Mida lapsed mäletama jäävad? – a mida henry teeb?

Mida lapsed mäletama jäävad?

25.03 2020

Selles mõttes mulle meeldib antud olukord, et kui on tarvis poodi minna, et saia-leiba juurde tuua, siis ma saan seda teha üksi. Iga kord kui ma lähen on loomulikult Vennas uksel ja palub, kas ta võib minuga kaasa tulla ja ma võin talle täiesti valetamata öelda, et praegu ei saa. Praegu liigub ringi üks kuri haigus ja me peame olema ettevaatlikud. Tavaliselt jookseb nurga tagant välja sõnaosavam Piiga, kes hõigub, et nad ongi ettevaatlikud ja ma lihtsalt teen talle pai ja ütlen, et tulen peagi tagasi. Ma ei hakka talle meenutama, et alles eile ta seisis akna taga ja lakkus ennast unustavalt klaasi. Üldse, kui nad mõtteisse kaovad, on neil kombeks asju suhu panna. Tänagi kutsusin Vennast korduvalt korrale, sest ta vaatas kusagile kaugusesse endal Telia pult otsa pidi suus. Kuidas ma saaks siis usaldada, et nad poes kogemata käsi suhu ei pane. Panevad. Eriti, kui ma hoiatan, et ei tohi panna. Või ma lihtsalt märkan siis rohkem

õues on kõik maitsvam. smuutipaus

Olukord ei ole lõbus. Ei koduõpetaja rolli täitvatel vanematel, ega lastel, kes vanemate nõrka närvikava taluma peavad. Me oleme selle ilusa eluga, kus meile on kõik riigi poolt tagatud, niivõrd ära harjunud. Nii palju tegeletakse pidevalt riigi kirumisega ja oleme niivõrd palju asju iseenesest mõistetavaks pidama hakanud. Täiesti loomulik on see, et riik toetab meid, kui me peaks rahata või koduta jääma ja kui tekib võimalus raha teenida, siis esimene asi, millega me rakkes oleme, on mõtlemine, kuidas maksudest hoiduda. Loomulikult võiks ja peaks süsteemi üle vaatama ning mikroettevõtjatele paremaid tingimusi looma, et vähem inimesi “oü’taks” ja rohkemad maksaks endale palka, kuid kui lauad pöörduvad ja meie ootame, et riik toetaks meid nüüd, kus meie pole seda teinud, oleme niivõrd pettunud, kui ta seda ei tee. Aga mitte sellest ei soovinud ma rääkida.

Soovisin rääkida sellest, et mina olen sündinud aastal 1981 ja selle aja jooksul, mis ma olen elanud, oleme me läbi elanud korduvaid kriise ja hirme. Ma ei tea, mida võisid tunda vanemad, kelle ainus eesmärk on hoida oma lapsi turvaliselt, kui Nõukogude Liidu lagunedes olid pinged nii üleval ja sõduritel valmisolekuks sõrm päästikul. Päris hirmutav võis olla siis, sest inimestel ei olnud sääste ja teadmatus oli võrreldav hetkel valitseva olukorraga. Selle vahega, et hetkel ei ole sõjahirmu ja me ei pea muretsema, kas me lapsed peavad kannatama plahvatusi ning konstantset hirmu. Hetkel ei tea me, millal me taas juuksurisse minna saame.

Kuid mina ei mäleta seda aega nii. Mina mäletan seda põnevust, mida ma tundsin, kui me ootasime maale sõites raudtee taga rongi ja kui see tuli, oli see lõputu pikk rong, mis oli täis soomukeid ja tanke. Mina ei mäleta oma vanemate hirmu ja muret, vaid ma mäletan kallistusi ja ühist pelmeenitegu. Minus ei olnud stressi sõja ees , kuigi ma olin sel ajal ju 10 aastane ja oleks pidanud sellest kõigest ju suurepäraselt aru saama.

Ma mäletan kui me pidime tunde veetma poes korvi järjekorras (noored ei tea, vanasti ei seistud niivõrd kassasabas, kuivõrd tuli poodi sisenedes oodata vaba korvi, sest ilma ei tohtinud siseneda) ja ootama vahel pikalt pikalt, et enda kaup kätte saada. Küll ei teadnud ma seda stressi, mida mu ema võis tunda, kui ta hoidis pöialt, et kui järjekord meieni jõuab, siis ka meile toitu jaguks. Mina teadsin vaid seda, et mu ema teeb jälle homme ise saia. See ei olnud suurem asi sai, aga mind on nii kasvatatud, et kui mulle ei maitse, siis ma ei pea ka sööma. Välja arvatud siis, kui meil muud süüa polnud. Ka siis ei maitsenud see kuiv sai suurema asjana, aga ma teadsin, et meil on raske ning ma ei kurtnud. Ok, vahepeal tõenäoliselt kurtsin ka, sest mingil hetkel sai minust teismeline, kuigi minu teismeiga ei olnud midagi eriti tormilist. Mul ei olnud eriti sellist mässuperioodi.

Mis ma tahan öelda on see, et meie lapsed ei jää mäletama seda pinget ja kriisi. Nad jäävad mäletama seda, mis nende endi elus toimub. Kuidas nad emaga ühiselt pannkooke tegid ja siis metsavahele piknikule läksid. Kuidas nad isaga onni ehitasid ja lõkke peal kala küpsetasid. Ehk meie endi kätes on lastele anda pessimistlik paanika, või positiivne hetkes elamine. Võib öelda, et see ei ole lihtne, sest seis on pehmelt öeldes s*tt. Kui on seis kehv, siis ei anna lapse paanikas hoidmine selle olukorra pehmendamiseks midagi juurde. 

Keegi meist ei tea, kaua see koroona ringi luusib ja ainus, mida me võime kindlalt teada, on see, et see ei jää nii. Neid viiruseid on varemgi tulnud ja läinud. Paljud neist on olnud tunduvalt surmavamad, aga alati on leidnud loodus ja inimkond koostöös neile lahendusi. Tuleb ka sel korral. Muutke see sotsiaalne isolatsioon mänguliseks. Õpetage selgeks, kui palju on kaks meetrit. Mõõtke ära palju see on ja otsige asju, mis on enam-vähem täpselt kahe meetri pikkused. Mul on kusagil nõukogudeaegne raamat mängudest. Ma peaks selle välja otsima ja teiega mänge jagama, mida isolatsioonis teha. Kas oleks huvi?

Mul tuli see film meelde. Olukord on küll hoopis teine, aga kõik on tehtav

Eelmine postitus Järgmine postitus

Jäta kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga