Neli tarkurit ja luuserdaja

Sel kuul on #Kogumispäevikus teadmiste kuu. Tegelikult õppimine ei ole kulu. See on investeering. Välja arvatud juhul, kui sa lähed õppima midagi, et lihtsalt paber kätte saada. Siis on see kulu. Mina olen ühes  koolis käinud eesmärgiga saada endale uhke tiitel ja loomulikult on mul tänaseks kahju nii ajast kui rahast, mis selle alla läks. Eriti ajast. Hiljem olen ma mõistnud, et kui endal on millegi vastu suur huvi, siis tegelikult on maailmas nii palju informatsiooni, mis on kordades odavam kui kõrgkooli haridus ning ka selle kvaliteedil ei ole mitte miskit viga. 

Sel aastal on haridus taas meie peres kuum teema, sest viiest pereliikmest vaid üks jääb luuserdama ja ülejäänud neli suunduvad tarkust taga ajama. Esileedi jätkab teekonda omale südamelähedasel teemal ning läheb õppima kõikide ämmaemandate lemmikametit -sünnitoetajaks. Ok, see sai irooniaga öeldud. Vähemasti kui meie enda sünnitoetajaga esimesel sünnitusel Ülikooli kliinikumi sünnituspalatisse karjuma läksime (tegelikult karjus ainult Esileedi), pööritati küll silmi, et mis imelooma me sinna kaasa oleme võtnud.

Pilt: Evelin Virnas Photography

Selle aastane õpe maksab ligi kolm keskmist palka, mis on küll on suur ühekordne investeering, kuid arvestades potentsiaali, tasub see meile kindlasti järgmise kolmekümne-neljakümne aasta jooksul ära. Ta on juba mitmel sünnitusel abis käinud ja tasu on olnud enamasti lilledes ja aiasaadustes. Kuid samas, kaua sa neid lilli ikka järad. Pole ka lootust, et inimesed näeksid kui kõhnaks ma olen jäänud ja maksaksid siis, sest see ei taha kohe kuidagi juhtuda. Äkki sellepärast kingitaksegi lilli, et ma alla võtaks. Ei toimi!

Kuid lisaks Esileedile lähevad maailma avastama ka kõik kolm meie last. Vähem kui kahe nädala pärast löövad nad jalaga lasteaia ukse lahti ja… saavad pahandada, sest jalaga ei tohi uksi lüüa. Ka lasteaeda minekuga kaasneb kulutusi. Ma ei tea küll missuguseid. Ainus, mida ma tean, et see on sigakallis. Eile kirjutas maal olev Esileedi mulle messengeri, et kandku ma ühele kontole 220.50. Küsimuse peale, et mille jaoks see raha läheb, sain vastuseks, et lapsed lähevad ju lasteaeda. Pikema pinnimise peale sain teada, et Vennasele on vaja uut kombet, siis teisele veekindlaid pükse ja mitu asja veel.

Lisaks, mida on veel tarvis lasteaeda minekuks? Sisejalanõusid, retuuse, särke, sõrmikuid, täikammi, mütse. Lastega on mure see, et kui mina ostsin endale paar aastat tagasi teksad, mis kulusid alles paar nädalat tagasi nii ära, et kui ma teksad jalga tõmbasin, lükkasin ma jalaga  pükstesse uue augu, siis lapsed kannavad riideid paar kuud ja juba on need väikesed. Eriti kiiresti kasvab Noorsand, kes vajab iga paari kuu tagant endale uusi jalanõusid ja minu idee osta talle neli numbrit suurem jalats, ei sobinud Esileedile üldse. Ta ei olegi meil eriline majandusinimene. On, kui see puudutaks kulutamist. Sellepärast ma peangi vahepeal etendama selle ihnuskoi rolli, et meie rollid tasakaalus oleks.

Lisaks hakkavad kaasnema lasteaia kulud, mis kolme lapse puhul on… ee… tunduvalt rohkem kui ühe lapse puhul. Ma ei teagi täpselt kui palju. Kuna tegu on ka eralasteaiaga, siis ma ei imesta, kui lapsed tulevad esimesel päeval koju ja teatavad, et homseks kästi uus iPad kaasa võtta ja koolivormiks saab olema frakk ning lumivalge ballikleit. Kuid nagu öeldud, siis haridust tuleb vaadata kui investeeringut, mitte kui kulu. Ka laste haridus tasub end ühel hetkel ära. Kui ma suudan oma lastele teatud väärtusi õpetada ja suudan hoida neid halva mõjuga kampadest eemale, siis loodetavasti on meil kodus kasvamas arst, insener ja profikorvpallur. Ega ma neid ilmaasjata hellitavalt enda pensionisammasteks ei kutsu.

Esileedi koolikuludele lisanduvad transpordikulud, kuna õpe toimub pealinnas ning meie oleme siin sügaval lõunas. Tartus noh. See tähendab rongi-bussi pileteid, taksosõite, toidukohtades käimist, ööbimist. Ja ära on ta kahel nädalavahetusel kuus. 

