Vähem plastikut, suurem sääst – a mida henry teeb?

Vähem plastikut, suurem sääst

4.10 2019

#Kogumispäevikus on keskkonnakuu. Minu lugejad teavad, et umbes kuu aega tagasi tegin ma inimkatse, et vältida kaks nädalat plastikut. Eriti just plastikpakendeid, sest me ei taju, aga mõtlematult šopates, ehk pööramata tähelepanu keskkonnale, suudame me toota rämpsu enam, kui me arvatagi oskame. Eriti ilmekalt tõi selle välja meie prügikast. Seda tühjendatakse meil iga kahe nädala tagant ja tavaliselt on kast selleks päevaks pungil täis. Eksperimendi ajal oleks võinud prügiauto ka tulemata jätta, sest ta tühjendas meie poolikut konteinerit. Ja kuigi me sorteerime prügi, vähenes ka muude jäätmete kogus.

Selle kahe nädala jooksul ei ostnud ma ühtegi pakitud sinki, liha, ega muid toiduaineid, mida me oleme harjunud plastikpakendis ostma. Enamikke on võimalik osta lahtiselt ja enda pakendiga. Ma käisin häbenemata oma kausikesega turul ja poes, kuhu palusin endale hakkliha ja muud lahtise kraami värki panna. Eeldasin, et kindlasti vahivad kõik teenindajad viltu, et nad peavad kellegi kaussidesse oste panema, aga enda üllatuseks ei olnud mul sellega seoses poes mitte ühtegi negatiivset tagasisidet. Kuid tuleb ka tõdeda, et kui ise mitte sekkuda, siis on teenindajatel kombeks asju üle pakkida ja kui ma teatasin, et mu just täietud kausikest ei ole vaja lisaks veel kilekotti pakendada, oldi hetkeks üllatunud.

Teine eeldus oli see, et kui püüda olla võimalikult pakendivaba, siis läheb arvatavasti ka raha rohkem, sest tuleks poodelmas käia paikades, kus müüakse lahtist kraami. Tegelikult oli olukord vastupidine. Pakitud kraam on sageli kordades kallim, kui lahtine. Jah, mugavam, aga ka kallim. Pakitud kraami riiuli ees võrdleme me konkureerivate toodete kilohinda ja kui mõni hind juhtub veel kollane olema, kaob hetkega mõistus ja see tundub eriti kindel ning säästlik valik. Ometi, kui võrrelda analoogset toodet jahutusletist, kus seda ei ole pakendatud, peaks 90% juhtudest olema kollane silt hoopis sellel. Just käisin poes ja spetsiaalselt vaatasin – sink 120g pakendis kilohinnaga 11.53 ja täpselt sama letis soodushinnaga 6.90 (tavahind 7.90).

Väheseid asju, mida ma kilepakendivabalt ei saanud, oli näiteks juust ja sai-leib. Me oleme selles mõttes nii ära hellitatud, et juust peab olema viilutatud ning sama lugu on leiva-saiaga. Samas ei ole ju iidne ajalugu see, kui me poes käisime ja leivaletis olid väikesed paberilehed, millega sai katsuda leiva kõvadust ning see endale siis korvi tõsta. Kui viilutatud tooted aina enam moodi läksid, siis ma ei olnud üks neist, kes rõõmuga kaasa tuli, sest mulle tundus lahtine värske leib kordades aromaatsem ja parem, kuid mida aega edasi, seda keerulisemaks läks selle kättesaamine ja aina enam tuli peale pakendatud tooteid ning ühel hetkel olid mul vana leiva eelised unustatud ja võtsin isegi pakendist mugavalt viilu leiba. Ma olen teadlik, et müügil on ka lahtised leivatooted, aga see tundub mulle veel ebahügieenilisem, kui need suured kurgitünnid, mis poodides on. Lihtsalt ei kutsu ostma. Tõenäoliselt ei ole kummagi hügieenil suurt midagi viga ja ma olen selle endale lihtsalt selliseks ette kujutanud.

Kuid, kas sellest eksperimendist oli ka mingit kasu? Absoluutselt oli ja ma arvan, et me kõik peaksime tegema endale selliseid nädalaid, kus me püüame teadlikult pakendeid vähendada, sest enamjaolt me selle peale ei mõtle ning keskkonna eest hoolitsemine tipneb parimal juhul prügi sorteerimisega. See kaks nädalat kaotas täielikult ära meie peres poe kilekotid. Prügi jaoks on meil nüüd prügikotid. Kui te olete nagu mina enne eksperimenti, siis te kasutate poekotte hiljem prügikotina ja ei näegi nagu põhjust prügikotte eraldi osta. Kuid süvenedes maksab biolagunev prügikott poes poole vähem, kui poekott ja ta ka laguneb tunduvalt kiiremini. Seega on ka see üks pisike kulu, mille sa võid saada poole väiksemaks, kui sul on kaasas riidest kott, mis kestab sul aastaid. 

Teiseks ei kasuta ma puuvilju ostes enam kilekotte, vaid mul on selleks võrgud… mida mul alati koju jäävad. Kuid enamus puuvilju ei tulegi eraldi pakkida, sest neil koorte näol looduslikud pakendid olemas.

Kolmandaks on aga mulle kõige suurem kasu see, et ka lapsed teavad, et liiga palju plastikut ei ole hea. See kogemus andis võimaluse neile rääkida maailmatervisest, vaatasime videoid plastiku kasvavast probleemist ja nad märkavad nüüd ise prügi. Näiteks alles hiljuti käisime me turul ostlemas, kui nad parklas maas räpaseid läbiligunenud kilekotte nägid ja teatasid, et need küll maha ei käi ja me peaksime ära koristama. Kusjuures ma teadsin, et nad seda ütlevad ja sellepärast püüdsingi nende tähelepanu püüda teises suunas, aga nad märkasid sellegipoolest. See tähendas, et ma pidin selle rõveduse maast üles korjama ja mitmesaja meetri kaugusele prügikasti viima. Olin ju neile õpetanud, et maailm vajab meie abi ja nüüd pean ma eeskuju näitama.

Seega, plastiku vähendamine avaldas mu rahakotile pigem positiivset mõju ja kui mugavus ning saadavus enda piirkonnas kõrvale jätta, siis me saaksime kõik vähendada plastikpakendite arvu meie igapäeva ostudes. Ma ei pea end mingis mõttes eeskujuks, sest ma olen alles alustanud ja enda mõtteid keskkonna peale suunamas ja on miljon asja, kuidas ma saaksin teha asju veel paremini. Aga kusagilt võiks alustada. Õigemini kusagilt peab alustama.

Kas teie olete kunagi püüdnud vähendada plastiku tarbimist eelistades pakendamata kaupa?

Sulle võivad meeldida ka need postitused:

Eelmine postitus Järgmine postitus

5 kommentaari

  • Anne-Mary

    04.10.2019 at 19:23

    Mina olen see inimene, kes ei käi puu- ja juurvilju ostmas nii, et igaüks on eraldi kilekotti pakendatud. Ma ei käi seal ka võrkkottidega. Ma olen lihtsalt liiga laisk selleks. Ma käin seal nii, et kõik mis kaasa tuleb läheb otse kotti (igasuguste puldi kassade võlud) ning ilma nende jubedate kleepsudeta. Lisaks olen ma see inimene, kes vaatab kõiki teisi kilekottidega toitu ahistajaid altkulmu ning vahel teen ka mõne kommentaari, et kas tõesti on inimestel viitsimist toppida midagi paarikümneks minutiks kotti et see siis sealt jälle välja võtta. Minul ei ole.
    Lisaks ei ole mul mingit tahtmist süüa sisse seda liimi, mis tuleb koos kaalutoote hinnasildiga. Kleebin need alati endale jalale ning lasen võõrastel hulluda, sest “neiu, teil on midagi jala peal”. Jah ma tean, ma ise panin!
    Ja siit täiesti eraldi teemapüstitus: Kui ma kaalun oma kaupa ning keegi seda nagunii 95% ajast üle ei kaalu ega saa teada, kas ma ikka kaalusin kõik kolm tomatit, või ehk kaalusin kaks ja panen ühe tomati lihtsalt tasku, siis miks on meil vaja üldse neid kleepse välja printida? Miks ma ei või skännida otse ekraanilt? Nende kleepsude eluiga on veel lühem ju. Kestab täpselt puuvilja letist kassani.

  • T

    04.10.2019 at 20:50

    Kas Tartus mingit pagariäri pole, kust lahtist pakendamata saia-leiba osta? A la Muhu leib Tallinnas? Ei osta enam ammmmu pakendis leiba, tuleb värske ja supermõnus lahtine leib endale leida. 🙂

    1. Henry

      04.10.2019 at 20:54

      Meenus, et on küll. Tartus suisa leiva drive-in olemas 😀
      Homme lähen jahile

  • Anu

    07.10.2019 at 02:23

    Omatehtud leib on 100x parem, ei saa sellest Muhu promost aru. Ja hind on odavam ning keeruline pole ka see leivategu üldsegi mitte.

  • Merle

    11.10.2019 at 14:02

    Tore ettevõtmine!! Kahjuks poes lahtises letis toidukraam sageli pakendist välja võetud ja suuremasse kaussi kallatud 🙁 Tundub, et turul käimine oleks rohkem kindla peale minek.

Jäta kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga