Miks ma täna ühtegi hääletajat peale ei võta?
15.02.2019
Kui sa seda loed, siis mina olen nüüdseks juba Lätis ja püüan IKEA hinnasiltidest sotti saada. Või siis vähemasti sinna teel. Muidugi väljaarvatud juhul kui ma ei ole, sest kell on juba kaks öösel, kui ma seda siin kirja panen ja mul oli plaan hiljemalt kell kaheksa ärgata, et pool üheksa välja sõita. Kuid see kõik on aina kahtlasem, sest hetk tagasi ärkas Noorsand unepaanikaga ja ei suutnud siin pool tundi nuttu pidama saada. Õnneks sai sellega ühele poole. Ma olen ikka nii isa – mitte mingit paanikat ega ärevust, vaid läksin rahulikult ta voodi juurde istukile, võtsin ta kaissu ja lihtsalt silitasin pead, kuni ta rahunes.
Aga IKEAsse lähen ma hästi kindlaid ja konkreetseid asju ostma, mis on seotud mu eesoleva projektiga, mille ma ise välja nuputasin ja ma ei saaks rohkem elevil olla. Natuke hirmutab, et kuidas ma sellega hakkama saan, aga come on, ma rahustasin just oma poja unepaanikast maha, asi mul siis uusi oskusi omandada.
Ma sain teilt soovitusi, et saab tellida ja et on olemas grupid, kus saab lasta kellelgi tuua, kuid ma mõtlesin, et mul pole ammu rutiinist väljas midagi olnud. Istun hoopis ise homme autosse, panen oma podcastid järjest mängima ja naudin seda vaikset kulgemist. Äkki on isegi mõni hääletaja tee peal, saaks … vaikuses sõita ja raadiost muusikat kuulata. Mul ei ole pea kunagi hääletajatega vedanud. Enamus istuvad vaikides telefonis ja mingit juttu seal aretada on keeruline. Mina seevastu tunnen vaikides autos sõites end miljon korda ebamugavamalt.
Mäletan, et võtsin kunagi Tallinnast kodu poole sõites Koselt ühe vanema proua peale. Need ju vanad jutustajad. Kuid vastupidi, ta ei rääkinud mitte midagi. Üritasin ikka viisakat vestlust arendada ja küsisin, et kuidas ta nii hilja õjhtul Kosele hääletama sattus. Ta ei vastanud midagi, lihtsalt pööras pea ja vaatas aknast välja. Kusagil Annal pakkusin talle salvrätikut, sest ta oli kogu tee nina luristanud ja tõmbas seda aina sisse. Proua ohkas sügavalt ja pööras pilgu aknast välja. Põltsamaa kandis tegin veel viimase katse ja teatasin, et see Kalevipoja kuju näeb tee ääres päris lahe välja. Proua ainult ohkas sügavalt ja teatas tüdinult: “Kaua võib üks mees vadrata?!”. See oli siis peale kolmandat lauset, mis ma ta peale võttes öelda jõudnud olin. Tal vedas, et Esileedi teda peale ei korjanud. Ta oleks vist sõidu pealt uksest välja viskunud, enne, kui nad Koselt väljagi jõudnud oleks.
Teine kogemus oli endise kolleegi tütrega, kel oli vaja paarikümne kilomeetri kauguselt Tartusse jõuda. Ma olen 37, aga ma ei võta omaks, et ma mingi vanake olen ja kujutan ette,et ma jagan noorte linguat päris kenasti ja suudan nendega samastuda ja lahe välja paista. Tõenäoliselt ei suuda, sest ma ei mäleta enda teismeea ajast ühtegi vanemat inimest, kes oleks lahe tundunud. Vastupidi kui keegi püüdis samastuda, siis ma ei mõelnud, et vau, kui lahe, vaid tekkis küsimus, et miks sa ei käitu oma vanusele vastavalat? Igal juhul oli mu kolleegil täiega ilus tütar ja mõtlesin, et räägingi noorte asjadest ja küsin, kas ja mida. Nii kui ma auto liikuma sain, keris ta taskust välja enda valge juhtmega kõrvaklapid ja surus need endale sügavale kõrva, vajus sügavale enda tooli, otsis välja telefoni ning me olimegi eri planeetidel. Ma olen selline vanamoeline vist, aga ma lihtsalt eeldasin, et kui mind kutsutakse appi, sest ühtegi teist transpordivõimalust sel õhtul enam Tartusse polnud ja ma ei küsinud mingit tasu selle eest, vaid lihtsalt tulin hädalistele appi, siis sa tahad näidata tänulikkust ja vähemalt selle sõidu aja võimalikult meeldivaks teha. Teismelised.
Kolmas kogemus oli see, kui me ise sõpradega hääletasime, et koju pääseda. Me olime läinud sellisesse kohta nagu Arkma, et kokku saada ühe tüdrukuga. Keegi meist polnud sellest kohast kuulnudki. Ja see oli enne internetti ja enne sotsiaalmeediat. Igal juhul mitu tundi me sinna Tartust loksusime ja kohale me ka kuidagi jõudsime. Aga me ei olnud noorte nolkidena mõelnud vaid ühe asja peale – kuidas tagasi saada? Oli külm veebruar ja kui me Arkmasse jõudsime ja tüdruku (vist oli ta nimi Jana?) ukse taga seisime, selgus, et teda polegi kodus. Ütlesime aitäh ja seal me neljakesi seisime keset tormist maanteed ja kratsisime kukalt. Eriti palju neid pole, kes kolme teismelist poissi peale võtaks. Aga lõpuks natukene kavalust kasutades (kaks tüüpi istus põõsas) me ikka saime ja Põltsamaale meid ära sõidutati. Juht jäi meelde sellepärast, et ta sõimas meid terve sõidu aja, et see polevat aus, et üks hääletab ja teised istuvad põõsas ja et ta viskab meid küll ära, aga nii see asi ei käivat. Kui ta oleks teadnud, poleks ta enda sõnul autot seisma jätnudki. Seega ainult jumal teab, mida ta teinud oleks, kui sõber oleks üksi auto peale läinud, et ta nii sügavalt pettunud oli.
On olnud ka normaalseid, aga kes neid mäletab, kui värvikad veidrikud on need, kes alati esimesena pähe kargavad. Seega, kui sa seda loed ja homme Tartu-Valga maantee ääres hääletad, siis ma vist ikka ei võta sind peale, sest sa tõenäoliselt oled terve tee vait ja mis veel hullem – sa ei viitsi ka minu podcaste kuulata.
Millised kogemused teil hääletajatega on?
Paide ja Kose vahel hääletab üks pisut vanem naisterahvas, kes vastab muidu täpselt selle vaikija kirjeldusele (vaatab aknast väja, juttu ei tule). Ainult selle vahega, et ta 10 kilomeetri pärast tahab maha minna ja küsib, ega paari eurot ei ole. Kuna ma põhimõtteliselt raha ei anna, siis ma tunnen ta nüüd juba ära ja tema aega raiskama ei hakka.
Peale tema on palju toredaid hääletajaid olnud ja ikka on huvitav kuulata, kuidas teised inimesed elavad.
😀 mul sõitis Tartu piirini.Huvitav, et tahtis linna sildi juures maha minna.Äkki selleks, et tagasi hääletada
Just just, Ilmatsalu ringist Koseni
Mis nende hinnasiltidega on?
