karju või nahk kõri pealt maas, aga see eest, kui issi kurja häält teeb, siis kuulavad kohe. Enamasti on sõda ikka mänguasjade pärast, mingi lego vms vedeleb kuid nii et kedagi ei huvita ja just siis kui üks selle avastab, tahavad kohe kõik kolm seda saada ja oi seda kisa siis, kui teised parasjagu kohe seda sama asja ei saa.

    1. Henry

      05.02.2021 at 01:06

      meil on ka igaõhtune maadlus. Seadsin täna tingimuseks, et küünistada ja lüüa ei või, mille peale mõlemad poisid mossi läksid ja siis leppisime kokku, et küünistada ei tohi, aga tasakesi lüüa võib. See sobis.

  • Piret

    04.02.2021 at 14:35

    Meil on üks kõiketeadja neljane ja jäärapäine pooleteisene. Kohati mängivad juba päris kenasti ka koos aga tavaliselt ikka suurem võtab mänguasju pisemal käest ära (kusjuures see mänguasi vedeles päevi niisama), sest tal oli just tarvis sellega mängida. Siis pisem kisab: emmmmmeeee. Ja siis kallistavad ja paitavad teineteist ikka ka. Aga see aasta kõik-on-kogu-aeg-kodus on tegelikult päris jura olnud. Suurem preili küll käib nüüd augustist 3x nädalas lasteaias aga ikkagi kogu aeg on keegi kodus ja ei ole sellist enda mõtete ja toimetuste aega.
    Jälgid sa Instagramis jess lapsed kontot? Väga toredaid ja maailma avardavaid mõtteid ja näpunäiteid leiab sealt seoses nende jõnglastega.

    1. Henry

      05.02.2021 at 01:06

      ei jälgi, aga olen kuulnud mitmeid soovitusi, et pidi olema mõnus leht

  • Kairi

    04.02.2021 at 15:47

    Meil on 4 last. 2 suuremat ning 2 väiksemat. Suurtega saab juba asju ajada aga need väiksed….appiiiii! Pidevalt käib mingi möll. Küll kakutakse juustest, lüüakse, tõugatakse. Või on draama, et kurgiviilu lõikasin vale paksusega; makaronid on liiga vähese ketšupiga; tahtsin kallistada jnejne.

    1. Henry

      05.02.2021 at 01:07

      suhtlemisõpetus elust enesest

  • Aiks

    04.02.2021 at 15:59

    “SÕJATSEME! NAGU VÄGIVALD!” hüüde saatel kargab viiekas kahese ümber kerra nagu boamadu. Mõlemad kõkutavad naerda.
    Vennapeks – parim meelelahutus teist paar maja eemal 😛
    Enamasti siiski kurjalt ja kohati ka veriselt. Värskeim kriim on ühel näos eilsest legode jagamisest. Mina enne, minu emme, minu oma!
    Trügimine, nügimine, mitte jagamine, hammustamine, löömine, tõukamine, narrimine – kõike on. Enda rahulikuks jäämine on vahepeal superlihtne, teinekord väga raske. Päevast päeva kordamine mõlemale, et vend on su kalleim vara ja ei tohi lüüa ja tuleb lohutada isegi kui ise tegid haiget ja lootus, et ehk kunagi jõuab kohale. Õnnis hetk, kui mõnikord jõuabki ja ei tundu kõik päris lootusetu.
    Õnneks kaaluvad armsad hetked kõik selle kaklemise ja võitlemise kordades üle.

    Ma saan nüüd aru küll, miks meil õega oli palju mänguasju ja raamatuid kaks täpselt sama 😀 Ise pole seda teed läinud ja võitlen vapralt edasi jagamise rindel.

    1. Henry

      05.02.2021 at 01:08

      oh, sa vapper. Ma olen seda igale ühele samasugune asi teed läinud 😀

  • Toomas

    04.02.2021 at 19:05

    Tüdrukud olid 2 aastase vahega. Ses suhtes küll hea, et neil oli koos põnev mängida, sellejagu vähem tüli. Muidugi oli kisklemist aga mäluga on juba nii, et ilusad momendid jäävad paremini meelde. Samas alles hiljuti suurest peast rääkisid nad kuidas kahekesi meid vanemaid manipuleerisid. Kurim, sellist Macchiavellilikku kavalust poleks ma küll väikestelt lastelt osanud oodata.

    1. Henry

      05.02.2021 at 01:09

      me ka õega räägime emale meie lapsepõlve manipulatsioonivõtteid ja tegusid, millest ta teadlik polnud. Palub, et me ei räägiks talle. Teadmatuses elamine olevat parem 😀

  • AM

    04.02.2021 at 20:53

    Pean tunnistama, et kevad oli meile väga kerge. Poisid käisid kahekesi metsas onne ehitamas jne. Nad said aru, et ei või teistega kokku puutuda ja tänu sellele hoiti üksteist. Vahepeal nüüd oli periood, kus oleks tahtnud ise ära joosta kodust- pidev üksteises kannatuse testimine. See oli väsitav, üritasid küll kutsuda lausmänge või kaarte mängima, aga isegi piiratud tv aja puhul oli aega seal ees üksteist togida…. Nüüd jälle on leitud üles vana hea Lego hobi, õigemini väiksem suudab 3h üksi Legod ega mängida juba väga väikesest saati, aga vahelduseks on suurema ka kaasa tõmmanud. Isver kui vaikne on!
    Poisid siis 7 ja peaaegu 9.

    1. Henry

      05.02.2021 at 01:10

      vaikus on mõnus… kui lapsi kodus pole. Kui on, siis pole mõnus. Siis on kõrv eriti valvel.

  • Marju

    04.02.2021 at 21:17

    Meil on ilma liialduseta miljon last kodus. Eriti siis kui kõikide hääled endast parima annavad, et tähelepanu saada. Vahel on tunne, et kõrvadest tulebki tossu välja sest aju ülekeemine on juba kindel. Vahel kõnnin hullunud pilgul edasi tagasi, et end rahustada. Vahel hakkan veel hullunumalt laulma, et ometigi see kõik endast välja saada. Vahel kõlab see laul kauni meloodiana vahel kriiskava karjena.
    Iga päev on hetki, mis on rämekarmid ja selleks, et mitte tõmblevana uksest välja kõndida on ka paar helgemat hetke. Näiteks kui nad lõpuks magavad, või alles tõusnud on ja ise mingil määral puhanuna maailma helgemas valguses näen. Ohh seda imelist vanemlikku õndsust 😀

    1. Henry

      05.02.2021 at 01:11

      oluline on olla puhatud jaa, et mingeidki positiivseid tundeid miljoni lapse vastu tunda 😀

