Kõiges selles on ka palju positiivset! – a mida henry teeb?

Kõiges selles on ka palju positiivset!

23.03 2020

Inimesel on kombeks keskenduda negatiivsele, sest negatiivne on see väike (või suur) tõrvatilk meepotis, mis ei lase elu täielikult nautida. Ka hetkel, kus on maailm täis teadmatust ja ootust, on oluline leida miski, mis oleks see, mis muudab meie väljavaated lootusrikkamaks, sest muidu me põleme läbi, oleme kurjad ja pessimistlikud. Näiteks teie lemmikblogijal on täna nädala pärast sünnipäev! Kas pole see mitte tore asi, mida oodata, et sel päeval tunda rõõmu, et kunagi sündis midagi nii suurepärast! Ei, ma ei räägi Mallukast! Hillar Kohvist ka ei räägi! Minul on sünnipäev 30ndal noh! Ja isegi, kui ma ei ole su lemmikblogija, oled sa täna siin ja loed, mida mina täna teen. Täna otsustasin ma tuua välja plusse, mis selle üldise karantiiniga meie perele kaasnevad. Loomulikult on ka palju negatiivset nagu sissetulekute vähenemine (jumal tänatud möödunud aasta Kogumispäevikule, millega ma endale väikese puhvri tekitasin paariks kuuks), hirm enda ja lähedaste tervise pärast, selgusetus tuleviku ees, kuid see on kõigil. Pahasid asju on lihtne loetleda, selle asemel keskendun ma sellele, mis on tänases olukorras meile positiivne. Ma panen siia ka teemakohase laulu, mille võite taustaks panna.

Kokkamine. Ma pole ammu nii sagedasti süüa teinud. Ma olen viimase kahe nädala jooksul teinud näiteks kartulit kaheksal erineval moel. Kuna me ei teadnud, kas karantiin kestab kaua või mitte, siis ostsin endale seisma ka 50 kilo kartulit ja 50 kilo on põhimõtteliselt ühe pere talvevaru… ma arvan. Me polnud varem üldse suured kartulisööjad ja nüüd annan ma sellele täiega hagu. Ma püüan leida erinevaid viise, kuidas 50 kilo Laurat eripäraselt toiduks teha. Ei saa ju ometi raisku lasta. Kuid samas pean tõdema, et kaks nädalat on möödas ja mul on kartulist tänaseks nii siiber ees. Lapsed juba küsivad hommikul hirmuga, kas issi teeb täna jälle süüa, või võime midagi tellida? Esileedi ei räägi minuga ammu enam õhtusöögi ajal ja tal käib see kartul suus ringi keskmiselt kolm minutit, kuni ta selle alla suudab neelata. Naudib vist. Oh, homme võiks ahjukartulit teha!

Ma saan oma naise ja lastega olla 24/7 koos! Esimene asi, mida ma hommikul näen ja kuulen, see kestab terve päeva ja õhtul viimane asi, mida ma näen ja kuulen. Millal veel saan ma oma perega nii tihedalt koos olla ja mõtteid vahetada?…. fank! mul hakkas just silmast verd jooksma. Rõhu lõi vist nii üles, sest ma mõtlesin korraks, et kell on üks öösel ja mul on jäänud veel seitse tundi, kuni mu armastav pere mind taas ümbritseb… Ei, tore on. Ma armastan neid kõik väga väga ja homme läheme näiteks ratastega sõitma… mis toimub?! Nüüd hakkas silm tõmblema ja vasak käsi läks tuimaks…Ah, pole viga. Igal juhul vaesed mehed, kes peavad nüüd nädalaid ja kuid perest eemal olema, sest Soome pani piiri kinni ja õhtul, kui tööpäev läbi, lähevad nad enda vaiksesse elamisse, võib olla mängivad majakaaslastega pokkerit, või mängivad telekamänge, peavad üksi oma jahedate linade vahele ronima, vaatama enne magamajäämist täiskasvanute filme… Oh, minu kaastunne. Aga küll see jama läbi saab!

Trenn! Lõpuks ometi saan ma trennile pühenduda. Jah, jõusaalid on kinni, aga me ei vajagi selleks jõusaali. Instagram ja facebook on täis pilte ja videolõike, kes kõik kodus trenni teevad. Varem nad jagasid enda treeninguid jõusaalidest ja tänu neile võime me kõik näha et vahet ei ole, kus sa oled- sa võid trenni teha igal pool. Toas, aias, metsas, sest raskuseks on meil keharaskus ja vajab see vaid entusiasmi ning pealehakkamist. Panin ka eile dressid selga, tossud jalga, läksin terrassile, võtsin telefoni, kus üks kuulsus tegi live ülekannet treeningust ja nautisin tema hüüdeid “You are doing awesome!”, “Push some more!”, “You can do it!”. Mulle meeldib kui inimesed minusse usuvad. Kahjuks ma ise küll trenni ei teinud, sest mul ei olnud pulsikella käe peal ja sa ei tee esimest korda ometi trenni üle saja aasta ja seda ilma pulsikellata. Keegi ei usuks mind, kui ma pulsikella treeningtulemusi storysse ei paneks. Aga treenituid inimesi on ilus vaadata ja eriti kui nad hüüavad läbi telefoni, et nad usuvad minusse.

Raamatu kirjutamine. Kui seni on see käinud üle kivide ja kändude, siis kuna maailm on ajutiselt seisma pandud, siis on mul nüüd võimalus kasutada seda aegluubis liikuvat aega, et teha raamatu kirjutamisel suuri edusamme. Ainus, mis natukene takistab, on see, et tegelt ma peaks trenni tegema, sest on inimesi, kes minusse usuvad. Isegi, kui ma ei tee, siis ma peaks tegema. Ja ma peaks tegelikult lastega tegelema ja Esileedile tähelepanu pöörama ning isegi kui ma seda ei tee, siis ma peaks seda tegema. Pealegi on mul töölaud täis Lego klotse, mis mul tuleb lastele kokku panna. Nii palju tegemist… mida ma peaks tegema ja see surub süümekatele ja süümekad ei ole eriti kasulik produktiivsusele. Aga hea uudis on see, et see raamat tuleb ja see tuleb selline, mis mulle ka endale meeldiks. Võib olla just see, mis vaja selles keerulises ja stressirikkas maailmas- naerda Henry üle ja küsida kõva häälega, kas ta mõtles neid lugusid välja, või ta on tõesti nii debiilik? Nii nagu siinne blogi – ma ei mõtle sündmusi välja, vaid ma räägin neid omas võtmes. Nii ka raamatus – kõik toimus ja ma lihtsalt natuke pehmendan või võimendan neid, et see emotsioon, mida ma tol hetkel tundsin, kindlasti edasi kanduks. 

Raamat, trenn kokkamine ja kvaliteetaeg perega (seda kirjutades lõi terve vasaku kehapoole tuimaks! Veider), on see, mis kõik on selle karantiini juures positiivset. See võib tunduda igavikuna, aga tegelikult kunagi tagasi vaadates saame aru, kui ruttu see läbi sai. Oluline on mitte yolotada viirust levitades (isegi kui sa tunned ennast tervena, võid sa olla levitaja), kasutada kainet mõistust ja leida parim karantiini juures, mis leida on.

Mis on teil karantiini juures positiivset? Äkki teadmine, et vetsupaberit ei vaja enne 2026. aastat? Äkki said kapid sorteeritud? Saad kuulata kui usin su naaber on, kes varem puuris ainult nädalavahetustel ja nüüd võimalust täiega ära kasutab? Leia vähemalt üks positiivne asi ja kommenteeri! Kui ei leia, siis kaevu sügavamale ja leia ikka. Äkki teeb ka sinu päeva naaaatukenegi paremaks. Ja kui te näete siin blogis värvilisi pilte, siis võite neid huvi korral alati lähemalt uurida 🙂

Eelmine postitus Järgmine postitus

21 kommentaari

  • Jane

    23.03.2020 at 06:12

    Positiivne on see, et hommikul ei ole kuhugi kiiret, ei ole tõmblemist. Enne pidin riidesse saama 3se ja siis pea 1se ja siis need mõlemad võtma, autosse toppima, lasteaias nad uuest välja võtma. 3se jätsin aeda, et siis ühene jälle autosse panna, kodus autost võtta ja toast riidest lahti 😊. Seda küike siis kellaajsliselt. Mees sel ajal juba ammu tööl, tema läheb 6 kodust välja.
    Mees käib endiselt tööl aga meie kodus toimetame rahulikult ja ilma hommikuse tõmblemiseta.

  • K

    23.03.2020 at 07:15

    Positiivset pole! meie ettevõte veel töötab ja igal tööpäeva hommikul viin lapsed 8 aeda ja kl 18 saabume koju. Okok, Meie naudime seeeest nädalavahetusi 2x rohkem, kui teised hetkel 🙂
    Ja vähemalt kevad on käes ja ilmad ok, et transpordivahendiks on meil ka juba mõned päevad hoopis jalgratas 🙂 seeee on ju ülimõnus, nautige oma tänast sõitu 100ga 🙂 ja tänasest saab hopatv-ga teha iga päev mõned minutid fb-s trenni ja see tagab super hea tunde nagu ikka 🙂 kuna hopal on need mõnusalt lühikesed, siis viitsib seda igayks teha 🙂 mina kohe alustan! Tule vaata ka üle 🙂

  • Meriliis

    23.03.2020 at 07:52

    Positiivne on see, et hommikul tõesti võtad rahulikult ja kiiret ei ole kuskile. Jood kohvi ja hakkad vaikselt tööga pihta. Samuti oleme leidnud nüüd selle võimaluse ja võtnud aega ja käinud rohkem looduses koos lastega(eraldatud kohtades😂) ja leidsime, et sellest võikski saada meie uus traditsioon, et vähemalt kuus korra võtame reaalselt selle aja ja läheme lastega kuskile ja avastame uusi kohti. Pealegi ilmad on superilusad olnud, enamasti 🙂

  • Camme

    23.03.2020 at 08:10

    Naudin hommikukohvi istudes majatrepil sooja teki sees ja tervitades esimesi päiksekiiri, eemal linnamürast ja kärast. Kuulan looduse hääli, enne kui pean koduõppel oleva lapsega tegelema( see enam tore pole).

  • Anni

    23.03.2020 at 08:54

    Positiivne on see, et saab perega kodus olla, koristada, kokata, remonti teha. Mõnus 😃

  • Anni

    23.03.2020 at 08:55

    Aaa ja positiivne on veel see ka, et keegi ei kutsu külla, saab rahulikult olla 😂

  • T.

    23.03.2020 at 09:04

    Hei. Ma tunnen end sama positiivselt ja kui aus olla, mõistes kuidas sa seda kõike naudid siis isegi positiivsemalt. Ma ei olegi üksi oma tõmbleva silma ja tundetu vasaku poolega. Tõesti, aitäh sulle! Äkki täna ma ei poetagi pisarat, ah kurat lugesin kommentaare kuidas kõik oma hommiku kohvi naudivad….

  • Monika

    23.03.2020 at 09:04

    Hommikul ei pea tööle kiirustama, naudin kodukontorit!! Kodus saab päris palju koristustööd tehtud, ilma kiirustata :)Ja nädalavahetused on vabad 😛 Sellist imet pole juba päris pikka aega olnud, et märtsi kuus saab nädalavahetusel kodus olla – tavaliselt on iga nädalavahetus võistlused. Ning kuna ma elan üksi, seltsiks kaks koera – saan ma vabadust täiel rinnal nautida!
    peaasi, et palgapäev meelde ei tuleks….

  • Kristiina

    23.03.2020 at 09:24

    Kuna töötan hambaravis ja esmaabi on patsientidele vaja osutada, siis kahjuks positiivset ma midagi ei näe selles olukorras, Paljud on haiged ja üle 2 arsti vastu ei võta, et rahvas registratuuris ei koguneks. Maskid, mida kandma peame, ei lase normaalselt hingata, kaitseprillid lähevad koguaeg uduseks. Kõik on stressis ja sissetulek langes drastiliselt. Võibolla positiivne on see, et olen ise terve veel?

  • H

    23.03.2020 at 09:38

    Positiivne on see, et ma ei pea otsima vabandusi, miks ma ei saa kuhugi minna 😁😁😁. Ma pole kunagi olnud eriline väljas käija, nüüd ma saan rahus olla kodus, ilma et peaks mõtlema, mida ma seekord ütlen 😁🙈🙈 oma kodus, oma aias on kõige parem 🤭🤭

  • positiivsus

    23.03.2020 at 09:56

    Positiivne on see, et koju sai varutud natuke rohkem toitu, planeerime rohkem toidukordi ette, et iga päev ei peaks poes käima. Kindlasti see, et mõlemal säilib esialgu palk ning saab kodust tööd teha. Rohkem on aega õues jalutada (näiteks lõunapausil), koristada, uusi retsepte katsetada, naabrimehe puurimist kuulata 😀 ja kuna ise teen ka hetkel magistrit, siis saan keskenduda koolitöödele tunduvalt rohkem.

  • Anita

    23.03.2020 at 10:12

    Positiivne on see, et mees on kodukontoris. Ma üksi ilmselt läheks siin hulluks 2 väikestega, kui kuskil käia ei saa.
    Nv-d on vaid pereaeg. Keegi ei kutsu külla ega tule ise ka, st et ka segadusele saab loovalt läbi sõrmede vaadata ja lihtsalt nautida “puhkust”.
    Mulle väga meeldib hästi ära sisustada nädalavahetusel, kui olen nädala sees lastega kodune. Siis mehe jaoks on positiivne, et lõpuks ometi kodused nädalavahetused😀

  • Anita

    23.03.2020 at 10:16

    …. Ja ilmad on ka head ja saab 1-2x päevas rattaga juba sõita. See meeldib kõigile!
    +meil on omahoov (supper karantiinis) ja nüüd on ka näha, miks on hea, et pole 1 laps-muidu oleks ikka igav ma arvan üksikul lapsel.

  • Marju

    23.03.2020 at 10:20

    Mõnus on kui mees ka saab nautida laste kisa. Vaadata kuidas temalgi silm tõmblema hakkab ja närv lühemaks ja lühemaks jääb. Seda, et jagatud elu on ikka ilusam kui üksi sahmerdamine põnnidega. Mõnus kohe 🙂

  • Merli

    23.03.2020 at 11:15

    Positiivne on see, et ei pea hommikul lapsi lasteaeda sundima (koostööd alati vähemalt üks ei tee). Positiivne asi number 2, et poes tuleb väiksem arve, sest võtan ruttu ära need asjad, mis nimekirjas ja kohe kassasse. Sellega kaasneb ka tervislikumalt toitumine, kui maiustusi ja snäkke kodus pole. 😀

  • Geidi

    23.03.2020 at 11:42

    Mu elamine püsib korras. Ma juba terve hommik mõtlen, et kui kriisiolukord läbi on siis peaks lastele kuidagi mulje jätma, et see kestab. Hoiavad ka ehk siis toad korras.

  • Ave

    23.03.2020 at 14:31

    Sain võimaluse taas astuda 9. klassi. Keemia ja füüsika teadmiste kohale jäi minul igatahes üks suur auk. Õnneks olid need mu mehe lemmikained koolis ja tuleb välja, et ta on ka ülikannatlik koduõpetja. Ma isegi hakkasin mõtlema, et peaks äkki midagi uut õppima minema.

  • Meeri

    23.03.2020 at 21:11

    Positiivne on see, et õpid ennast ûmbritsevaid inimesi tundma. Nende róôme j muresid. Lôpuks jôuavad ka kôige negatiivsemad avastuseni- igas päevas on killuke päikest!!!

  • Piret

    23.03.2020 at 21:26

    Minu jaoks polegi palju muutunud, kuna ma olen viimased 7 aastat kodust töötanud ja samamoodi mu mees, seega pereelu on täpselt samasugune :D. Positiivne on see, et see kodus püsimine on loodusele hästi mõjunud, näiteks veneetsia “tänavad” said kõigest nädalaga puhta vee, saastet on igal pool vähenenud ja inimesed on aru saanud, et ikkagi on võimalik paljudel kodus olles tööd teha ja pole alati vaja kuskile kontorisse minna. See on ka tegelikult positiivne, et kuna olude sunnil on nüüd tööd vähem, siis on rohkem aega puhkamiseks. Ja meil on aed ka, seega värsket õhku saab küllaga ka isolatsioonis olles.

  • Henry

    24.03.2020 at 01:32

    AITÄH, ET TE JAGASITE. NII TORE ON NÄHA, ET NII PALJUD TEIST LEIAVAD NEID KILLUKESI POSITIIVSUST, SEST KUI KAOKS ÄRA LOOTUS JA VÕIME NÄHA HEAD, SIIS OLEMEGI MUSTAS MASENDUSES.

  • Tupsulotu

    24.03.2020 at 23:47

    Positiivne on see et inimesed hakkavad rohkem hindama tööd, mida teevad õpetajad, kassapidajad, õde ja arstid. Positiivne on ka see et kliimamuutusi on võimalik petada oma elu über korraldades. Mitte keegi ei saa enam väita, et see võimatu oleks tehaseid sulgeda, vähem tarbida jms

Jäta kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

This site is protected by reCAPTCHA and the Google Privacy Policy and Terms of Service apply.