ma ei tea.. Läti keeles või nii
Ma võtsin ka kunagi ühe memme Anna kandist peale. Tavaliselt ka ei võta, sest ma ei tunne ennast hästi isegi tuttavatega koos sõites 😀 😀 . Aga kuna oli külm ja vihma lödistas meeletult, oli kahju. Memm vatras terve tee oma lastelastest, kellele ta tallinnasse külla läheb, aga jäi bussist maha. Ja pärast enne väljumist jättis veel paar purki hoidiseid mulle! 😀 Oli väga äge kogemus 😀
See tekitab lootuse, et toredad pole veelkõik kohale viidud ja mõni hääletab ikka veel 🙂
Mina hääletasin Tallinnast Põltsamaale koju. Olles ise ehk viis kuus kuud rase. Meesterahvas võttis peale. Ja nii kui me Tallinna sildist möödusime, võttis ta mingi riide sarnase asja jalgade pealt ja hakkas ennast rahuldama. Ma olin kindel, et viib mu metsa ja teeb igasugu rõvedusi ja tükeldab ja peidab. Õnneks pani mu ikka Imavere ristis maha. Väitis et elab Tallinnas ja et teda erutavad lihtsalt tüdrukud kõrval istmel. Paar päeva hilhem ilmus jutt ka temast lehes…
Ja nohiseski seal onaneerides ja sina lobisesid elust-olust rahulikult edasi? 😀
Ilmselt seesama tüüp oli vahepeal päris kuulus. Hääletasime sõbrannaga Mäo ristis aastaid tagasi. Tükk aega peale ei saanud, lõpuks üks auto peatus, sõbranna avas kõrvalistuja ukse ja hetk hiljem lõi selle kinni. Mina ei saanud aru, miks nii. Tüüp istus särk seljas, kuid püksata ja naeratas rõõmsalt vastu. Veidi hiljem kirjutati temast lehtedes. Liputaja, nautis just seda nn shokki.
Mina ei julgenud midagi lobiseda. Vaatasin aknast välja ja lootsin et ruttu asjaga ühele poole saaks. Hirm oli nii suur,et ei julgenud peatust ka paluda. Tänu rasedusele ei julgenud välja ka hüppata. .. ekstreemne kogemus.
Mu mees oli ise noorena pidev hääletaja ja nüüd võtab ise neid peale kui võimalus on. Oleme Kiviõlist võtnud kaks välismaalasest seljakotiseiklejat peale kelle viisime Tallinnasse välja kuigi ise elame 40km enne Tln. Vestlesime terve tee ja nad lausa palusid meil oma nimed oma reisi lipule kirjutada.
Siis nägime kord Narva maantee ääres ühte memme tuiamas.. sõitsime mööda aga südametunnistus ei andnud rahu, keerasime tagasi ja uurisime kuhu minek. Memm jäi bussist maha. Viisime ta siis sihtkohta. Jäi küll 20km meie teekonnast kaugemale aga polnud hullu.
Siis oleme sõdurpoisse viinud sinna ja tänna. Tallinnast Narva poole väljasõidul tihti keegi pöial püsti. Ikka võtame ja viime kus vaja.
Ükskord suvel üks kuskil 7-8aastane hääletas. Tahtis sõbra juurde minna kes paar km kaugemal elas(maakoht). Poiss oli nii vagur ja kurb sest isa olevat kodus joonud ja ema tööl. Et läheb sõbra juurde seal saab rahu. Ta olevat isale öelnud aga kes teab.
Neid jutte on igasuguseid. Kes on kotist välja võtnud vaarikaid ja mu lapsega neid tagaistmel nosinud. Üks kinkid oma korjatud põllulilled meile.
Üks noormees küsis mu mehelt suitsu ja laenu, et saaks vanaemale külla minna.
Igasuguseid vahvaid ja värvikaid inimesi olemas.
Mu ämm siiamaani hääletab väga tihti ja no autojuhte on ka kirjumirjusid ikka. Kes pakub alkoholi, kes kuivatatud kala ja kes sooja sängikaaslast…
Ida-Virus ongi äkki kõik normaalsed hääletajad. Sellepärast neist ei kuulegi 😀
Sõitsime mehega 2.mail maalt linna , tee ääres hääletas tütarlaps, pealt nii 18-25 aastat, mees otsustas , et võtame ta peale. Niipea kui neiu rääkima hakkas läksid auto klaasid seest uduseks. Õnneks ta paotas vaid suud niipalju , et teatada kus maha soovib minna. Rohkem me poleks välja kannatanud, sest aurud olid hingematvad. Mina pugistasin naeru kuni koduni…
😀
Meil mehega kokkulepe,et võtame alati võimalusel hääletajad peale.Kuna ise aastaid tagasi käsime häälega saaremaale ja tagasi siis pärast seda võtsime otsuse,et võtame alati hääletaja peale kui võimalik.
Praeguseks on meie autost läbi käinud päris põnevaid inimesi.Eriti on meeles üks vanem naine kes osutus luuletajaks/kirjanikuks väikest viisi ja siis terve sõidu meile oma raamatutest rääkis.Ja siis ühed ema ja tütar,kes liikusid narva poole ja rääkisid venekeeles(ise me venekeelt väga ei oska) siis nendega sai läbi raskuste inglise ja venekeelt segamini räägitud 😀
Pole ka eriline suhtleja nii,et minu poolest võivad ka hääletajad täitsa vait olla või kui vaja siis võin nendega ka rääkida 😀
Mina tunnen end nii ebamugavalt kui keegi minust 30 cm kaugusel istub ei räägi ja ei luba kätt ka põlve peale panna. Pinge õhus noh 😀
Ma tean seda Arkma Janat
Ta on ka nüüd kusagil kolmekümnendates. Tervita minu poolt. Ta käis Ice Dog M shows, mingi pimekohtingu teema oli ja võitis mu sõbraga reisi Londonisse
Ohhh, see jutt tuleb pikk. Olen oma elus ikka Vääääääga palju hääletanud. Alustasin nii 14 kandis ja harvemaks hakkas jääma 25 kandis kui auto sain. Kuid ka siis sai veel hääletatud. Ma lihtsalt niiväga kaifin seda vabaduse tuult juustes, mis teeääres on. See teadmatus kaua ootan ja keda kohtan. Olen ihuüksi hispaaniasse hääletanud, lihtsalt sellepärast, et see oli mu unistus minna häälega euroopasse. Olen umbkeelse poolakaga käte-jalgadega vestelnud nii pikad jutud maha, et ta pärast soovis minuga kirjasõbraks hakata. Mis keeles, ma ei tea 😀 Olen saanud 50 eurot (aastal 2002), et see pubis maha juua. Olen Pariisis veetnud terve päeva oma sõidutajatega, käisime kohvikus ja nad tutvustasid kuidas seal liigelda. Olen võõra inimesena olnud mitmete südamepuistamiste tunnistajaks. Oohhh, mu süda sulab kui äge see elu on hääletades. Püüan täna 35 aastasena võtta peale nii palju hääletajaid kui saan. Olen kogu autoomaniku aja kogukonnale tagasi püüdnud anda. Aga jah, tänase päeva hääletajad istuvad vaikides enamasti. Nende seltsilised on ju telefuuuniga kaasas. Mul on lihtsalt nii hea meel, et ise sain kogeda hääletamise värvikat poolt. Tõenäoliselt võite mind veel teeäärest leida. Vb saab ka minust memmeke mingil trajektooril kunagi 😀
Naistel on kindlasti see hääletamine ka lihtsam. Samas ka ohud suuremad.
Mina ise ei hääleta, võtan kasvõi sms laenu, et takso v bussiga sõita, esmalt hirmus kes iganes su teele võib sattuda ja teiseks, et ma ei usalda suvalisi maanteel autot juhtima. Hääletajatest kaaluks vaid lapsi, et uurida miks ja kuhu läheb ja äkki saan aidata.
Ise sõidan suht uute autodega ja kardan, et mõni võib ise mu autot noolida-ei ole ju kuigi raske autot ärandada.
Mul seda hirmu pole. Ma kardan pigem, et ei räägi või et äkki on mingi funky lõhn juures 😀
Minul ise hääletajatega kogemust ei ole aga ükskord oli vaja hääletada 30 inimest autode peale, sest bussist jäime maha. Umbes poole tunniga võeti kõik 30 inimest teeäärest autode peale. Väga hea ja soe tunne tuli sisse, et Eestis on veel häid inimesi kes aitavad hädast välja.
ohoo, poole tunniga 30 inimest on päris hea tulemus tõesti!
Hääletamine on väga tore!
Neli päeva enne Viljandi Folki toimub ka hääletusvõistlus (sel aastal üheksateistkümnendat korda). Seda korraldab küll tundengiorganisatsioon, aga osaleda võivad kõik täisealised. Võidu peale välja minemiseks peab küll kogu suvise valge aja hääletama, aga ka niisama toredaid punkte läbi käia ja võistlusest lihtsalt osa võtta on väga tore. Inimesed on toredad ja Eestimaa samuti. Kuna hääletusvõistlusest natukene ka meediast räägitakse, siis on autojuhtidel julgem võistlejaid peale võtta ja enamasti väga kaua ootama ei pea. Eriti kui end veel kuidagi toredalt mõne sildi või riietusega esile saab tõsta.
Eelmise aasta punkte ja reegleid näeb siit http://looduskaitsering.blogspot.com/2018/06/p.html
Ja ühte üsna ammust võistluselkäiku näeb siit http://phenomenalism.blogspot.com/2014/07/haaletusvoistlus-2014.html
Krt ma olen Jaana ja elan Arkmal 😀
Kui sa käisid Kristoga Londonis, siis sinust ma räägingi:D
Minu kõige eredam mäletus oli see, kui Marko Märtin meid sõbrannaga peale võttis. Teine kogemus oli see kui tahtisid meid sõduripoisid peale võtta… tanki 😀 aga me hakkasime kartma ja ei läinud. Ning kolmas kui peatus suur rekka aga kuna meil olid miniseelikud siis me lihtsalt ei suutnud sinna kõrgele ronida ja mees sai vihaseks, et nii kaua sinna üritame ronida ja lõi nina ees ukse kinni ja kihutas ära.
haha. Eriti kannatamatud rekkamehed 😀
Mina ise olen olnud üpris aktiivne hääletaja. Viimati umbes 4-5 aastat tagasi (veel tudengina). Ja ma ALATI jutustasin hästi palju. Sest et miks ikka võetakse peale: selleks, et täitsa võõra inimesega huvitavat juttu vesta. On olnud igasuguseid seikasid. Igaks juhuks mainin ära, et olen naissoost. Igatahes, olin 21-aastane, kui läksin Tartust Tallinna häälega. Peale võtsid 2 vene meest (50ndates eluaastates) musta maasturiga. Olin tagaistmel, nemad ees. Keelebarjäär ka, kuna mu vene keel on selline nagu ta on. Aga lõpuks pusisin nii palju kui sain vene keeles. Olgugi, et asja oleks võinud vägagi hirmutava olukorrana võtta. Siis tüübid ostsid mulle hoopis maasikat ja jäätist. Lõpuks tundsin, et nad võtsid mind oma potentsiaalse lapsena 😀 Näitasid oma kalu, mida nad olevat püüdnud. Ja viisid ilusasti Tallinna kohale 😀
Ma olin ise kauges nooruses see vaikiv hääletaja ja ma täiega jumaldan neid autojuhte, kes võtavad hääletaja peale ja annavad siis õlanuki asendi ja kinnikleepunud huulte kujuga mõista, et nad ei taha lobiseda! Kaks korda on selliseid sattunud. Ideaalne!
Aga kas ei annaks vastavaid kleepse armatuurlauale välja mõelda – “lobise minuga, palun!” ja “vaikus on teretulnud” nt.
[…] veel ei olnud. Tagasisõit oli ka paras väljakutse ja ma olen sellest ka lühidalt rääkinud SIIN. Igal juhul alati kui ma sellele korrale mõtlen, meenub mu “alaarenenud” sõber ja […]
Hääletajatel võiks lobisemisinfo silt küljes olla.
Ma võtan üha vähem neid peale, sest enamus näivad tundvat kohustust vestlust üleval hoida. Ma sõidaks meeleldi vaikuses.
Olen noorena väga palju hääletanud. Kõige meeldejäävam seik ulatub umbes 20 aasta tagusesse aega. Marsruut Tartu-Võru. Ringteel peatub tee servas valge furgoon, tõmban ukse lahti. Sees istub pikka kasvu meesterahvas, viisakalt riides, kõige peal must nahkne vest. Kõhna, natuke frankesteinilik. Enne kui jõudsin teregi öelda, küsiti hoopis minu käest, et ega ma surnuid karda. Mul oli suu vett täis vist. Juht osutas selja taha, et seal on paar. Ahah, selge, istusin sisse. No oli alles vana. Terve tee sain kuulda kõige paremaid palasid laipade kokku korjamisest, kõige tipuks tuli raadiost mingil hetkel lugu Chicago, mida juht valjult kaasa laulis. Siiani püsib eredalt mälus nahast vestis surnuvedaja laulmas Täiest kõrist “…käib ringi surm sel ööl!”. Lahe tüüp oli, üdini tundus positiivsust täis olevat.