“Appi, kas sul on armuke?”

Esileedi märkas seda juba nädalaid tagasi ja eile võttis selle jutuks ka mu ema. Mõlemad ütlesid, et minus on esile tulnud mingi täielik uus energia. Justkui uus rahu, kuidas ma perega ja täpsemalt lastega suhtlen. Ema muidugi mitte selliste sõnadega, vaid noogutas pead ja kiitis, et küll on mul ikka seda kannatlikkust mitte plahvatada. Ja kuigi Esileedi kasutas peenemaid väljendeid, siis esimene asi, mis talle pähe tuli, oli: “Appi, kas sul on armuke?”

Oli perioode, kus ma olin tõesti Gordoni perekooli õpetused nurka pannud ja mängisin laste reeglite järgi. Lasin end ümber sõrme keerata ja reageerisin iga asja peale võttes kõike hästi isiklikult. “Ma ju ütlesin, et ärge sööge jäätist toas ja nüüd on terve põrand ning diivan koos!?”, “Mis sa ise arvasid, mis juhtub, kui sa kruviga seina kraabid?!” Nad ei hooli minust, minu rahast, ei hooli sellest, et ma pean rohkem tööd tegema, kui nad rohkem hävitavad!!! Mina mina mina!!! Ehk siis lisaks pahandustele, mida nad järjepanu korraldavad, olid nad ka minu suhtes ebaõiglased.

Seega hakkas minu keelamiste kaskaad. Ei tohi teha seda ja ei tohi teha toda. Enne kui nad jõudsid isegi midagi teha, tulid keelud peale ja kui nad eksisid, siis lisaks pahanduse tekitamisele, ei teinud nad ka seda, mida mina neilt nõudsin. Ja ühel hetkel ma mõtlesin, et mida ma teen? Ma olen neil lühendamas lapsepõlve, kus nende ülesanne ongi avastada. Õppida enda vigadest. Jah, ma pean olema hoolas, kui asi puudutab nende tervist ja elu, kuid düüd, lase elada!

Teine asi, mis mu silmad avas, oli laste soov bassein täis pumbata ja vesi sisse lasta. Mäletan, et kui meie väikesed olime, oli ka meil väike (mitte väga väike) bassein, kuhu avanes saunauks, et otse leiliruumist tulles uks lahti lüüa ja otse basseini hüpata. Hommikul ärgates hakkasin nuruma, et ma võiks vette minna. Aga ma ei tohtinud, sest mu vanaisal oli kindel mõte, et enne kui vee temperatuur ei ületa mingeid teatud kraade, ei lähe keegi vette. Nii ma siis istusin kurvalt basseini äärel ja ootasin, et millal ta juba taas vett kraadima tuleb. Kuid vanaisa jaoks ei olnud vee kraadimine maailma tähtsaim tegevus, vaid ta tegi kõike muud enne kõige. Vahel sõitis isegi kusagile ja ütles, et kui tagasi tuleb, siis kraadime. Oh, kui ebaõiglane see kõik tundus. Miks ta venitab nii? Äkki vesi soojeneb kiiremini, kui ta tagasi jõuab?

“Issi, palun paneme basseini üles” nurusid kõik kolm mult hommikust saadik.

“Las ma söön enne hommikusöögi ära” vastasin ma stoilise rahuga.

“Aga kui sa ära sööd, kas sa siis paned, eks?” küsis mult Vennas lootusrikkalt.

“Vaatame” vastasin rahulikult.

Ja kui hommikusöök söödud, siis ei viitsinud ma kohe basseiniga tegelda ja ütlesin, et vaatan oma saate ära ja siis räägime sellest. Ning ma venitasin ja venitasin, samal ajal kui lapsed iga mingi aja tagant küsimas käisid. Haige seljaga ei ahvatlenud mind sel päeval tegutsemine üldse ja lootsin, et see annab üldse kuidagi järgmisesse päeva lükata, kui selg parem on.

Kui ühel hetkel käiski mul sähvatus – mida ma teen? Ma teen täpselt seda sama, mida mu vanaisa mulle tegi, ehk seadis kõik muu olulisemaks kui selle, et ma tahtsin ujuma minna. Ka nüüd ei arvestanud ma lastega, vaid keskendusin enda mugavusele. Sellel hetkel tegingi ma endaga otsuse, et ma ei tee seda enam, vaid ma lasen lastel nautida lapsepõlve. Ma ei venita asjadega lihtsalt sellepärast, et ma ei viitsi, vaid kasutan enda 1-2-3 meetodit. Ma olen vist sellest rääkinud ka. Kui ma ei viitsi midagi üldse teha, siis ma loen kolmeni: “1-2-3” ja teen selle ära. Töötab suurepäraselt. Kui nad tahavad ujuma, kui nad vajavad patareide vahetust, kui nad tahavad rattaga sõitma minna. Ma saan aru, kui ma olen päriselt väsinud või teen midagi muud, aga lihtsalt mitte viitsimine – see on miski, millega ma tegelen.

Ma lõpetan laste keelamise keelamise pärast ja ma ei taha, et nad jääksid mäletama isa, kes ei hoolinud, vaid saaksid nautida rõõme nii nagu need on. See on see, mis ei jää instapiltidele. Ma ei pannud ju üles pilti, kuidas ma diivanikaunistusena MKR-i järgi vaatasin ja lapsed mult ujuma nurusid, vaid panin pildi, kuidas nad rahulolevalt mõnusas vees sulistavad. Isaks ei sünnita, vaid isaks arenetakse. Lihtsalt tuleb kanalid lahti hoida ja ego maha suruda. Aitäh lapsed, et aitate mul paremaks saada!

Kommentaarid

““Appi, kas sul on armuke?”” on saanud 8 vastust

  1. Helen ütleb:

    Aitàh selle postituse eest 🙂
    Sain aru et pean ka 1-2-3 meetodit kasutama hakkama ja rohkem lastel laskma laps olla 🙂

    • Henry ütleb:

      super. Ja üldse on nii tore saada tagasisidet, et keegi sai väikese meeldetuletuse, et anda endast parim. Eks me vajume varem või hiljem tagasi ja siis tulebki taas meelde tuletada

  2. Kris ütleb:

    Hea meeldetuletus igale lapsevanemale. Saan ise ka aru, et midagi vaja muuta kui põhisuhtlus väikseima lapsega on ainult mida ta ei tohi või valesti tegi. Niisiis proovin parem lapsevanem olla ja mitte nii mugav.

    • Henry ütleb:

      Just, sageli üritame maailma enda ümber ehitada, kui tegelikult peaksime tegema pingutusi, et areneva inimese maailm oleks võimalikult arendav

  3. Vova ütleb:

    Kuhu armukese pilt jäi?

  4. Mann ütleb:

    See oli nii ilusti kirja pandud ja endalegi tulid mõned olukorrad tuttavad, kui ei viitsinud. Tegelikult oleme sellised vanemad, et oleme palju lapsi kaasa igalepoole võtnud. Näiteks eile käisime ise mehe ja 11 aastase tütrega maasikaid talveks korjamas. Esiteks oli nii poole odavam ja samas lapsel ka hea näha suurt põldu, milline süsteem, tegelikult pole see korjamine nii lihtne. Kodus veel lisaks puhastamine ja tütrest oli mega palju abi, loomulikult kiitsime hoolega. Täna tegin veel keedumoosi ja pannkooke, kuna suurem tütar käib juba tööl, ütlesin väiksemale, et viime talle ka sooja kooki moosiga. Pidime ratastega minema, aga kahjuks sadas vihma ja läksime autoga. Samas koos veedetud aeg ja suuremale tütrele armas suutäis üllatust ja sellega õpetame väikestele lahkust. Kui keegi külla tuleb, poetan midagi lauale ja olen külalislahke. Seda õppisin väiksena oma vanaemalt. Kui külapoisil väiksena polnud 1 koolipäeval väikestki tähistamist, siis minu vanaema pakkis soojad pirukad ja lasi naabripoisile viia. Aga see on mul siiani meeles. Ja kõige tähtsam on aeg, et leida seda aega oma lastega olla. Ja seda on minu lapsed saanud. Kui lapsed ütlevad, et oled parim ema, see on parim kiitus tehtud töö eest. Kahjuks ongi elutempo tohutu kiire, aga iga vaba hetk üritan veel nooremaga koos asjatada.
    Ohh pikk jutt, siin lihtsalt minu mõtteid veidi!
    Ma jumaldan teie pere toimetustest ja killuvabrikust lugeda

  5. triibu-liine ütleb:

    Mina olen hetkel see, kellest stress hakkab võitu saama. Karantiini ajal oli vaja tubli olla aga nüüd hakkavad asjad tagasi rööpasse minema ja minul aega stress läbi põdeda. Praegu olen sellises seisus kus tundub, et ma ei saa endagagi hakkama, lihtsalt molutan, sest ei tea kust ja mida täpselt pihta hakata, siis olen enda peale kuri selle molutamise pärast etc. Ja sellisesse tsüklisse on maru raske lapsi mahutada, eriti kui neid on kolm ja oleme viimased neli kuud praktiliselt 24 tundi ööpäevas koos olnud. Abikaasa töötab kahekordselt, kuskilt peab ju leib tulema ja mul on tunne et mul on oma lastest villand. Tegelikult on nad mul tublid ja toredad, aga kui endagagi hakkama ei saa, siis on vahel raske teisi näha.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Päevaküsimus

Kas sa oled kunagi Tartus olnud järjest kauem kui nädal aega?

Loading ... Loading ...

Otsi

Arhiiv

Liitu uudiskirjaga

FB ja IG seab aina kitsendusi, kui paljude inimesteni mu sõnumid ja postitused jõuavad. Jäta palun enda e-maili aadress, sest ma plaanin korra nädalas (või paari nädala tagant) saata mailile ühe uudiskirja, et sa ei jääks väikesest meelelahutusest ilma lihtsalt sellepärast, et FB nii otsustas. Luban, et need jäävad ainult minule ja ma ei levita neid kellelegi, ega hakka ka saatma spämmi. Luban olla viisakas ja vastutustundlik.

Loe ka neid lugusid

  • Kuidas ma teaduse nimel eluga riskisin

    Ma armastan Tartut. Kõiki selle osi ja kõiki selle elanikke. Ei, ma ei kandideeri kusagile volikokku, aga alati, kui ma olen sunnitud kodulinnast eemal olema, on mul igatsus…

  • Ära söö esimest lund!

    Postitus valmis koostöös Bosch Vitapoweriga Lumi, mis möödunud nädalal alla sadas, tõi palju rõõmu. Nii kui muru sai õhukese valge katte, olid meie pere poisid kelkudega õues ja…

  • Kuidas mul täna poes lubati nägu üles peksta…

    Inimesed, kes on madala enesehinnanguga, hoiavad alati tahaplaanile. Et jumala eest keegi neid ei märkaks, et puuduseid, mis nende enesehinnangule hävitavalt mõjuvad, keegi välja ei tooks. Ülekaalulisus on…