Ehk on tulemas on aasta, mis on väljakutse meile kõigile, aga eriti mulle. See tähendab, et ka minu sissetulekud peavad kasvama. Selleks on mul paar mõtet olemas. Esiteks kirjutan ma raamatut, mis räägib mu avastamisretkest Iirimaal, kuhu ma 21 aastaselt läksin ja tulin sealt, kui olin 25. Ma olen mõistnud, et raamatu järgi on huvi päris suur ja loodetavasti lapib see selleaastased koolituskulud. Ma küll veel ei tea, sest ma ei ole mitte kunagi ühtegi raamatut kirjastanud ning eks ma jagan kõigi huvilistega seda protsessi, kes tahaksid teada, kuidas ühe oma raamatu väljaandmine käib. Teiseks läheb Esileedi tagasi tööle. Küll väikese koormusega, ehk tema hakkab töötama 10 tundi nädalas, kuid ka see on abiks. Nii tervisekindlustuse kui vähese taskuraha mõttes.

Eeelmine puhkuse kuu ei olnud säästmise mõttes edukas. Kuid ma ei pidanud ka varude kallale minema. Pidin, aga ma panin juba kõik tagasi. Sel kuul olen ma kenasti jälle rajal ja graafikust isegi mõnevõrra ees. Sain natuke enda jaoks põnevaid asju teha ja lisaks sellele, et mul oli huvitav, mulle ka veel maksti. Mulle sobib.

Kuidas teil sel aastal? Kas tarkuse omandamise peale kulub palju?

Kommentaarid

“Neli tarkurit ja luuserdaja” on saanud 5 vastust

  1. Annely ütleb:

    Esileedi on nagu sündinud sünnitoetaja. Juba õpinguteta oli ta ülisuper. Soovitan väga. Mina kui kiirsünnitaja ja sünnitasin juba kolmandat korda ja Noo see viimase hetke otsus Esileedi kutsuda oli parim. Temast oli nii palju abi ja tuge.. Oleme südamest tänulikud

  2. Ly ütleb:

    Kui asi on lasteaias, siis jaa, maksad end vigaseks ( vähemalt mina oma min palgaga) kõike on vaja, alates sokkides kuni talve riieteni välja, oluline on see et asjad peavad lasteaaeda minekuks olema uued ‍♀️ minu kiiks. Ja noh siis see üks kogus tuleb korrutada õnneks hetkel veel kahega, järgmine aasta läheb suurem kooli ‍♀️ siis asjad hullemad. Õhh, ei taha mõeldagi

  3. Geidi ütleb:

    Üks laps lasteaias, teine koolis ja emme ülikoolis. Mhmmm vaene issi ja ta rahakott 😀

  4. Mir ütleb:

    Meil on kaks last lasteaias ja emme ülikoolis. Tuleme issi palgaga toime, säästa küll väga ei õnnestu, puhver juba aastajagu samal tasemel, õnneks vähemalt ei vähene… Aga lohutuseks seegi, et perspektiivikas eriala on käsil, millega loodetavasti saab selle kulutuse kunagi tasa teenida. Riideid ostan lastele vajaduse järgi, aga päris paljud nendest on kasutatud ja üldse ei põe. 😀

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Päevaküsimus

Kas sa oled kunagi Tartus olnud järjest kauem kui nädal aega?

Loading ... Loading ...

Otsi

Arhiiv

Liitu uudiskirjaga

FB ja IG seab aina kitsendusi, kui paljude inimesteni mu sõnumid ja postitused jõuavad. Jäta palun enda e-maili aadress, sest ma plaanin korra nädalas (või paari nädala tagant) saata mailile ühe uudiskirja, et sa ei jääks väikesest meelelahutusest ilma lihtsalt sellepärast, et FB nii otsustas. Luban, et need jäävad ainult minule ja ma ei levita neid kellelegi, ega hakka ka saatma spämmi. Luban olla viisakas ja vastutustundlik.

Loe ka neid lugusid

  • Kuidas ma teaduse nimel eluga riskisin

    Ma armastan Tartut. Kõiki selle osi ja kõiki selle elanikke. Ei, ma ei kandideeri kusagile volikokku, aga alati, kui ma olen sunnitud kodulinnast eemal olema, on mul igatsus…

  • Ära söö esimest lund!

    Postitus valmis koostöös Bosch Vitapoweriga Lumi, mis möödunud nädalal alla sadas, tõi palju rõõmu. Nii kui muru sai õhukese valge katte, olid meie pere poisid kelkudega õues ja…

  • Kuidas mul täna poes lubati nägu üles peksta…

    Inimesed, kes on madala enesehinnanguga, hoiavad alati tahaplaanile. Et jumala eest keegi neid ei märkaks, et puuduseid, mis nende enesehinnangule hävitavalt mõjuvad, keegi välja ei tooks. Ülekaalulisus on…