Mälestus: kuidas me täiuslik plaan osutus kõige läbimõtlematuks ja halvemaks plaaniks üldse – a mida henry teeb?

Mälestus: kuidas me täiuslik plaan osutus kõige läbimõtlematuks ja halvemaks plaaniks üldse

20.03 2020

See lugu ei juhtunud eile. Ka mitte üleeile. See lugu, mis ma teile räägin juhtus minuga umbes 23 aastat tagasi, kui ma olin umbes 15-17 aastane poisike, keda paelus kõige enam kõik see, mis keelatud oli. Meenus mulle see sellepärast, et sattusin siin suhtlema Piltsbergide perekonnaga ja nende meespool on hetkel lastega paos kusagil Ardu kandis. Siis mul torkaski pähe, et oh Ardul olen ma ju käinud, sest seal juhtus see sündmus, millest ma teile pajatan. Alles hiljem taipasin, et see koht, kuhu meie käik viis, ei olnud aga teps mitte Ardu, vaid Arkma, aga pole vahet, lugu tuli meelde sellegipoolest.

Südatalv. Hanged. Kraade kusagil paarikümne miinuskraadi kanti. Selline korralik talv nagu meie esivanematel aastaringselt oli, kui nad igal hommikul 10km vastu tuult ja mäest üles kooli pidid minema ja peale tunde taas 10km vastu tuult ja mäest üles pidid vantsima, et tagasi koju jõuda. Minu sõber oli endale saanud Playstationi ja see konsool oli kõige vingem asi, mida ma kunagi näinud olin. Kõik vabad hetked veetsin ma oma sõbra elutoas nuppe litsudes ja ei saanud aru, et miks mu sõber nii pahur alati oli, kui ma kell kaheksa ta akna taga kolistasin. Ma ei sega ju kedagi… vaikselt mängin.

Nii ka sellel talvisel hommikul olin mina ja mitmed kamraadid sõbra telekamängus autodega kihutamas ja kuulasime sõbra muljetamist, kes käis sellises uskumatus paigas nagu London, sest osales ühes kohtingusaates, mille saatejuht oli legendaarne Ice Dog M. Ma enam ei mäleta, mis selle saate nimi oli, kuid ka see pole oluline. Käis ta seal reisil ühe särasilmse blondiiniga, kel nimeks Jana. Pildi järgi tõesti kaunis. Kuulasime Tower Bridgest ja kahekordsetest bussidest ning samal ajal nägime vaeva, et sõbramehele kaklusmängus tuul alla teha.

“A kus see Jana elab?” küsis uudishimulik sõber

“Eeee.. kusagil pärape*ses… Oh, ma ei mäleta selle koha nime. Kas sa tead, kus Põltsamaa on?”

“Aa, Põltsamaal?”

“Ei, sitaks kaugemal”

“Miks sa siis Põltsamaa kohta küsisid?”

“Sest sinna pidi jõudmiseks sõitma Põltsamaale, ümber istuma ja siis veel mingi jupp aega bussiga loksuma. Räigelt kaugel. Ma käisin tal enne reisi korra külas ka.”

“Lähme jälle külla! Mis te arvate? Nagunii me täna kooli ei viitsi minna.”

“Ei lähe! Mul pole bussirahagi!”

“Ära põe, ma annan!”

Otsustatud. Neljakesi me Arkma suunas teele asusimegi. Bussijaamas infoletis uurides selgus, et tõepoolest pääseb sinna ümberistumisega Põltsamaal. Kõik see tundus väga põnev, sest esiteks arvasid kõik kodused, et ma olen kenasti koolis ja teiseks – ma ei olnud kunagi midagi nii spontaanset teinud. Pealegi see Jana tundus tõesti muhe püss olevat ja mina olen naistega väga libe… sest vahet ei ole, mis naisega tegu on olnud, olen ma hetkega sõbratsoonis ja mis seal viga libiseda.

Kuid piletit ostes selgus, et kõigile ei jagu. Ühe pileti jaoks raha ei olnud. Minu geeniusest sõber lubas küll teisele välja teha, aga ta oli unustanud, et kui ta oma raha teise bussipileti alla paneb, siis endale tal ei jäägi. Ei ole muret. Me oleme alati kõigest välja tulnud!

Pilt on illustreeriv

Istusime pead koos ja vaatasime murelikule semule silmadesse, kes ühelt poolt kahetses, et ta enda raha eest teisele pileti ostis ja oli tõsiselt mures, et ta jääbki võimalusest Arkmasse minna ilma ja peab selle asemel hoopis kooli minema. Järsku turgatas meile geniaalne idee. Erivajadustega inimesed saavad ju bussis tasuta sõita. Vali puue ja istu aga tasuta bussi! Takistuseks oli vaid see, et meil ei olnud puuet kinnitavat tõendit. Seda enam pidi meie välja mõeldud puue olema selline ,et bussijuhil mingit kahtlust ei tekiks.

Meie ühe klassivenna ema töötas erikoolis ning me oleme mitmel korral seal külas käinud ja meil oli täielik selgus, milline vaimselt alaarenenud inimene välja peab nägema. Valisime keskmise vaimse puude. Selleks tuli ka vastav välja näha. Hakkasime loopima ideid, mida tuleks teha. 

“Aja silmad natuke kõõrdi! Mitte nii palju! Lihtsalt natukene, et ei oleks aru saada, kuhu sa vaatad. Ja ära vaata talle silma, vaata alati natukene kõrvale!” loopis ideid esimene ekspert.

“Ei, just vaata silma, aga hästi lähedalt. Nii, et tal ebamugav olla oleks. Ja tee suu natuke lahti ning hoiagi seda avatuna ning hinga ainult suu kaudu!”

Ideid tuli nii palju ja me olime endi üle uhkedki, et me suutsime nii põhjalikult luua pildi, missugune meie täiuslikult kuvandatav vaimsete erivajadustega inimene olema peab. Müts natuke viltu, silmad veidi kõõrdi, suu paokil, et selle kaudu hingata, jope nööbid eest valesti kinni ja pool jopet toppisime ka püksi, et ei tekiks mingit kahtlustki, et meie sõber on ilmselgelt tasuta bussisõidu aus kandidaat.

Buss ees, astusime meie piletitega julgelt bussi ning vaatasime aknast, kuidas sõber endas julgust kogub, et see suur mahhinatsioon läbi viia. Kaks korda sügavalt sisse ja välja ning bussijaama poolt ta oma teekonda alustas. Geniaalne! Ta oli ka lonkamise juurde võtnud. See oli kõige naljakam asi, mida me kunagi näinud olime, aga me ei saanud sõpra reeta ning silmad naeru tagasihoidmisest märjad, vaatasime, kuidas kõõrdis silmade ja viltuse mütsiga sõber bussi suunas komberdas, ennast bussijuhi juurde vinnas ja juhi kõrvale vaikides seisma jäi. 

Pinev vaikus…

“Kuhu?” küsis bussijuht

“Arkmasse!” ütles sõber väriseva häälega

“See teeb 11 krooni”

Võis näha, kuidas sõber vaikselt paanikasse läks, sest miks see bussijuht talt raha küsib? Kas ta ei näe siis, et ta puudega?

“Ma sooviks tasuta piletit!”

“Miks? Mis sul viga on?”

Ma olin juba kõhuli pikali maas ja näost tulipunane. Naeru tagasihoidmine on veel hullem piin, kui aevastust tagasi hoida. Mis mõttes, mis sul viga on? Me näeme räigelt vaeva, et luua täiuslik vaimse peetusega tüüp ning tema küsib, mis tal viga on. Kõrval istuv sõber kõõksatas korra ka ühe valju naerupahvaku, aga õnneks jäi see bussijuhil märkamata.

“Kuulsid? Mis sul viga on?”

Sõber lasi silmad kõõrdist tagasi normaalseks, sättis mütsi sirgelt pähe, vaatas kutsika silmadega bussijuhile otsa ja ütles kurvalt:

“Süda on haige…”

Kõik! Enam me ei suutnud. Terve buss kajas meie hulluvast naerust. Tundsin nagu oleks ma seda kümme aastat tagasi hoidnud ja nüüd ma enam ei pea. Küll polnud see üldsegi nii naljakas bussi ninas seisvale sõbrale, kes meile põlastavaid pilke heitis. Igal juhul kupatas bussijuht ta välja ja teatas, et tema peale ei saa ning läks mingi nimekirjaga bussijaama jättes ukse täiesti valveta. Hetkega oli sõber bussis ja peitis end bussi tagaosas olnud ukse ette trepile.

Teele me asusimegi. Ma ei mäleta kaua see sõit aega võttis. Igatahes tohutu aja, sest väljas paukus pakane ja maanteed olid paljudes kohtades täiesti lahti ajamata. Kusagil mingil hetkel jäigi buss põhja peale kinni ning me pidime jupp maad jalgsi kõmpima, et järgmise bussi peale jõuda. Lumi oli kaugelt üle põlve ja tuul lennutas lahtist lund silmadesse. Sain aru, et mu ema keelitamine, et ma ikka mütsi, salli ja kindaid kannaks, oleks olnud päris tark kuulata. Läbikülmununa me lõpuks Põltsamaa bussijaama jõudsime ning peagi ka Arkma suunas liikuvale bussile. Lootsime vaid, et Jana on tore võõrustaja ja pakub meile midagi süüa, sest meenus, et hommikusöök jäi söömata ja koolis pakutav lõuna ei olnud ka täna variandiks.

Väljas juba õrnalt hämardus, ehk kell võis olla kusagil kolme paiku päeval, kui buss jõudis lõpuks Arkmasse. Sellises kohas elab? See oli nii imepisike koht, et mõni ime, et ma sellest kunagi midagi kuulnud polnud. Paarisaja meetri kaugusel läbi lume sumbates oli ka Jana maja. Selline tüüpiline kahe-korruseline hruštšovka, mida ehitati kõikjal kolhooside kõrvale, et töötajatel elamispind oleks. Tubades tuled juba põlesid ja ma ei tahtnud muud, kui oma kohe-kohe pea küljest ära kukkuvad kõrvad kusagile sooja saada.

Tipptund Arkmas

Seisime maja ees, vaatasime, tuli põleb. Aga mis me ütleme Janale? See oli talle kindlasti suur üllatus, et neli noormeest talle nii pika maa tagant külla tulid. Ah, küll koha peal mõtleb. Millestki ikka räägib.

Kõige julgem sõber astus sammu korteri ukse suunas ja lasi kella. Liikumine. Kodus. Ukse peale tuli Jana ema. Üllatunult vaatas ta nelja noorsandi enda ukse taga. Tunda oli toast tulevat soojust.

“Tere! Kas Jana ka kodus on?” küsis mu sõber reipalt.

“Ei ole!” vastas ema ja pani ukse kinni.

Vaatasime suurte silmadega üksteisele otsa, tõmbasime kraed üles ja asusime tagasi koduteele.

Vot selline lugu ajast, kui mobiiltelefoni, chati ja interneti veel ei olnud. Tagasisõit oli ka paras väljakutse ja ma olen sellest ka lühidalt rääkinud SIIN. Igal juhul alati, kui ma sellele korrale mõtlen, meenub mu “alaarenenud” sõber ja meie idiootlik plaan, sest kui ma ütlesin, et meil jagus piletiraha ainult kolmele, siis mitte keegi meist ei mõelnud, et tagasipileti raha oleks ka tarvis enne minekut omada ja kui päeva viimane buss, mis läbi Arkma sõidab, on see, millega me saabume, siis tagasipääsemine saab olema korralik jama.

Eelmine postitus Järgmine postitus

1 kommentaar

  • Mari-Liis

    24.03.2020 at 12:02

    Ma kaka noore teismelisena häälestasin sõbrannadega pidevalt. Tundus üsna ok viis, kuidas sihtpunktist a sihtpunkti b jõuda.
    Noorte neiudena ausalt öeldes võimalikele ohtudele me ei mõelnud, õnneks enamasti ikka päris üksi ka ei hääletanud me, ikka koos nii 2-4 plikat tee ääres pöial püsti ootamas järgmist nn transpordi vahendit.
    Ptuiptui, miskit ju bedad meiega hääletades ei juhtunud ning umbes aastake nii hääletasime ja siis tuli mõistus ka koju.
    Me samuti tegime tihti nii, et 1 hääletas ja 3 ootasid põõsas, et äkki mahuvad ka peale jne..
    Oh seda nooruse rumalust ja hulljulgust..

Jäta kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga