Vitsakimp on kapi otsas sellepärast, et sellega lapsi peksta, kui nad pahandust teevad ja sõna ei kuula – a mida henry teeb?

Vitsakimp on kapi otsas sellepärast, et sellega lapsi peksta, kui nad pahandust teevad ja sõna ei kuula

24.12 2019

Ma ei tea, kuidas teil on, aga meil on täiega jõulud käes. Iga päev on lapsed lugenud mitu ööd neil veel magada tuleb, et jõuluvana lõpuks saabuks ja sel aastal ongi esimene aasta, kui jõulumees ei jäta kinke ukse taha, vaid astub sisse ka. Eelmisel aastal käis ka, aga ta käis esimesel advendil ja see polnud veel päris jõulutähistamine. See oli rohkem, et mul oli võimalus saada õhtuks jõulumees koju ja nii me ka tegime.

Mis me jõuludeks kingiks saame? Mitte midagi. Meie omavahel kinke ei tee. Sel aastal on blogi koostööpartnerid meid nii ülekülvanud ja tunduks tobe midagi veel lisaks kinkida lihtsalt kinkimise pärast… vähemalt mulle tundus nii. Esileedi nii ei arvanud ja sundis mind keset seda hullust Lõunakeskusesse trügima minema ja talle kaks raamatut jõuludeks kinkima. Pealkirjadeks olid “Miks emme joob?” ja “Miks emme vannub?”. Ma ei tea, kas nende raamatute kinkimine samas oli hea mõte, sest praegu, kui ta joob ja ropendab ning ma seda talle ette heidan, lööb ta vähemasti pilgu maha. Ma ei tea, millest need raamatud on, aga karta on, et need on täis õigustusi, miks selline käitumine täiesti aktsepteeritav on.

Me ei saanud koostööpartneritelt hirmus palju kingitusi, aga piisavalt. Näiteks Tallinki e-poest sain mina endale Acqua di Gio lõhna, mis on mul aegade algusest lemmik olnud ja esileedi endale mukikaid (ma mäletan, et mu õde nimetas kunagi teismelisena kosmeetikat nii). Food Studio tegi jõuludeks valmis erinevaid kastmeid erilistesse pakenditesse. Linea saatis mulle katsetamiseks enda meestesarja juustele ja habemele nimega Ganja Care … ja need lõhnavad täpselt nagu kanep. Esileedi pirtsakad juuksed ei tunnista ammu muud, kui Linea tooteid ja ka tema sai enda tühjenevatele varudele täiendust.

Saime neli uut täiskasvanute lauamängu, mille üle olen ma eriti elevil. Mitmed lugejatest on soovinud meiega ka päriselt läbi käima hakata, et tundume nii omad inimesed ja uuel aastal peame avama enda meeled ja rohkem inimesi enda ellu laskma ning ma soovin ka uusi tuttavaid ja miks mitte ka sõpru enda ellu. Oleks inimesi, kellele märku anda, et võiks lauamänge mängida ja nii teeksimegi. Kutsuks Piltsbergid, kui nad teisel pool maakera ei elaks. Mul on siin ka paar plaani, kuidas me saaksime teiega paremini kontakti, aga eks ma seda ideed veel vaagin ja küll ma selle üleskutse teen, kui mõte küps.

Lapsed said Legolt uued komplektid (muide ühe komplekti loosin ma ka peale jõule teie vahel välja) ja ma sain meie kõige esimese Eesti disainelemendi enda koju. Me saime Tibureti. Nagu tabureti, aga see on tibu. Maria Rästa Design lõi minu meelest selle kümme aastat tagasi enda esimese kursuse praktikatööna ja see on nii vinge toode, et ma olen seda kümme aastat plaaninud soetada ja nüüd ma ei peagi. Ma ei kasuta seda küll taburetina, vaid rohkem lauakesena voodi kõrval.

Kuid suurima kingituse tegin ma meie blogile. Õigemini teie tegite. Tänu sellele, et teie lugemas käite ja tõepoolest ma südamest tänan teid, et te siia tulete ja vahel ka reklaame uurite, sest paljud piirduvad vaid mu kildudega sotsiaalmeedias, aga tänu teile, kes te teete selle lisasammu, saan mina aina paremaks seda asja ehitada. Ning tänu teile sain ma astuda sammu edasi fotograafias ja ostsin blogile täiskaaderkaamera, mis aitab mul teha imelisi pilte ja toota imelist videot. Ka mu vana kaamera oli väga väga hea, aga ma tundsin, et selleks, et mulle asi jätkuvalt põnevust pakuks, tahan ma edasi liikuda. Müüsin vana komplekti suuuuuure kahjumiga maha ja olen nüüd Sony a7III omanik ning edaspidi on enamus mu pilte tehtud sellega. Õnneks sai ka vana kaamera väga hea kodu endale ja seda klõpsutab neiu, kelle fotograafiahuvi on ta oskused päris heaks lihvinud ja teda ei hirmutanud, et aparaadil “automaat režiimi” nuppu pole, vaid kõik tuleb endal paika sättida.

Meil pole kahjuks ükssarve jaoks eraldi tuba. Läks tagasi

Ka lapsed said siin viimase kuu jooksul palju erinevaid mänge ja mänguasju testida ning kingid oleks seega justkui kõik käes, aga siiski ei saanud me jõuluvana tühja kotiga tellida ning vanavanemate poolt nad midagi siiski saavad. Ma tean, et üheks on Muumi temaatikaga lauanõud – tass, kauss, taldrik. Palju see ikka maksab eks? Kolm komplekti ja viiskümmend eurot komplekti kohta!!! Daipohh (ma ei oska paremat sõna siia panna) keegi neist maha kukutab! Tõenäoliselt ma ise küll, sest mul ikka juhtub. Pluss saavad nad nipet-näpet veel. Ka päkapikud käivad veel paar päeva ja Yummikommid aitasid meil päkapikke varustada ja te peate minema ja proovima nende šokolaadis maasikaid ja vaarikaid. Täiesti imelised. Ma lisan lingi ka SIIA. Pluss saavad lapsed paljudel hommikutel maiuseid lisatud suhkruta, mis neile sellest hoolimata väga maitsevad.

Homseks on lastel ka salmid õpitud. Piigal on täiesti selge lasteaiast õpitud luuletus ja seda koos koreograafiaga ja eks homme näha ole, kas ta ka jõuluvana ees nii innukas esineja on, nagu meie ees. Vennasel on ka mingi etteaste, aga ega tema kõnest väga hästi aru ei saa ja ta võiks vabalt mulle riimi asemel näkku ropendada ja ma noogutaks ning kiidaks, kui soravalt tal välja tuleb. Noorsandile aga õpetasin luuletuse kaks salmi, mida mina viimased 30 aastat kasutanud olen. Seal on üks lause “Kapi otsas, küll ma tean, on meil vitsakimpki”, mis Esileedile üldse ei meeldi ja üritab Noorsandile aina valesti õpetada, et ta ütleks pitsakimpki. Idee, et meil oleks kapiotsas vits, et lapsi peksta, ajab tal kananaha ihule. 

Lapsed ei teadnud, mis asi see vits ongi kuni paar päeva tagasi ja Esileedi võttis aja enne magamaminekut ja seletas rahulikult, et kunagi ammu oli see sellepärast, et lapsi lüüa, kui nad sõna ei kuulanud. Selge, lihtne selgitus, eks? Tuli siis meile pakki tooma kellegi abikaasa, kes Esileedile midagi saatis. Nagu ikka võtsid ka teda vastu lapsed, kes koridoris külalist nähes hullusid ja enne kui ma jõudisin ta käest pakki haarata, selgitas talle õhinal Piiga: “Vitsakimp on kapi otsas sellepärast, et sellega lapsi peksta, kui nad pahandust teevad ja sõna ei kuula.” Vaevalt, et see mees meie püüdlikke selgitusi uskuma jäi, kui ma seda seletada püüdsin, et ega meil seda pole ja mu nali, et meie kasutame hoopis rihma, ei tundunud ka olukorda parandavat. Ma pean õppima, kuna nalja teha ja kuna mitte… Siiani pole lastekaitset veel saadetud.

Kuid ilusaid jõule teile kallid lugejad ja kaasaelajad. Eile tuli Kaubamajas mulle vastu üks teist ja ulatas mulle suure karbi Rafaellosid. Sain teada, et ta nimi on Triin ja ta ei ole kahtlane stalker… hmm.. kahtlane.. hakata õigustama enne süüdistust..hmm. Aitäh sulle Triin! Tänu robottolmuimejale ei olnud ka vaatepilt, kuidas terve elamine kookoshelbeid täis oli, väga šokeeriv. Kirjutasin meie imelisest abilisest SIIN.

Mõnusat äraolemist ka teile, kes te olete mulle koostöid pakkunud ja me oleme teinud tublisid tulemusi. Olen ka teilt palju õppinud ja tagasisidet saades analüüsinud, teinud korrektuure ning seega ka arenenud. 

Aitäh ka teie jõulukaartide eest, kes te mulle saatsite! Need seisavad mul kenasti riiulil ja tegi südame ikka soojaks küll, kui keegi võtab aja ja kirjutab käsitsi ilusaid mõtteid. Millega ma olen küll teid ära teeninud? Ok, ok, ma olen liiga tagasihoidlik, ma olen sama lahe nagu teiegi 🙂

See ei ole veel aasta kokkuvõte, kuigi see sellisena tundub. Kokkuvõte ootab veel ees. See siin on tänu teile kõigile ja toredate jõulude soov! Häid jõule!

Eelmine postitus Järgmine postitus

1 kommentaar

  • Clara

    30.12.2019 at 21:49

    Oo need kaks raamatut Esileedi käes on niii head, olen lugenud ja soovitan Sullegi Henry, ausalt, ehk saad inspiratsiooni Gill Simsilt, ta ju ka blogija 🙂

Jäta kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

This site is protected by reCAPTCHA and the Google Privacy Policy and Terms of Service apply.