Mu ema unistus sai teoks – lõpuks ometi sai köögis remont tehtud!

03.09.2020

Mu algne plaan oli pealkirjaks jättagi vaid, et “mu ema unistus sai lõpuks teoks”, aga see oleks liiga klikikas olnud. Minulik pealkiri, aga siiski klikikas. Seega, võtke heaks – juba pealkirjas selgub, millest tänane postitus räägib 🙂 Seda ka, et tänane postitus ei ole kuidagi tasutud reklaam. Ma ei saa mitte mingeid hüvesid ega paremaid tingimusi. Jagan lihtsalt protsessi.

Kevadel tegin ma üleskutse enda FB seinal, kus ma palusin abi, et kas kellelgi on hästi pisike köök ning on selles mitte väga ammu remonti teinud ja nagu alati – te ei vedanud alt. Nii palju soovitusi, nii palju ideid ja nii suur huvi, sest selgus, et pisikesed köögid pole Eesti korterite maailmas sugugi haruldane nähtus. Hruštšovkades ju just sellised 4 -5 ruuduseid kööke tehtigi, sest missugusel nõukogude inimesel on aega kodus süüa vaaritada? Kui tahad süüa, lähed sööklasse!

Mina olen oma elust samuti poole elanud Tartus Riiamäe kandis neljakordses Hruštšovkas. Nüüd tagantjärgi mõeldes ei saa ma siiani aru, kuidas me neljakesi, kes me kõik on väga põikpäised ja isepäised natuurid olime, suutsime end 49 ruudu peale ära mahutada. Kuidas? Ma armastan oma peret väga… aga väikestes doosides. Mul on alati hea meel ema näha, aga korra, ok maksimaalselt paar korda nädalas on täiesti piisav. Kuigi nüüd ta läheb peagi põlveliigese opile ning mul tuleb teda ka natukene tihedamalt külastada. Tema on tänaseks ainsana sinna korterisse elama jäänud ja see on täpselt õige suurus ühele inimesele. Ema pole vist kunagi ühegi teise elukorraldusega sedavõrd rahulolev olnud – ise otsustad, kellegagi arvestama ei pea. Imeline!

Kuid emal oli ka unistus. See unistus on tal olnud nii kaua kui ma olen mäletanud – teha köögis remont. Juba sel ajal kui mina seal elasin, oli see köök väsinud. Kapiuksed ei sulgunud, gaasipliidi ümbrus selline justkui rasvaga kaetud. Ma olen täiesti selle poolt, et mida väiksem pind, seda raskem on seda korras hoida. Lisaks on mu ema hull erinevate nipsasjakeste järele, mis tal kõikjal on. Kui ta näeb kusagil müügil midagi, mille ta võiks mõnele riiulile istutada, siis selle ta endale ka muretseb. Tal ei ole elamises neid asju nii palju, et sa sisse astudes mõtleks, et “appi, mis siin toimub??”, aga siiski piisavalt palju, et neid märgata. Ehk köök oli väsinud, kitsas, asju täis ja karjus remondi järele.

Aastate jooksul on ta seal värskendusremonti ikka teinud, aga mööbel ja paigutus jäi alati samaks, sest raha tal selleks pole kunagi olnud, et see välja vahetada. Kõik läks nipsasjakeste alla. Ok, nali, ema, rahune. Kuid ta aina heietas, et nii oleks remonti vaja, kuni ühel hetkel jõudiski ta otsusele, et võtab ette ja teeb ära. Ma ei tea, kuidas mu ema seda teeb. Ta on terve elu alla Eesti keskmise palga peal ja ta suudab ikka natukene säästa. Varem säästis ta igal aastal ühe soojamaa reisi tarbeks, kus ta püüab korra aastas käia, aga sel aastal on maailm koroona tõttu teistsugune ning säästetud raha otsustati köögi alla panna.

Hakkasimegi läbi lappama teie poolt pakutavaid variante. Meil oli tarvis kahte erinevat tegijat – üks, kes teeks remondi ja teine, kes teeks mööbli. Remondiga oli lihtne. Ma olen siin blogis teinud mitmeid remondipostitusi ja palunud teilt ka selleks soovitusi, kuid alati olen jõudnud sinna, et kõige kõige parem hinna ja kvaliteedi suhe on olnud Renovatsioon OÜ-l. Meil pole mitte mingit koostööd, ma ei saa mingit tasu, ega soodukat, et neist räägin, aga nad on üks suurepärane leid. Kui teil vajab midagi ehitamist või remontimist, siis kaaluge ka neid, sest minu kogemused on olnud vaid ülipositiivsed. Selles remondis tuli ära remontida kõik- alates uksest ja lõpetades lae ning põrandaga. Ma ei anna seda sertifikaati kergekäeliselt välja, aga Renovatsioon OÜ saab peale aastatepikkust kogemust ja tuge:

Mööbliga tuli kaaluda kauem ja lõpuks otsustasime sellise firma kasuks nagu KööKo. Meeldis, et enne kui nad midagi uut teevad, siis nad uurivad olemasolevat, et ehk on võimalik seda taaskasutada ja vanast uus teha. Meie mööbel oli aga oma elu ammu ära elanud ning sellega ei olnud miskit peale hakata. Kirjutasingi selle postituse tarbeks neile, et äkki on neil pildimaterjali ka, et näha natuke enne ning pärast pilte ja jumal tänatud, et nad olid pildistanud. Muide minge vaadake ka nende e-poodi, sest kui teil on rohkem aega ja tahate ise enda kööki ning muud mööblit uuendada, siis saate ise sealt endale erinevaid detaile osta, nagu näiteks kapinupud, kapiuksed, vaikselt sulguvad hinged jm.

Kuid tulemus sai vinge. Jäime rahule nii remondiga kui ka uue köögiga ja julgeksin soovitada mõlemat. Köök ju suuremaks ei läinud, aga läks miljon korda loogilisemaks ja ka ema sai lõpuks ometi oma unistuse teoks tehtud. Nüüd on ta küll rahast lage, aga vähemasti saab oma uuest köögiaknast õue vaadata, kuidas rikkad söövad. Minu arust tulemus suurepärane. Ema värvieelistus on muidugi alati selline… kontrastne. Köök pidi olema roheline, auto pidi olema punane. Ta armastab kontrastseid värve. … ja nipsasju.

Kui teil on remondi kohta küsimusi, siis võite julgelt need Facebooki postituse alla jätta. Ema mul suur fänn ja küll ta siis ka neile vastab.

PS! Kui teil tekib küsimus, aga kuhu köögist radikad kadusid, siis need lõhuti ka välja. Kuna emal läks kogu raha remondi peale, siis sel talvel jätab ta kütteperioodi vahele. Või igavam varaiant oleks see, et majas tehakse samal ajal ka radikate vahetust. Emb-kumb sulle endale usutavam tundub.