Kas ma saavutasin aastaga enda #Kogumispäeviku eesmärgi?
13.12.2019
Eile küsis Kati (üks neist, kes on tõelised #Kogumispäeviku kangelased) minult, kas ma oleksin nõus aastakese nendega koos Kogumispäevikut tegema ja täna ärkasin üles ja taipasin, et aasta saigi läbi ja see siin paistab olevat mu viimane postitus. Kuhu see kaksteist kuud vahelt kadus, on müsteerium.
Kuigi aeg läks lennates, olen ma aastat lõpetamas tunduvalt targemana, kui ma seda alustasin. Seda nii sisalike reprodutseerimise alal (pikk jutt) kui ka tänu Kogumispäeviku kogukonnale, olen ma ka rahamaailmas palju targem. Mitte tark, aga targem ja tänases postituses ma äkki võtaksingi aasta lühidalt kokku, et näha, mis oli mu jaoks lihtsaim ning mis oli keeruline. Mis oluline ja mis mitte. Mille ma jätan sellesse aastasse ja mille ma võtan edaspidisesse ellu kaasa.
Ma arvan, et enim muutis mu rahasse suhtumist toidukuu. See oli hämmastav, mis koguses me toitu ära viskasime. Ei mingit plaani ja ei olnud imestada, et ma suutsin enda toidueelarve pea poole peale tõmmata. See vajab planeerimist ja kui mitte täielikult nädala menüü paika panemist, siis vähemasti peaks peas olema mingi ettekujutus, mida sa järgmisel nädalal süüa kavatsed. Siinkohal aitas kaasa ka püüd teha võimalikult palju sööke olemasolevast enne kui kergemat vastupanuteed minna ja poodi rahakotti tuulutama tõtata. Toidukuu oli üks ilmekamaid näiteid, kuidas enda suhtumist rahasse parandada ja jään ka edaspidi neid põhimõtteid jälgima.
Ma küll püüan rohkem kondimootorit kasutada, kui ma seda seni tegin, siis minu jaoks ei ole jätkusuutlikud ideed kasutada ühistransporti. Kas te olete tähelepannud, et kell kolm hakkab juba päris pimedaks minema? Kui suur osa valgest ajast kulub transpordi ja selle ootamise peale, siis ma olen tõepoolest nõus maksma, et kiiremini oma toimetused tehtud saaks. Mida me transpordikuludelt vähendada saame, on lihtsalt enda sõitude grupeerimist, et kui minna autoga linna, siis teha ära kõik vajalikud toimingud, mitte tiirutada edasi tagasi. Kütuse hinnad katsetavad niigi, et kui kaua rahva närv vastu peab.. seni ta tõuseb siin 1-5 sendi kaupa. Paari sendi pärast ei lähe ju keegi protestima.
Kus ma tunnen, et ma jäin siiski rumalaks, on investeerimine. Ma mõtlen nüüd, et oleks ikka pidanud vaeva nägema ja Swedbanki rahakoolidesse kohale jõudma. Ma nüüd säästjana toimetan pideva jäägiga ning kindlasti on rahal paremaid kohti Ragne Värgi kokaraamatu vahel, mis asub esiku garderoobis sallide ja mütside taga. Palju parem oleks seda kasvatada kohtades, kus teadjamad sellest midagi kasvatada oskavad. Eks ma hoian ka edaspidi #Kogumispäeviku kogukonna lihtliikmena üleskutsetel silma peal ja kui Tartusse taas seda planeeritakse, siis püüan kindlasti kohale jõuda.
Väga kasulikuks pidasin grupi liikmete ja eestvedajate soovitusi, kuidas reisidel säästa ja loodan väga, et see saab tuleval aastal aktuaalne olema ja me läheme perega kusagile sooja kohta puhkama. Kui seda juhtub lugema mõni reisifirma, siis septembris-oktoobris Türgi pakkumised on kõik väga oodatud. Kuid olgem ausad, puhkusereis ei ole koht, kus sa tahad koonerdada. Kuid säästmine polegi koonerdamine, sest säästa on võimalik asjadelt, mida sa peaaegu ei märkagi. Näiteks ei osta uut kohvrit, vaid laenad naabrilt. Ei lähe kallisse hotelli, mis on ilusa vaatega, lähed soodsamasse, mis on ikka suurepärane, aga vaate asemel käid sa ise ringi vaatamisväärsusi kaemas.
Möödunud aasta on nii #Kogumispäeviku raames, kui mu enda projektid hindama pannud seda koormust, mida me keskkonnale enda tegevusega tekitame ja ma võin käsi südamel öelda, et ma ei kustuta laste järel tulesid ära mitte ainult sellepärast, et see kulutab raha, vaid pigem eelkõige sellepärast, et hoida loodust. Kes see veel hoiab, kui me ise seda ei tee? Paljud loodussäästlikumad lahendused on ehk esmapilgul tavapärastest kallimad, aga need on sageli pikas perspektiivis isegi soodsamad.
Kuid kuidas mul see säästmine siis läks? Minu soov oli luua endale vähemalt puhver, et mul oleks kindlustunne, et kui kõik läheb rappa, siis on mul midagigi, et me kohe maja pangale andma ei peaks. Lootsin sisimas säästa endale kuuekuulise puhvri, aga läks nii, et ma võiks ka kümneks kuuks töötuks jääda ning me jääks ellu. Ma panin endale aasta alguses ka numbriliselt kirja, kui palju ma säästa soovin. Teie, lugejad, olete mind väga palju õpetanud ka selles, et pole vähimatki vahet, mis on minu eesmärk numbriliselt, sest sinu eesmärk võib olla hoopis ambitsioonikam või hoopistükkis vähem ja numbrite väljaütlemine võib tekitada mõnes raskustes inimesel hoopis tunnet, et kust mina nelja lapsega üksikema selliseid summasid peaks suutma teenida ja veel kõrvale panna? Igal ühel on omad eesmärgid.
Mina arvasin veel möödunud nädalal, et mul läks küll hästi, aga kahjuks eesmärki ei saavutanud. Sel nädalal võin rusikaga vastu rinda taguda, sest ma müüsin oma fotovarustuse maha ja saavutasin eesmärgi. Paarsada eurot rohkemgi.
Mul oli teiega väga tore aasta ning loodan, et nii mõnigi teist leidis minus blogija, keda ka edaspidi jälgida ja kui te veel ei jälgi, siis tulge www.facebook.com/amidahenryteeb , sest seal on meie põhisuhtlus.
Kuidas teil aasta läks? Kas uuel aastal edasi?
Kui plaanite lastega puhkusereisi siis ma ei soovitaks Türgi asemel hoopis Küprost! Väga lastesõbralik ja tore sihtkoht, käisime selle aasta septembris ja oli väga-väga mõnus – lisaks lendab Ryanair sinna päris odavalt, eriti hea diili saab kui hoolega silma peal hoida. Samuti soovitaksin kaaluda Kreekat ja sealseid saari 🙂
Uhh, mina ei tea sellest #Kogumispäevikust midagi. Ma pole mõelnud sellele nii, et võiks nüüd julgelt kuhugi seivima hakata.
Küll aga, on mul kahes kohas mingi tagavara. Eelmine kuu olin sunnitud 200€ võtma ühest kohast, sest olid ju jõulud ja aasta vahetamine…. Selline tunne on iga kord, kui pean reservist võtma, et olen võlgu reaalselt.
Kas see on okei tunne? Või peaksin end selle koha pealt vähem piitsutama?
Muidugi eelnevatel kordadel olen “intressiga” tagasi pannud.
Uhh, mina ei tea sellest #Kogumispäevikust midagi. Ma pole mõelnud sellele nii, et võiks nüüd julgelt kuhugi seivima hakata.
Küll aga, on mul kahes kohas mingi tagavara. Eelmine kuu olin sunnitud 200€ võtma ühest kohast, sest olid ju jõulud ja aasta vahetamine…. Selline tunne on iga kord, kui pean reservist võtma, et olen võlgu reaalselt.
Kas see on okei tunne? Või peaksin end selle koha pealt vähem piitsutama?
Muidugi eelnevatel kordadel olen “intressiga” tagasi pannud.
Aaa, kusjuures, Rahakratti olen ka kaks korda katsetanud – sularahaga. Oli niisugune väile kilone ämber, kuhu siis sularahakogusin. Seda ämbrit ma kodus ei hoidnud. Kahjuks ei tulnud mul sellest midagi välja 🙁