Mindfuck – miks me endile ise kaikaid kodaratesse loobime?

Postituse valmimist toetas Omniva

Ma palusin enda jälgijatele soovitada mulle raamatuid, mida ma läbi peaks lugema ja kõige enam kumas soovituste seast läbi raamat, millel selline provokatiivne pealkiri: Mindfuck. Selge! Apollo.ee lahti. Tellitud. Järgmisel päeval Omniva automaadis. Järgi. Kodus.

Ma ei ole kunagi olnud suur lugemissõber, sest ma ei ole eriti hea tähelepanu- ja keskendumisvõimega. Liiga palju segajaid ning võrreldes mõne teisega, on mu loetud raamatute number täiesti olematu. Ma olen alati tahtnud rohkem lugeda, seadnud endale eesmärke ja nii kui need paika saavad, olen teinud kõike selleks, et enda tulemust saboteerida. Just selle nimi ongi Mindfuck – see miski, mida sa teed, et sõdida iseendale vastu.

Kuid miks me seda teeme? Sellel on ajaloolisi põhjuseid. See on seotud sellega, kust me pärit oleme, kes meid on kasvatanud ning kes on kasvatanud põlvkonda enne meid. Nende mõttemallide eesmärgiks aga ei ole midagi muud, kui meid endid kaitsta. Isegi, kui see absoluutselt vajalik pole. Isegi, kui päästmine töötab täpselt vastupidiselt ja takistab meid saavutamast endale seatud eesmärke.

Võtame näiteks, et me seame endale eesmärgiks suure varanduse kokku ajamise ja avastame ühel hetkel, et me teeme hoopis kõike vastupidiselt. Näeme palju enam vaeva, et vajalikke samme mitte astuda, kui neid teha. Põhjust, miks see nii on, võib otsida eelmistes põlvkondades. Ajalooliselt on parim positsioon olnud olla nähtamatu. Keegi, kes kellelegi ette ei jää ja silma ei paista. Võttes näiteks meie endi ajaloo, siis viimane asi, mis sa tahtsid neljakümnendatel olla, oli rikas ja silmapaistev inimene. Need inimesed avastasid end loomavagunitesse topituna ja pikaks reisiks valmis seatuna. Ei, sa tahtsid olla keegi, kellel ei ole ideid, raha ega sotsiaalset positsiooni. See päästis paljud inimesed koledast tulevikust. Need samad inimesed, kes küüditamisest pääsesid ja nägid vaesust kui enda turvalisuse garantiid, kasvatasid üles ka uue põlvkonna ja see, kuidas maailmas toime tulla õpivad lapsed enda vanematelt. Need inimesed kasvatasid omakorda üles uue põlvkonna, kellele andsid edasi enda maailmamõistmist ning ühel hetkel me olemegi silmitsi ülesandega, mida meil on niivõrd raske täita ja ise aru saamata, miks see nii on.

See on meie sisemine valvur, kes hoiab meid turvalises õnnetsoonis. Sul on seal hea ja mugav olla. Seal on turvaline. Vähemasti on alati olnud. Sa ei ole pidanud pingutama, et midagi enamat saada. Veelgi enam, see valvur ei ole lasknud. See on ka miski, mis hoiab meie arengut paigal. Me ei liigu kusagile. Me ei saa edukamaks, targemaks, rikkamaks rohkem, kui meie valvur meil seda laseb. Fakt on aga ka see, et see valvur ei käi ajaga kaasas. Kui me tõepoolest vajasime eelnevates põlvkondades seda ettevaatust, et mingitele normidele vastata, siis need ei ole mitte kuidagi seotud enam tänapäeva eluga. Vastupidi see hoiab meid tagasi.

Tagasi hoiab see meid seitsmel erineval viisil. Mõistus seab endale seitse barjääri, et hoida meid ühe kohapeal tammumas – me võrdleme end teistega, mis lõpetab meie pingutused enne alustamistki. Kui sa peaksid Usain Boltiga 200 meetrit võidu jooksma ja ainult võitja saab auhinna, kas sa üldse pingutaksid? Me piirame enda õnnestumist erinevate tingimustega. Näiteks: ma pean valima, kas edukas karjäär või aeg perega. Lisaks me arvustame ennast ja teisi, me seame endale reegleid. See kõik hoiab meid kohapeal.

Kuid õnneks on inimene suuteline neid piiranguid kaotama. See vajab lihtsalt õigeid mõtteid ja õiget tehnikat. Me suudame enda ajuga teha uskumatuid asju. Samuti suudame neid mõttebarjääre ületada ja raamat annab nii vaimseid kui füüsilisi harjutusi, kuidas kerge vaevaga saboteerivaid tegevusi ja mõtteid ignoreerida ja eemale juhtida.

Mindfuck ei ole kerge lugemine, mis on nii miinuseks, kui ka plussiks. Miinuseks seetõttu, et mu sisemine valvur nägi korralikult vaeva, et ma enda aju ei koormaks ja lugemise lõpetaks. Plussiks aga seepärast, et see raamat vajab pidevat tähelepanu ning kerge ülelibisemisega jääks hulk mõtteid saamata. See on raamat, mille sa töötad läbi- joonid alla, märgid tähtsamad kohad ning ma olen veendunud, et kui neid uusi mõtteid teadlikult ja süsteemselt rakendada, on need elus vägagi vajalikud ja kasulikud oskused. Ma arvan, et see on suurepärane kingitus neile, kelles te näete palju enam potentsiaali ja miski hoiab teda justkui pidevalt tagasi. Jõulud on tulemas ja siit äkki mõtteainet.

Kommentaarid

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Päevaküsimus

Kas sinu pesupesemisvahend peab olema

Loading ... Loading ...

Otsi

Arhiiv

Liitu uudiskirjaga

FB ja IG seab aina kitsendusi, kui paljude inimesteni mu sõnumid ja postitused jõuavad. Jäta palun enda e-maili aadress, sest ma plaanin korra nädalas (või paari nädala tagant) saata mailile ühe uudiskirja, et sa ei jääks väikesest meelelahutusest ilma lihtsalt sellepärast, et FB nii otsustas. Luban, et need jäävad ainult minule ja ma ei levita neid kellelegi, ega hakka ka saatma spämmi. Luban olla viisakas ja vastutustundlik.

Loe ka neid lugusid

  • Midagi hoopis teistsugust

    Postitus valmis koostöös GoGoNanoga Ma huvi pärast vaatasin, et millal oli minu esimene koostöö GoGoNanoga ja kui mu blogi mulle ei valeta (vabalt võib), oli meie esimene koostegemine…

  • (NKHKT)-40kg ja nutikella valik

    Mul on tõsi taga, kui ma räägin, et ma plaanin aasta lõpuks 40kg vähem kaaluda. Tundub suur number, aga see on vähem kui kilo nädalas ja kuna nädalad…

  • Odraiva. Ehk kuidas ma napilt otsad oleks andnud

    Ma saan nüüd öelda, et ma olen teispoolsuses ära käinud ja tagasi tulnud. Teispoolsuseks pean ma siis seda, et mul oli silm valus. Mõni teist tahaks kindlasti vahele…