  • SH

    05.02.2021 at 09:53

    Oh jah, mul on ka kolm last, väikeste vahedega, nüüdseks on nad vanustes 9, 8 ja 6. Noorim läheb ka lõpuks sügisel kooli (hehh, eks nüüd võite mind 2. septembril uksel tantsimas ette kujutada, kui kõik kolm on bussile saadetud 😀 ).
    Õnneks vanus rahustab neid veidi maha, kuid millegi tõttu, kui noorim lasteaiast saabub, hakkab siiski ka meil igavene kiun pihta. Küll keegi pussab teise nina all, küll on vaja teisega samal ajal sama asjaga tegeleda ja korda mööda ei õnnestu eriti. Ja siis kaklus teleka pärast, kuigi meil on järelvaatamise võimalus olemas…
    Aga õnneks pole midagi väga pahasti, noorim loeb juba ilusasti ka neid väiksemaid tähti – tal pole veel oma isikliku telefoni ning et natukeseks arvutisse/nutiseadmisse pääseda, loeb ta vabatahtlikult raamatuid, veidi vähem vabatahtlikult teeb koolieelikute töövihikuid. Hetkel on tal käsil raamat “Timm ja tema tegemised” autor Liili Remmel. Muidugi on tegu illustreeritud lasteraamatuga, aga päriselt see on ainus lasteraamat, mille 134 lehte on kõik lapsed mul läbi lugeda viitsinud (ok pooltel lehtedel on illustratsioonid).
    Oh jah, see lõunaune teema oli meil üsna sarnane nagu sa kirjeldasid ühes oma blogis, näed mitu tundi vaeva ja siis magatakse ca 30-40 minutit ja trall hakkab uuesti pihta. Laste magamapanek oli juba omaette paras väsitav tegevus ning mina end selle vaba 30-40 minutiga taastada ei suutnud.
    Väikese vanusevahega laste puhul on kõige nõmedam see, et neile kehtima peavad suhteliselt sarnased reeglid. Ehk kuidas ma ütlen väsinud 3 aastasele jonnijuurikale, et temast aasta vanem ei pea seda tegema, sest ta ei vaja seda. See jonnijuurikas lihtsalt ei ole nõus magama minemagi. Seega saigi tehtud kompromissreegel, et alates 5 aasta vanusest ei pea enam magama kodus lõunaund.
    Tõenäoliselt on jäänud mulje, et mul on peres kõik sujunud. Eks igal perel ole perioode, kus närvid rohkem pingul, vähem magamist jne, ehk maailmade mõistmine sel perioodil on muutunud täiskasvanu ja lapse vahel drastiliselt erinevaks ning täiskasvanuna tunned, et on väga vajalik, kui tõstad häält et laps käituks veidigi loogiliselt või soovipäraselt. Kõige nõmedam selle juures on, et laps hakkab siis veel rohkem närve kruttima ning sellele omakorda järgnevad uued karistused (mingist mänguasjast ajutiselt ilmajäämine jne) ja õhtuks on täiskasvanuna sarnane tunne, nagu sidrunil enne prügikasti lendamist.
    See on kohutavalt väsitav, kuid õnneks olen mina analüüsivõimeline täiskasvanud 😀 ning suudan mõne aja möödudes aru saada, et selliste sündmuste jada olen ma ise oma käitumisega tekitanud. Lapsed on lapsed, kes enne teevad kui mõtlevad ning tähelepanu on nende jaoks ülioluline, seega lapsevanema valik on ,kas pakkuda neile positiivset tagasiside või negatiivset. Lastel poogen kumma nad tol hetkel saavad, aga täiskasvanule on see närvide heaolu suhtes väga oluline otsus. Kas pöörata liigset (sh lärmakat) tähelepanu pahandusele või lihtsalt raskelt ohata ning pahandus koristada kutsudes sõbralikul hääletoonil ka lapse seda tegema (üldjuhul on ka laps tekkinud jamast ehmunud ning ta on valmis abi pakkuma) ning pärast mida selgitada, et aeg-ajalt elus võibki erinevaid jamasi tekkida, kuid kõige olulisem on tegelikult hoopis see, et selle eest võetakse vastutus ning püütakse tehtut parandada, antud näite puhul “koristada”.
    Oh jah, igal juhul oleme selle aja kenasti üle elanud. Praegu on pigem teemaks laste kange iseloom (no võite arusaada, et tõenäoliselt on see geneetikaga seotud). Kui 9 aastasel on paha tuju, siis ta võib mingi teema ümber jaurata ja jaurata ja jaurata. Teema lõpuks ikkagi lapse soovitud tulemuseni ei jõua, kuigi olen pakkunud kompromisslahendusi selleks, ning meil mõlemil on tuju rikutud.
    Viimasel ajal on teemaks olnud inglise keele õppimise vajadus või kooliskäimise vajadus või muusikakoolis käimise vajadus (meil oli kokkulepe, et kui ma võtan vaba päeva, et ta saaks muusikakooli katsetele minna ning muusikakooli sisse saab, siis peab ta vähemalt aasta seal vastu pidama) – oh jummel kui palju ta leiab põhjuseid, miks tema mõtteviis on õige… kuid õnneks ta lõpuks saab siiski ise aru, et mina tema eest inglise keelseid sõnu õppima ei hakka, ma isegi ei valmista talle enam sõnade tööks teste ette (pointless, kui ta isegi omalt poolt ei viitsi neid korrata sel ajal), mina tema eest muusikakooli pilli ka õppida ei saa, häälde panen aga see on ka kõik. Võin ka avalduse kirjutada koolis mitte käimise kohta, kuid siis jääb kokkuleppe murdmise tõttu suvelaagrist ilma. (Samas ma tegelikult tean, et talle see pill meeldib ning peamiselt on selle jutu taga siiski laiskus vms). Kooliskäimist reguleerib veel koolikohustusseadus ja ta moment enam ei mõtle nii palju istuma jäämisele ning tegelikult on tal koolis siiski peamiselt viied ja mõned neljad…
    8-aastane tegi avalduse selle nädala alguses, et poogen need hüüumärgid ja see üks 2, mille ta viimase veerandi jooksul saanud on. Tänaseks on tal lõpuks puudujäägid esitatud ja 2 vastatud, seega saame taas külla lubada ka tema sõpru, sest tal on aega nendega õppimise kõrvalt tegeleda.
    Eks jään nüüd ootama taas mõnd üllatavat avaldust, miks elu nende jaoks ebaõiglane tundub ning püüame leida lahenduse.

  • Maarja

    05.02.2021 at 14:27

    Jah, elu ON ilus, aga igapäev oma ebatäiuslikkusega klikib sisse kogu aeg. Need millihetked, mil kõik hästi on hingetõmbeks ja selleks, et endasse maanduda ja aru saada, et kõik on tegelt päris hästi, isegi kui närvid vahel läbi.

  • Pilvi

    05.02.2021 at 14:57

    Minu lapsed võivad küll olla parim, mis minuga on juhtunud, kuid 99% ajast ei too nad minust endast välja parimat külge kahjuks…

  • Reelika

    05.02.2021 at 21:13

    Henry, ma ütlen lihtsalt nii, et mulle ei meeldi kui mu kōik neli poega ühel korrusel viibivad 😜 aga ma armastan neid lōputult ja ükshaaval on nad ülitoredad 😁😁😁😘

Jäta kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga