Päev number kaheksa
20.04.2020
Ma olen enda kaalulugu siin korduvalt rääkinud, aga ma võtsin selle taas ette ja teen siin teiega koos restardi. Ja kes ei ole sellest veel osa saanud, see ei pea ka ajalugu sobrama minema, sest ma kirjutan tähtsamad ja põhilised asjad siia kirja.
Kui ma olin pisike poiss, olin ma aktiivne ja tavaline laps. Selline muretu ja hästi püsimatu. Mu vanavanemad kartsid minuga linnas käia, sest kui me läksime näiteks Tartus Riia mäelt alla linna poole, siis mul läks alati laskumisel turbo käik sisse ja mu paanikas vanaema sai vaid palvetada, et mul on taipu enne tee lõpus olevat sõiduteed seisma jääda, sest järgi ta mulle kuidagi ei jõudnud. Elasime siis mu emapoolsete vanaema ja vanaisa juures, sest isa läks mul vahetult peale mu sündi maja ette kioskisse lehti tooma ning kadus järgmiseks neljaks aastaks.
Aga aastad tegid oma töö ja ema andis isale uue võimaluse, kolisime tagasi isa juurde ja hetkega langes ka ümberotsustamise võimalus ära, sest vanasse korterisse enam tagasi minna ei saanud. Isa lubas, et kõik on muutunud. Oligi. Hullemaks. Naistemehest oli saanud agressiivne alkohoolik, kes nõudis austust ja igal õhtul me istusime ootusärevalt, kas ta tuleb taas purjus peaga koju ja kogu elamine on täis sõimu ja ähvardusi, või tuleb ta kainelt. Kui ta jäi hiljaks kasvõi minuti, ei tulnud ta kunagi kainelt, aga lootus oli ikka. Lisaks toimus meie korteri kinnise ukse taga veel asju, millest ma veel valmis rääkima pole ja mulle on hakanud meenuma ähvardused, mida ta meile, väikestele lastele hingele pani: “Kui keegi peaks emale midagi rääkima, küll ma siis selle muti maha löön!” Ja keegi ei rääkinud, sest hirm oli. Minu suurim hirm oli, et mu emaga peaks midagi juhtuma ja me peame isaga üksi jääma. See mure oli nii suur, et ma isegi natuke terroriseerisin ema, kui ta töölt natukenegi hilines – pragasin, et kus ta nii kaua oli ja käisin teda bussipeatuses otsimas.
See oli aeg, kui minu kaal hakkas kasvama. Lisaks määrati mulle üks hormoonravi, mille kõrvalnähuks oli kaalutõus ja see tõusis. Vaatasin hiljuti pilte ja selle ravi ajal ei ole ma isegi enda moodi. Üleni paistes ja näost täiesti äratundmatu. Igal juhul olen ma sellest ajast saadik olnud alati suurem, kui teised lapsed. Lugesin siin paar päeva tagasi Liis Velskeri raamatu läbi ja nii paljus, mida ta kirjutas, tundsin ma ennast ära. Ka mul oli suurim stress iga-aastane arstlik kontroll koolis, sest seal tuli ennast kaaluda ja see on miski, mida ma olen terve elu häbenenud. Nüüd tagantjärgi tahaks ma sellele kompleksides poisile käe õlale panna ja öelda, et see pole tema süü, ega ka asi, mida ta häbenema peaks, vaid ta peaks otsima abi. Eks me otsisime ka, aga ainus, mida kunagi uuriti, oli füüsiline ja mitte kunagi ei uuritud, et äkki on vaja peas midagi korda teha.
Aastaid olen ma flirtinud mõttega, et teha endale maovähendusoperatsioon, aga minu jaoks olen ma siis läbikukkunud. See on olnud terve elu minu sõda ja ristiretk ning ma olen terve elu sellest väljapääsu otsinud ja lasta end nüüd magama panna, lõigata välja terve organ, et mul lihtsalt füüsiliselt ei mahuks toitu sisse, tundub väga ekstreemne viis, kuidas asjale läheneda. Pealegi saan ma aru, et minu probleem on minu peas, mitte minu maos. See oleks minu jaoks sama lahendus, kui suitsetajal lõigata ära üks kops, et ta suitsetamisest lahti saaks. Probleem ei ole kopsudes, et need nii palju suitse suudavad läbi tõmmata, vaid probleem on tema peas, et ta nii palju sigarette soovib suhu panna. Ärge nüüd maotud lugejad võtke kuidagi enda vastase lugemisena – igal ühel meist on oma teekond ja teil on teie oma.
Seitse aastat tagasi võtsin ma enda kaalu taas ette ja korvpall ning Crossfit muutusid mu igapäevasteks sõpradeks. Crossfit siis vastavalt kahel-kolmel korral nädalas ja korvpall kahel korral. Koormus oli küll suur, aga mida rohkem sa trenni teed, seda rohkem sa trenni teha jõuad. Ka toidulaud muutus tundmatuseni ja peale pikka otsimist muutus mulle kõige vastuvõetavamaks paleo elustiil, mis tähendab põhimõtteliselt seda, et lõpetasin igasuguse valmistoidu söömise ja kõik toidud valmistasin nüüdsest ise. Mul läks sellega väga kenasti ja natuke enam kui aastaga kaotasin ma 30kg. Ehk alustades olin ma morbiidses ülekaalus ja 2014 aasta jaanuariks olin ma … ikka morbiidses ülekaalus, aga ma olin mingis vormis. Ma jõudsin teha muretult 100 kükki, tegin kätekõverdusi. Ülekaalu tõttu, olid mul Crossfiti harjutused enamjaolt kohandatud, aga suutsin teistega selliselt sammu pidada.
Siis läksin ma aga ahneks, sest lugesin, et on olemas suund nimega LCHF, millega võtavad inimesed räigelt kiiresti alla. Aga prooviks ära! Ja tõesti kilod kukkusid kolinal ja umbes poolteist kuud peale alustamist sain ma aru, et see ei ole ikka minu süsteemi jaoks hea lähenemine, kuna istusin Esileediga aastavahetuse õhtul EMOs ja ootasime diagnoosi, mis ütles, et mul on pankreatiit. See lõi mul korralikult jalad alt ära. See, potentsiaalselt surmav haigus, sundis mind järgmise nädala paastuma ja järgmised kuus päeva ei söönud ma suutäitki. Alles seitsmendal lubasin endale paar kurgiviilu ja vaikselt hakkas kõik tagasi tulema. Ja siis sündis meie imeline Noorsand, kes aga ei armastanud suurt magamist ja ainus viis teda magas hoida, oli temaga väljas jalutada. Pidin tooma esimese ohvri ja loobuma Crossfitist, sest magamatusest ei olnud mul energiat, et nii palju trenne nädalas teha, sest korvpall on mu esimene armastus ja sellest ma ometi loobuda ei soovinud. Kuid polnud hullu, sest ma tegin iga päev pikki, 8-14km pikkuseid vankriringe.
Söömine oli aga selle kõigega paigast minema hakanud. Suutsin end veel mingil määral tasakaalus hoida, et kaal ei lisandunud, kuid maha ka enam suurt midagi ei läinud. Asjad nagu suhkur ja sai, mida ma ei olnud ei tea kui pikalt söönud, olid laua peale tagasi hiilinud. Peagi katkesid ka vankriringid, sest Noorsand hakkas neis pidevalt nutuga ärkama ning tuli teha valikuid.
Ja siis tulid kaksikud. Kui Noorsand lasi meil vähemalt vahetustega magada, siis ei olnud seegi enam võimalik. Keskmiselt 1-1,5h und järjest. Vedas kui ööga kogunes kokku viis unetundi. Ja kui lugesin, kuidas teised kiitsid, kui tublid magajad nende lapsed on, siis meie kõik kolm last… õõh! See tähendas, et tuli loobuda ka korvpallist, sest kui Esileedi võttis enda peale kaksikute uinutamise, siis Noorsand jäi pea täielikult minu hoole alla ja kui uneaeg oli kell kaheksa õhtul ja korvpall algas samal ajal, ei olnud mul muud valikut.
Enam-vähem toidulaud, kus ma püüdsin valmistada nii palju toitu, kui ma jõudsin, asendus pea 100%liselt sellega, mida kõige kiiremini ja väiksema vaevaga suhu panna saab. Ehk siis võileibadega. Sellest sai pea täielikult minu igapäevane toitumine. Tajusin ise kõrvalt, kuidas mu kaal kasvab, aga ma tundsin, et ma vaatan seda justkui eemalt ja ei saa selle vastu mitte midagi teha. Mina, kel on toit nagunii lapsepõlves läbielatu tõttu omandanud mingi hoopis teise tähenduse ja kes ma võtan hetkega kaalus juurde, kui ma ennast trenni ja toitumisega ei piitsuta, olen nende aastatega kõik kaotatu pluss veel mitukümmend kilo tagasi võtnud.
Ja siin ma olen – energiata, väsinud, loid, valus. Seljavalu, mis sunnib mind hinge kinni hoidma püsti tõustes, on minu igapäeva elu osa. Tunnen, et olen kinni selles suures kehas, mis ei lase mul elada täisväärtuslikku elu. Kunagi ütles mu ristiema, kui ma väike paks poiss olin, et küll ma 18ndaks eluaastaks oma beebikilodest lahti saan. Need ei olnud beebikilod, need olid minu polsterdus reaalsuse eest ja need ei kadunud. Kui ma seda talle 18.aastaselt meenutasin, ütles ta mulle naljatledes, et noh, küll 40-ndaks kõik korras on. Ma sain kaks nädalat tagasi 39.
Ma olen kogu hingega tagasi. Minu toidulaud on täielikult muutunud ja seda aitab mul analüüsida mu sõber ja antud olukorras mentor. Ma võitlen hetkel suhkruvõõrutusega. Eile ei suutnud ma kuidagi enda kõhtu täis süüa- ma ei saanud lihtsalt küllastust. Iga tunni aja tagant käisin külmkapi juures. Alles täna analüüsides sain aru, et ma ei saanud rahuldust, sest ei saanud seda suhkrulaksu kätte.
Ma ei sunni enda projekti oma lapsi. Ma küll näen vaeva, et neil oleks mitmekesisem valik laual, aga nemad ei pea suhkrust ja saiast loobuma, sest see tekitaks arvatavasti soovitule vastupidise efekti – keelatud asi muutuks eriti ihaldusväärseks. Seega minu asi on näha vaeva, et kõigele muule oleks alati lisaks olemas värsked köögi- ja puuviljad.
Kindlasti nii mõnelgi on küllastumus, oh jälle hakkab Henry oma kaaluteemaga pihta, teeb seda kolm päeva ja siis katkeb jälle. Ei, mul on 40ndal eluaastani liiga vähe aega, et lubada uuesti alustamist. Ma ei ole otsustanud, kas ma enda tegemisi ja teekonda üldse dokumenteerima ja teiega jagama hakkan, kuid vähemasti teate siis, et kui näete tänaval paksu Henryt, siis kuigi silmaga ei ole näha, siis ta on naaaaaaaatuke saledam, kui ta oli päev enne, sest mul läks just käima päev nr 8 🙂
Loading ...
Su postitus puudutas mind, sest mul on ka tekkinud lapsepõlvest toitu hoopis teine suhe. Ma taipasin seda alles mõned aastad tagasi, aga kui mul kodus pole piisavalt toiduvalikut, muutun ma tigedaks ja närviliseks, see tuleb sellest, et lapsena oli aegu, kus sain ainult koolis süüa või suvel õuest õunu ja hapuoblikaid. Ja nii kui stressirohke aeg tuleb, ma ainult šokolaadi söön, ehk pärast lapse sündi olen 10 inimese eluaja koguses seda söönud. Õnneks on mind varustatud suurepäraste geenidega ja kilod väga kiirelt ei kogune, aga tervis kipub nässu minema. Kogun hoogu, et end vaimselt piisavalt motiveerida, et hakata jooksmas käima ja öösel mitte šokolaadi süüa. Palju tahtejõudu ja motivatsiooni sulle sellel teekonnal! See on keeruline, aga kindlasti seda vaeva väärt! Hoian pöidlaid, et saavutaksid oma eesmärgid! 🙂
Niii tore, et oled taaskord end kätte vötnud, mind on alati su blogi puhul kaaluteema rohkem huvitanud.
Kas sa MyFitnessPal’i oled proovinud? Lihtsalt skänni, kaalu ja söö- ei pea loobuma ühestki asjast,mina sain oma portsjonid kontrolli alla ja lisaks kadus ligi 20kg.
Hoian pöialt!
Hoian kôiki pöidlaid, et su teekond sind soovitud suunas kannaks!! Kui sul on suhkruvôôrutuse osas hàid nôuandeid vôi môni nutikas kapilukk, mis vastu sôrmi annab, siis anna kindlasti teada!!
Kiidan seda, et sa lapsepõlves tekkinud põhjuseid analüüsid ning endale teadvustad, miks on mingid perioodid toimunud ja mis faasis oled hetkel. Loodan, et suudad kujundada jätkusuutliku toitumise, millega nüüd kogu edaspidise elu edasi minna, mitte ainult soovitud kaalunumbrini. 🙂 Palju edu!
Hoian sulle pöialt, et soovitud eesmärk saaks peagi saavutatud. Tean ka väga hästi seda tunnet, et peaks, aga ei suuda.
Peale esimese lapse sündi millalgi hakkasin pidama Simeonsi dieeti. Pidasin vastu umbes nädala. Aga olin sunnitud teistele pereliikmetele normaalset sööki ikka tegema. Nii ma tegin neile maitsvat sööki ja ise nutsin oma värsket kurki vms süües. Mees keelas selle dieedi ära, et mõjus emotsionaalselt nii laastavalt. Aga tänu sellele tundus pärast olevat leebe loobuda nii gluteenist kui ka magusast. Võtsin alla üsna ruttu 10 kilo. See jäi püsima kuni jäin teist last ootama. Ja nüüd ma siin olen… Taas paksem kui kunagi varem. Igal hommikul ärkan mõttega, et nüüd võtan end käsile.. Aga suur unevõlg jms teevad oma töö jälle.
Edu meile kõigile! Üks päev me saame hakkama ja oleme ehk endaga rohkem rahul kui kunagi varem. Sest oskame hinnata oma saavutusi paremini.
Kas esileedi ka osaleb?:)
Esileedil on oma teekond. ka tema on enda seisu pärast õnnetu, aga muutus algab seest poolt
Mul läks päev nr 1. Enne koroonakriisi oli päev nr 32. Elu oli juba kenam. Kuuga võtsin osa sellest tagasi. Tänasest olen taas päevas nr 1. Minna oleks 10-15kg. Ma täpselt ei tea, kuna peale ravimuutust hakkas kaal tõusma, kuid kindlasti pole kõiges süüdi ravimid.
Toit on minu lohutus olnud samuti, see tekkis 16aastaselt kui ema elu oli liiga ummikus ja tema negatiivsus kajastus kõiges. Mina muutsin lohutuseks toidu. Koroonakriis tõi need vanad lohutused tagasi, mitte nii hullult kui tol ajal. Seepärast pole ka kaalutõus nii hull.
Lastele proovin luua paremaid valikuid, tihti on nad nõus proovima. Ämmale ja äiale tuleb selgeks saada, et šokolaade, jäätiseid ja komme ei pea sellises koguses eksisteerima, neid võiks üldse mitte eksisteerida aga 0 pole alati parim.
Magusad joogid sain valikust välja samuti krõpsud ja muu taoline sodi. Lapsed isegi ei igatse neid ja sünnipäevadel krõpsukausse sisse ei ahmi. Koju ei tohi midagi magusat soetada, sest mina olen liialt nõrk ja nõrkusehetkedel olen valmis sööma kõike, samas tuleb jälgida, et olukord taas buliimiaks ei kalduks.
Kašh, miks see peab nii keeruline olema.
PS! taaskord joonele saamine ei tulnud sellest postitusest, see otsus saabus eile hilisõhtul.
Oi, kuidas ma su kaaluteemasid igatsesin, sest see paneb ka mind pingutama. Ma saan aru, et probleem on, aga seda klõpsu, mis reaalselt tegutsema paneks pole käinud. Elu segab vahele ja siis kipun vana rada jätkama. Õudusega avastasin, et ega minugi 40 kaugel pole. Operatsioon on võimalus, aga väga riskantne, kui asi kahe kõrva vahel kinni on. Minu perearst suutis mulle selgeks teha, et operatsioon pole lahendus, kui probleemi algallikat ei likvideerita.
Kas pikad vankriringid ei olnud piisavad, et kaalu hoida??? Minule kõndimine sobib, aga mitte üksinda- vaja on tempomeistrit 😀 Sa saad lastega hakata rattaga ringi kihutama, see ka päris hea trenn 🙂
Palun jaga kindlasti seda teekonda ka meiega! Olen sinu blogi lugeja juba ajast, kus sul lapsi veel ei olnud ja kaaluteemaga maadlesid 🙂 Mulle väga meeldiks, kui sa sellest uuesti kirjutaksid ja ka teisi motiveeriksid!
Meil enamusel on toiduga mingi omamoodi sõltuvussuhe, mille juured lapsepõlves ja millest tahaks vabaks rabeleda..
Soovin sulle edu ja aitäh selle loo jagamise eest!
Muide, just tänu sinu blogile uurisin välja, mis imeasi see CrossFit veel on? 😛
Sa oled nii tubli ja saad hakkama. Senikaua kuni on endal tahtmist ja usku endasse. On kõik korras. Ja kui vahel tuleb ka väikene tagasilööks, siis pole ka see hull. Sest peale ööd on uus hommik, mil uuesti alustada. Mina usun sinusse, ja olen üsna kindel, et ka paljud sinu lugejad usuvad sinusse. Edu, jõudu ja jaksu.
Ma teen praegu 3-kuust Wildfiti programmi (Mindvalley kaudu), mis ei ole dieetprogramm, vaid pigem ka elustiilimuutus (paleo ja keto kanti). Suhkruvõõrutuseks on siin üks hea nipp, mis tõepoolest toimib. Nimelt selleks, et ei oleks toitainete nälga, siis kohe hommikul on smuuti – seller (muidu ma ei söö, aga smuutis on talutav), kurk, avokaado ja spinat (või muud rohelist nagu lehtkapsas, naat vmt) + vesi. Algul võib harjutamiseks ka õuna lisada. Võttis harjumist, aga nüüd ma ilma ei saagi juba peale paari kuud. Teine asi on juua vett enne kui isule järgi anda. Tihtilugu on tegemist janu, mitte näljaga. Jälgi ka toodete lisatud ainete nimekirju, see on lihtsalt hämmastav kuhu toiduainetööstus suhkrut ja suhkrulaadseid tooteid topib.
Igaljuhul hoian pöialt sulle!
Good old kaalu teema!
Aastaid tagasi kaalusin ma üüratud kilod palju, ise nagu väga aru ei saanudki kui õudne ma juba välja nägin.
Võtsin sõbraga eesmärgiks, et nüüd aitab! Võtame üüratult palju alla – mõeldud tehtud. Mõlemad võtsime alla enam kui 30 kg. Kõlab lihtsalt? Ei kindlasti ei olnud. Oskamatu allavõtjana jõudsin ma paastu, näljutamise ja toitumishäireni. ÕNNEKS! saabus rahu maapeale ja ka mina avastasin enda jaoks paleo mis aitas mul veel viimased 10 kg maha saada – kokku siis tugev 40 kg.
Siis ma jäin rasedaks..ja pekki ta jälle läks. Tähendab mitte ta vaid ma ikka.
Rasedusega võtsin juurde 23 kg millest ma aasta peale sünnitust olin kaotanud umbes 13.
Ülejäänud jäi minu külge veel umbes aastaks.
Siis tuli suurem negatiivne elumuudatus ja kohtusin jälle toitumishäirega. Minul väljendub see selles, et ma lihtsalt ei söö. Mitte midagi. Võtsin ka viimased 10 kg liigset alla ja natuke peale. Näost hall, hambad murdusid, lihastest polnud haisugi , aga vähemalt ei olnud enam paks.
Toimus jälle elumuudatus – positiivne.
Hakkasin rohkem trenni tegema, sain endale lihased ja nägin välja nagu inimene – ja jäin rasedaks.
Tere tulemast + 23 kg jälle.
Peale rasedust võtsin 10 kg alla..ja siis jälle natukene juurde.
Nüüd olen õnnetu oma ülekaaluga mis küll mu otsest elutegevust ei häiri ja ma isegi näen päris tore välja, aga siiski 10 kg oleks vaja maha saada. Tean küll, et kaal on vaid number ja ka minu kaaluga võib nähe inimene üsna fit välja, aga ma ju ei näe.
Kui ma oma pikale läbitud teele muud lohutust ei leia siis vähemalt ma võin olla õnnelik, et ma lähen ühtlaselt suureks. Mul ei ole üüratut tagumiku, ei viska suurt kõhtu ette vaid olengi lihtsalt suur.
Praeguseks eesmärgik, senikaua kui inimestega kokku ei puutu ja liikumist olulist vähem on, olen võtnud, et on mis on, aga juurde ei tohi võtta.
Hetkel on see mul õnnestunud, aga hing igatseb juba rohkem.
Tahaks vähemalt 5Kg alla saada AGA! toitumishäire lehvitab jälle nurgatagant.
Tööd on nii palju, et aega süüa pole ja keha on defitsiidis ja siis kord nädalas kui kõik energia otsa saab – söön salaja omaette peotäie komme.
Tagantjärgi mõtlen, et eks mulgi ole see kaaluga võitlemine tulnud kaasa lapsepõlvest. ajal mil mina olin teismeline oli ülimaks ideaaliks Olematu pihaga nälginud tüdrukud, mille tulemusena minu 175cm pikkus ja 70 kg kaal oli mõne jaoks üüratu ja seetõttu mind ka väga palju noriti, lausa mõnitati.
Praegu vaatan pilte ja mõtlen, et Vau. tegelikult ma nägin väga normaalne ja terve välja.
Aga see kõik jättis oma jälje – näljutamised, õgimised jne.
Elan Sulle täiega kaasa ja VÄGA hea meelega loeks Su edusammudest!
Edu!
Henry, aitäh Sulle! Ja palju edu sel teel. see postitus puudutas mind kõvasti, on mulgi toiduga seesama lohutus- ja polsterdussuhe. jah, muutus algab peast, õigemini emotsioonidest. ma võtsin ennast käsile aasta tagasi (simeonsiga), võtsin 11 kg alla… ja aastaga selle tagasi. nüüd siis olen hetkel simeonsi juures tagasi, lõpetan ilmselt järgmisel nädalal ja siis lihtsalt jätkan teadlikult ja normaalselt. sestap oleks ka väga hea, kui sa kajastaksid oma teekonda, nii nippe, saavutusi kui ka raskusi ja seotud mõtteid. ma arvan et see aitab sind ennast, aga see kindlasti aitab paljusid teisi. mul on veel vähem aega, olen üle 50 :). .. aga elu läks pärast mitut väga keerulist aastat jälle elamisväärseks ja sain jaksu ja julgust endale otsa vaadata ja asja käsile võtta. edu ja kõike head sulle, siiralt ja südamest!
A
p.s. ja suhkruvõõrutus…. oh jah….
ma mõtlen ainult, kas on võimalik suhkrust loobuda nii, et (tulevikus, kui asi kontrolli all) võiks ikkagi päevas 1 tüki lemmikshokolaadi ja vahel lusikatäie lemmikmoosi süüa. või peaks see olema täiesti välistatud?
Parim suhkruvõõrutus on see, et eesli jonnakusega hoiad lihtsalt suu kinni. Kui oled juba see päev tervislikult söönud ja trennigi teinud, siis milleks edukas päev mingi kommiga ära rikkuda? Pigem näiteks tass puuviljateed juua. Ja kui paar nädalat vastu pead, siis pärast isegi ei taha enam. Ma olen katsetanud, toimib suurepäraselt, paraku tulemus pole igavene, kui ise laisaks minna, on lihtne ka uuesti küpsisepakki ära kaduda.
Jõudu sulle, Henry! Palun jaga ikka oma teekonda meiega – võib-olla aitab see sind ka natuke motiveerida, sest palju lihtsam on minna lasta, kui sinu eesmärgist ja ponnistustest teab ainult käputäis inimesi mitte tuhanded jälgijad.
Olen ise üsna samas seisus. Minu deemoniteks on šokolaad ja sai. Eriti praegusel keerulisel ajal on asi hulluks läinud ja olen valmis kasvõi öösel välja minema, kui olen jätnud šokolaadi koju ostmata lootuses, et kui ei ole, siis pole ka võimalik seda sisse ahmida. Lisaks on minu häda see, et olen kokanduses täielik võhik 🙁 ja olen seetõttu väga sageli toetunud valmistoitudele ja väljas söömisele.
Nüüd siis ongi nii, et riided on kitsad – ei taha mõeldagi, kas suveriietest üldse midagi selga mahub, põlved valutavad, seedeprobleemid, jne, jne. Kaalu peale astuda ei julge 🙁
Ehh… Ma olen su blogi lugenud regulaarselt suht algusest peale. No kindlasti enne lapsi. Ja pole kindel, kas olen üldse kunagi kommenteerinud, sest et… Ma olen laisk kommenteerija ja populaarsete blogide puhul viitsin seda vähem, et tean – paljud teised nagunii kommenteerivad, mis ma enam hakkan 😀
Aga su tänane postitus lihtsalt puges südamesse, nii et siin ma nüüd olen.
PALUN jaga seda teekonda kindlasti! Ma usun, et see aitab ja inspireerib paljusid! Just mitte see suvaline “olen paks, proovisin dieeti pidada, ei tulnud välja, proovin uuesti”, vaid realistlik probleemi analüüs, alustades juurpõhjustest, jätkates põhjustega, miks sellesse teekonda tekkisid vahepeal pausid… See ju ongi elu! Ja suur aitäh sulle selle lõppematu optimismi eest, et sa jaksad alati uuesti alustada.
Ma nüüd loen vaikides edasi ja elan kaasa 🙂 Ja hoian kõiki pöidlaid ning varbaid, et üldine eluolu su pingutusi toetaks.
Kaalu teema on minulgi olnud aeluaegne taak… Põhjuseid ma ausalöelda ei oskagi välja tuua, miks või kuidas see asi alguse sai, olen lapsest saati pontsakas olnud. Ema jutu järgi olid vanavanemad – eriti vanaisa – need, kes mind hea ja paremaga koguaeg kostitasid, elasime koos nendega minu esimesed 3 või 4 eluaastat. Mul ei ole enda teada olnud elus mingeid traumasid ega taolist kogemust, nagu sinul, mille saaksin nüüd täiskasvanuna ennast analüüsides välja tuua. Eks elu jooksul on nii mõndagi tulnud läbi elada tänu sellele, et olin koguaeg suurem. Mingi hetk 5a tagasi võtsin ennast kätte ja tellisin omale ühelt tuntud endiselt kulturistilt toitumiskava ja hakkasin kohe paralleeselt ka natuke trenni tegema. No poole aastaga kadus 10kg, enne kava järgi toituma hakkamist ja trenni olin juba ise 5kg maha saanud. Tulemused olid meeldivad ja eks peegelpiltki hakkas endale rohkem meeldima. Ka teiste komplimendid andsid jõudu juurde. Mingi hetk tekkis seisak, trenn polnud enam väljakutse ja toitumiskava oli megalt ära tüüdanud, kuna oli nii ühekülgne. Olin just vahetamas trenni (käisin rühmatrennides), mis oleks taas väljakutse… Aga siis läks nii, et läksin uuesti ülikooli ja päeva pealt jäid ära kõik mulle seni meeldinud ja nö naudingut pakkunud tegevused – nii trenn, kui sõbrad ja lisaks hakkas allamäge minema ka toitumine. Koormus täiskohaga töö ja kooliga oli nii suur, et nagu sinulgi oli peamine, et midagigi süüa oleks ja eks haarad siis ikka selle järgi, mis juba valmis või mille tegemine kaua aega ei võta. No ja nii need kilod tagasi tulid. Ja tuli ikka nii, et algkaal millest kunagi alustasin sai veel 5kg lisa ka. Vot ja sedasi ma siin nüüd istunud olen aasta või kaks, koguaeg on tunne, et nüüd aitab pullist. Olin tegelikult väga rahul selle toitumise ja trenniga, selle elustiiliga, mille ma omaks võtsin ja milles ma mitu aastat elasin. Ma tõesti väga nautisin trenni tegemist (ma poleks eales uskunud, et mina sellised sõnad ütlen), aga vot.. Tee või tina, ree peale pole siiamaani saanud. Olen ikka proovinud ja uuesti alusatnud, aga millegipärast on need katsed alati luhta läinud. Tagatipuks tekkis tööelus seisak/probleem või milleks iganes seda nimetada, niiet pöördusin ise abi saamiseks vastava spesialisti poole. Enesetunne on paranenud ja tunnen, et motti ja teotahet nagu oleks, aga no ikka on see miski.. homme, ülehomme, nii – nüüd esmaspäevast jne jne jne jne… Liitusin nüüd sõbranna mahitusel ühe väljakutsega, ootan põnevusega mis saama hakkab, loodetavasti on see minu jaoks see stardipakk, kus edasi saabki ainult paremaks minna! Sulle Henry soovin ka edu ja ootan põnevusega ka sinu teekonna kulgemise kohta update’e. Midagi kerget pole ees ootamas, aga saavutamist väärt asjad ei tule kunagi kergelt!
Nii tubli, soovin palju palju edu 🙂
No just nimelt. Peale korralikku söögikorda PEAN ma saama kasvõi ühe kommi, peaasi, et midagi magusat lõpetuseks oleks. Aga tavaliselt lõppeb see terve kommipaki või maisipulkade alla kugistamisega. Kunagi olid Bio Chromiumi tabletid mulle suureks abiks, peakski proovima uuesti.
Tänan jagamast, Henry. Tean väheseid, kellel poleks kaaluga mingit kana kitkuda (pun intended). Tohutult äge, et vaatad suurt pilti ja mõtled sügavamate põhjuste peale. Värskendav lugeda:)
Olin lapsena alati sale ja väike kuni puberteet lõi puuga pähe ja ma kasvatasin endale reied. Tegelikult pole olukord praegu (hilistes 20ndates) väga hull, aga ma tunnen, et paisun ikka mõnuga. Minu probleem on see, et ma pole kunagi sportlik olnud ega sporti armastanud. Kui ma jõusaali peale isegi mõtlen, tahaks juba juukseid kiskuda ja karjudes välja joosta. Sry, mitte joosta, sest ma vihkan jooksmist ka. Igatahes nagu sa isegi tead, on meeeletult raske motiveerida end tegema midagi, mis paneb luuüdi ka kriiskama. Toidu enda reguleerimisega on selline mure, et mu elukaaslasel on seedimisega seotud haigus ning paljud toitvad kuid kerged toiduained on meie dieeti ei mahu. Sellele lisaks on rahaga ka keeruline, seega ei tule kõne allagi ei eratreener, kallim ja privaatsem jõuks ega nt toidukava. Ajab ahastusse, et mida ma siis teen?! Tegemata jätmine pole väga võimalus, sest tunnen, et praegu on veel viimane aeg järje peale saada. Või leppida, et olengi kõhu ja voltidega inimene? Loba lõpuks: we’re rooting for you 🙂
Päev kolm algas täna hommikul. Täiuslikus maailmas tuleks lahti saada poolest praegusest endast, aga see tundub küll ilmvõimatu. Väiksem eesmärk, mille suunas ma nüüd 15248ndat korda alustan on näha kahekohalisi numbreid kaalul.
Edu meile!
Soovin sulle järjepidevust ja sisemist tasakaalu. Mind aitab teadmine, et enmaus haiguseid saavad alguse toitumisest ja ülekaalust. Isegi corona puhul on ülekaalulised riskirühm. Mind motiveerib teadmine, et ma pean oma lapse ja abikaasa jaoks olemas olema ja tegema kõik selleks, et tervis oleks hea. Tuleb investeerida pensionikka, et see oleks rõõmus ja valutu ja lapselastel oleks tore vitaalne vanavanem, mitte valude käes oigav juurvili 🙂 See jutt siin on meeldetuletus mulle endale ka 🙂
Jõudu! Tean, mida tähendab suhkruvõõrutus. Nägin 2019 aasta märtsis telekast “The Sugar film” ja otsustasin loobuda. Olin sel hetkel 26a ja 89kg naisterahvas, samal ajal tegin võistkonna sporti. Lootsin, et esimese kahe nädalaga läheb kergemaks. Ei. Mul võttis tervelt kuu!! Et ma iga magusat asja ei himustaks ja jõud tagasi tuli. Hull aeg oli.
Hetkeks olen olnud ilma aasta ja paar kuud peale. Vahel näen unes end kommi söömas . Aga uldiselt ei isuta ja puuviljad ja juurikad on parimad sõbrad!
Tagasivaates võiksin öelda, et kuna minu jaoks oli see nii raske loobumine ja kestis kaua, enne kui keha aru sai, et rohkem magusat suhkruna ei saa siis ma ilmselt teist või kolmandat korda ei suudaks seda läbi teha. Selle aasta ja paari kuuga olen kaalu saanud -12kg. Ehk siis 77kg.
Teekond jätkub, kuu tagasi loobusin ka võileibadest – mu teine suurim armastus 🙁
Keeruline teema. Kahe pisikese lapse korvalt ikka tahaks haarata kiire võileiva . Üritan end taas ohjes hoida.
Pea vastu, varsti tuleb ka see “ükskõiksus magusa ja muu paha vastu”
Mina küll aru ei saa, miks sa seda maovähendust kardad või pead endale midagi tõestama. Marimell ju tegi ja toimis. Paljud paksud inimesed on kahjuks paksud terve elu, sest ülekaalu puhul mängivad ka ainevahetuse kiirus ja geneetika rolli. Mina peaks arstiga nõu (bariaatriakirurg), kas tema soovitaks maovähendust.
ma ei karda midagi. minu jaoks on see lihsalt lähenemine, mida ma kaaluks, kui sellest sõltuks otseselt minu elu ja ma ise midagi ära teha enam ei saaks (mõni haigus, mis vajab kiiret sekkumist). Ja tõenäoliselt sina ei mõistakski. see on nagu keegi, kes soovib maratoni läbida ja öelda talle, et autoga saaks ju palju kiiremini.
Natuke ikka mõistan, ka endal tuli peale lapsi 10 kg juurde. Aga pilte vaadates on su toidu portsud ja kogused väga suured, sellega peaks ka tegelema või ikkagi oppi kaaluma.
😀 kuidas saad selliseid väiteid teha. Igal inimesel on oma baasenergia vajadus. Ma olen seda ju korra teinud ja neid portse söönud ja mitukümmend kilo alla võtnud. minu portsud peavadki olema suured ja küsimus ei ole selles. Küsimus on selles, mis seal portsu sees on. 100g toitu võib olla toitainete hõre ja anda 500kCal 100g võib olla toitaineid täis ja anda 50 kCal. Saan aru, et sa püüad aidata, aga ma pole abi palunud ja eriti ohtlik on anda nii enesekindat nõu asjasse süvenemata.
Oh, väga superüüberlahe! Soovin sulle ainult edu, jaksu ja jõudu! Hoian pöialt! 🙂
Ka mina olen toiduga saavutanud aastate jooksul sellise suhte, mis ei ole kaugeltki mitte tervislik. Minu probleem sai alguse hilisemas elus ning kunagisest superkleenukesest tüdrukust sai 48.98 KMIga naine. Hoolimata sellest, et KMI arvutamise lehed soovitavad juba agaralt hakata kirstu valima, sõin mina edasi. Alkohoolikust elukaaslase kõrval tundsin end peale lapse sündi veel eriti üksi ja õnnetuna ning ammutasin kogu armastuse ja igavuse leevendamise ja muu enesetunde paranduse toidust. Miskipärast suurendas see teistpidiselt jällegi mu masendust. Peas mõtlesin alati, et no kui tuleb ette 90, siis kindlasti mõjub see mulle kui äratus. No kui tuleb 100. No kui tuleb… ja nii see aina kasvas. Nii kogusin ma 5 aastaga 50 kilo. Ränk.
Ei aidanud lahkuminek; ei aidanud see, et riideid poest ei leia; ei aidanud piinlikkus selle ees, mis toidud on kassaletil; ei aidanud suvine palavuse vihkamine jne jne jne. Kõik 121 korda, mil jälle suure õhinaga alustasin oma uut dieeti mõttega “NÜÜD on SEE päev, mil mu elu muutub”, lõppesid mõne päevaga, max nädalaga. Mul on hunnik “ENNE” pilte 😀 Ja hoolimata sellest suurest tundest, et jah, seekord ma saan hakkama, ma ei suutnud elada selles suures piiramise maailmas; kõik toitumiskavad tekitasid minus trotsi, sest keegi sunnib ja piirab mind. Aina enamate inimeste käest hakkasin ma kuulma kommentaare ja aina enam küsimusi “kas sa maoopile pole mõelnud?” Ja nagu sullegi, ka mulle tundus see vastumeelne just seepärast, et ma teadsin, et mao vähendamine ei lahenda minu probleemi. Et probleem on mu peas. Ja kui ma ei muuda asju oma peas, olen see, kes sööb oma uue väikse mao ka suureks/lõhki. Ja pealegi hirmutasid mind ka kõik kuuldud riskid jne. Ja tahtsin ikkagi ISE hakkama saada. 🙂 Ma siiani räägin natuke hirmuga seda, sest see kõik on ikkagi väga algus (ei taha ära sõnuda ja jälle liiga vara hõisata), AGA see on siiski rohkem kui ma kunagi suutnud olen… esiteks ma käisin Kaisa Abneri toitumiskoolitusel ja tema suhtumine ja tema esitlus dieedist panid mu peas natuke rohkem asju paika ja tekitasid minus rahu ja rohkem kindlust, et ma võin oma elu elada täpselt nii nagu mina ise tahan ja nii nagu mina valin seda elada! Ja nii ma alustasin mingi aeg peale seda koolitust oma MyFitnessPali teekonda.
Jah, veidi tüütu on kaaluda. Jah, on inimesi mu ümber, kes naeruvääristavad mu viisi. Jah, ma olen langenud ka masendusse sel perioodil ning teinud 2x seetõttu suure patu.
Aga seekord on mõned asjad teisiti. Esiteks on täna minu 37.päev (uskumatu!) ja olen kaotanud 6 kilo. Teiseks ma söön täpselt seda, mis ma soovin, aga jälgin kaloraaži, mis tähendab, et ma olen leidnud viisi, mis sobib just mulle – ja see ongi ju kõige olulisem! Kolmandaks, ma saan teha oma perele täpselt sama sööki ja olla üldse n-ö tavaline ja normaalne inimene (mis minu peas võrdub normaalsusega :D). Neljandaks, kui ma muidu kadusin järjekordse söömahoo ajal silmapiirilt, siis seekord ma tunnistasin seda oma kaasaelajatele ja rääkisin sellest. Viiendaks, mu ümber on väga palju inimesi, kes toetavad mind minu valitud teekonnal ning isegi järgivad sama meetodit – nt teevad kooki ja jagavad mullegi nii, et ma täpselt saan märkida ära, mida ja palju sõin.
Ehk siis ma alati mõtlesin, et mis on see plõks, mis neil edukatel kaalulangetajatel läbi käib. Minu plõks oli, kui kuulsin lauset, mis mind kõnetas niivõrd, et hoiab mind teel. Esimesed kolm päeva oli see kirjutatud lausa mu käsivarrele 😀 ning vahtisin ja lugesin seda pidevalt. Ja oluliseim minu silmis on alati see, kui leiad endale just selle dieedi, mille oled nõus võtma endale omaks terveks eluks 🙂 Ja inimesed su ümber – need imelised toetavad inimesed, kes aitavad sind edasi su imelisel teekonnal! Ma soovin, et sa saavutad oma eesmärgid ning mis oluliseim – tunned end oma teekonnal rahulolevana ning naudid elu! 🙂 Päikest! 🙂
Aa ja seda ka, et need toidupildid näevad lihtsalt imelised välja! Nämmmmma 🙂
Esiteks tuleb su ees kummardada maani, et tol õndsal korral kui ühe “kuulsa” blogijaga päris ägedat projekti alustasid, ei läinud sinagi kergema vastupanu (pekisaagimise või maorõngastamise) teed.
Respekt eniveis!
Ja absoluutselt kahtlemata väga kindlasti on seda teekonda vaja jagada. Neid mõtteid, mis muudavad mõtteviisi.
Sa ei lähe ju dieedile! Sa õpid tervislikult toituma ja see ei saa ühel päeval otsa nagu ühel päeval/kaalunumbril saaks dieet läbi.
Hoia jalad soojas ja pea jahedas, sa saad hakkama!
[…] enam-vähemgi näoli toitu ei kukku, siis on ok kui püsib maagiline kaal – 77,7 (võehhh?!)Nu aga teised mehed siin ju ikka veel ka. Rääkimata suure pekisaagimise või nunnu maole sleifi peale sidumisega eeskujuks olevatest […]