Kaks asja, mis meenub, kui suvi läbi saab
10.09.2020
Suve lõppedes juhtub minuga tavaliselt kaks asja. Esiteks saab läbi see kuid kestnud lühikeste pükste ja varbavahekate kandmine. Mina isiklikult kannaks neid südatalveni, kui inimesed imestunult vahtides kraavi ei sõidaks. Kuid on aeg pikkadeks püksteks ja sokkideks ning iga suve lõpus avastad, et lühikeste pükste kandmine on sulle korralikult mütsi silme ette tõmmanud – varuga ostetud püksid, mis sind suvi otsa kapis ootasid, mis sa külmal ajal endale ostsid, lähevad sul vaevu kinni. Lühkarite veniv kumm lollitab ka kõige nutikamad ära. Olge terased! Õnneks seda jama mul sel sügisel pole, sest ma olen nüüd üle kuu aja kaaluga tegelenud ja kuigi silmaga mingit muutust ei näe veel, siis teksad, mis kevadel olid nii kitsad, et ma pidin voodis pikali neid kinni panema, vajavad nüüd rihma.
Teine asi, mis mõnusa suve lõppedes avastada tuleb, on see, et see hommikune ärkamine on kõige õelam ettevõtmine, mis kunagi leiutatud on. Mul endal ei olegi see püsti saamine väga keeruline. Kui ma oma 6-8 tundi täis saan, on mul tõusmine üpris lihtne. Ärge ajage segamini sõnaga meeldiv – selles ei ole mitte midagi meeldivat. Ma saan sellega lihtsalt hakkama. Kuid millega ma ei saa hakkama, on hommikune laste ärkamine.
Suvi otsa on Noorsand hommikul kell pool kaheksa silmad lahti teinud, pissile tõtanud ja mind tüütama jäänud, et kui ma temaga ei mängi, et kas ta siis võiks hoopis tahvlis olla? Nüüd äkki on aga kõik kolm last justkui talveunne minemas ning hommikune ärkamine võtab ilmatuma pika aja. Ja kõik kolm on täiesti oma hommikuste rituaalidega, mis tuleb läbi teha.
Noorsand. Kell kaheksa hakkan ma vaikselt laulma, et ta saaks sügavast unest välja. Sellele järgnevad naljad tema lemmikžanrist, mis on pea eranditult kaka teemadel. Peale umbes kaheksandat kakanalja hakkab ta tavaliselt vaikselt itsitama. See tähendab, et nüüd on ta teadvusel ja valmis ärkama. Järgmiseks tuleb ta enda voodis istukile, ajab käed laiali ja nõuab hommikukalli. Selleks komberdab ta minu voodisse, kallistab, keerab selja tõmbab teki peale ja vajub kaissu. Küsimuse peale, kas ta pissile ei taha, tõuseb ta hetkega ja tormab vetsu.
Järgmiseks on Piiga, kes on koos Esileediga meie pere pikima unega. Kui talle võimalus anda, põõnaks ta arvatavasti lõunani, kuid imekombel on ta sama särav ärkaja nagu Noorsand ja peale mõningaid sirutusi Esileedi kaisus, on ka tema tualeti järjekorras. Jumal tänatud, et meil kodus kaks tualetti on ja tulevikus jäävad loodetavasti suuremad sõjad ära.
Ja siis on Vennas, kes lihtsalt keeldub silmi lahti tegemast. Igasugune puudutus või püüe asja kiirendada lõpeb südant lõhestava nutuga. “MA EI TAHA LASTEAEDA! MITTE KEEGI EI MÄNGI MINUGA!” on tema tavaline reageering püüdele teda püsti saada. Loomulikult pole see tõsi, vaid lihtsalt ärkamisega kaasneb Vennasel kogu maailma valu. Tema ärkamine peab olema õrn ja soovitavalt mitme tunni peale jaotatud. Lasteaia hommikutel sellist luksust paraku pole ja see õrnus tuleb kuidagi viide minutisse ära jaotada. Üks asi aitab veel umbes pooltel hommikutel – kõditamine. Umbes pooltel kordadel ajab see ahastuse veel suuremaks ja pooltel ajab see naerma, endorfiinid lakke ning veel ärkamise traagikast toibuv Vennas on nõus alla korrusele tulema. Aga seda vaid juhul, kui saab käest kinni hoida. Tavaliselt kellelgi, kes juba ees alla läinud on ning nõudmise peale, et see teine alt üles tuleks, et tema käe kõrval alla minna, positiivset vastust ei saa. See annab aga järjekordse mossitamis- ja nutuvõimaluse. See on hämmastav milline metamorfoos aga Vennasega päeva jooksul toimub – hommikune Grinch on ülejäänud päeva kõige elurõõmsam ja õnnelikum laps maailmas.
Muidugi ei lõppe hommik voodist välja saamisega, vaid lisaks tulev veel hambad pesta, pidžaamad lasteaia riiete vastu vahetada, kammida ja süüa. Piiga võib pool hommikut ringi tuiata, hambahari suus, kuid sellega pesemine on täiesti peast kadunud ja liikuma hakkab see alles siis, kui see meelde tuletada. Paar liigutus ja jällegi ununenud. Söömisega on sama – ta võib ära hammustada, aga siis jääb unistama ning mälumine läheb lihtsalt meelest. Eriti intensiivne oli see hommikuste multikate saatel, aga saime kiirelt aru, et hommikune teleri taustaks käimine aeglustab hommiku progressi veelgi. Siis võiks diivan, mille peal nad istuvad, leekides olla ja nad ei märkaks seda enne, kui keegi multika pausile paneb.
Kui Noorsand ja Piiga panevad meeleldi selga Esileedi valitud rõivad, siis Vennasel on ülioluline, et kõik – sokkidest mütsini on tema enda valitud ja välja mõeldud. Mis võtab taas ilmatuma aja, sest riided, mida ta sahtleid segamini tuhlates otsib, on tavaliselt eelmisel päeval pesukorvi kukkunud – veevärk on taas avatud.
“Kes grillvõileiba soovib?”
“Mina!” vastab Noorsand tavaliselt. Piiga ja Vennas teevad vaid nägusid selle idee peale. Lõpuks kui Noorsandi võileib laual jahtub, tulevad kaksikud laua juurde ja jäävad maailma kõige kurvemate nägudega küsivalt vaatama – aga kus meie omad on? Oh seda häda, kui neile ei ole! Sellepärast teen ma alati kaks lisa saia. Kuid sellega on üks reegel – kui ma ei tee lisasaiu, siis tahavad kõik lisa, kui ma teen ka kaksikutele võileivad valmis, ei küsi neid keegi.
Lõpuks nad pool vägisi uksest välja pressinuna, püüan ma veel manada näole ilmet, et jätta mulje, et ma jään neid kohe igatsema. Oh seda mõnusat vaikust, kui kõik lõpuks lasteaia poole läinud on. Ma võin rahulikult istuda, käivitada oma imelise robottolmuimeja, blenderdada endale mõnus hommikusmuuti (ma kasutasin sõna mõnus… see on kõike muud kui mõnus, aga kuna see on kasulik, siis ma püüan endale sisendada, et see on mõnus). Kuigi nad on läinud vaid neljaks tunniks, on see närve- ja kõrvupaitav neli tundi.
Hm, aga kuidas Sa Esileedit äratad, tema ärkamisest ei ole üldse juttu…