Selle aasta laulupidu polnud päris see…

Iga viie aasta tagant meenub mulle kui väga ma oma isamaad armastan. Ei tegelikult meeldib muul ajal ka, aga sageli on mul tunne, et kõik toimuv käib üle meie peade ja mul ei ole muud teha, kui kõrvalt vaadata. Mis võimumängud käivad, kuidas rämedalt metsa maha võetakse, kuidas kütusehind aina tõuseb, kuidas on kuklas pidev hirm sõja ees, mida meedia aina võimendab. Aga siis tuleb suurele väljakule 15% Eesti eestikeelsest elanikkonnast ja laulab nii ilusaid asju minu kodumaa kohta.

Ka selle aasta laulupidu ei olnud minu jaoks erand. Tantsupidu not so much. Tantsupidu on mulle kui maailma kõige tantsukaugemale inimesele alati natuke mitte minu tüüpi üritus olnud. Tants on erinevatel loomaliikidel alati olnud vastassoo võlumiseks ja näitamiseks, et kui hea paariline ta oleks. Inimestel on tants sama eesmärki kandnud ja näiteks twerkimine (peputants LINK) panebki mehes teatud protsessid tööle ja annab mehele mõista, et just see kanni väristav graatsia on tema tulevaste laste potentsiaalne ema.

Rahvatants aga on kõige ebaseksikam liikumisvorm peale kiirkõnni. Ma tean, et see ei olegi seksikaks mõeldud, vaid vanast ajast on jäänud mingid liikumisvormid, mida nüüd muusika saatel tehakse ning oleks vist päris ootamatu vaatepilt, kui mõni Räpina memm oma tanu, sõle ja allapõlve seelikuga twerkima hakkaks. See lihtsalt ei oleks mõeldav. Seega selleks, et rahvatantsule kaasa elada, pead sa oskama seda hinnata ja mina olen tantsust alati nii kaugel olnud. Trennina oleks see tegelikult mõeldav, sest iga trenn oleks erinev. Aga selline sünkroonis tammumine ei ole miski, mis suudaks mind paeluda. Ja rahvatantsijad palun ärge võtke seda kuidagi isiklikult. Paljud inimesed ei mõista joodeldamise võlu ka, see ei tähenda, et Austria mäestikud nüüd vaikseks jääksid.

Küll aga läheb mulle väga korda laulupidu. Olen ka ise käinud osalemas. See võis äkki olla aastal 1997. Meeldis kõik selle juures – alates koolis klassiruumis magamisega, lõpetades selle pideva ootamisega, mis laulupeoga kaasas käib. Laulsin mõned aastad Hugo Treffneri Gümnaasiumi segakooris esimest bassi. Ma oleksin tegelikult ka tenori ära laulnud, aga kõik lahedad tüübid olid bassis ja tenoreid oli alati nii vähe ning ma kartsin kõige enam, et ma peaksin üksi laulma, sest ma ei tunne nooti. Ma laulsin alati kaasa sama viisiga, mis teised minu ümber, kuid kui ma sattusin seisma tenori ja bassi vahele, siis tekkis mul tihti segadus ja pool laulu laulsin bassi viisi ja pool laulu tenorit. Segane. Proovisin kätt ka ühes acapella grupis, kus igal ühel oli oma hääl, aga ei – nii kui keegi minu kõrval laulma hakkas, läksin ka mina kohe tema viisiga kaasa.

Eilne laulupidu aga ei täitnud mu hinge nii nagu ma sellega alati harjunud olen olnud. Ma arvan, et tänu teletehnika võimalustele, headele kõlaritele ja teravale telepildile, oli see üks ilusamaid laulupidusid, aga ei olnud minus seda tavapärast emotsionaalsust. Kui “Ta lendas mesipuu poole” läbi sai, oli mu silm vaevu niiske. Ma tahtsin ka tunda seda, mida mõned lauljad, kelle pisaraid kaameramehed kaadrisse püüdsid. Aga siiski, ei “Ärkamise aeg” ,ei “Põhjamaa”, mitte miski.

Sest mul on lapsed!

Võiks arvata, et nüüd, kus ma olen isa, peaks vastupidi selline võimas isamaaline kontsert mu emotsioonid valla päästma. Ma arvasin ka… aga siis tulid lapsed.

“Issi, palun seo õhupalli nöör mulle ümber käe!”

“Vennas hammustas mind!”

“Aprill aprill, krokodill!”

“Paneme Lammutaja Ralfi!”

“Palun issi, siin on kleepsuraamat. Hakkame valima!”

Terve aeg, mis ma püüdsin sellest Laulupeo lõpuosast endasse imada, läks kõik kaotsi. “Palun olge tasa ainult selle laulu aja!” Vaikus. Viieteist sekundi pärast maadlesid kaksikud põrandal, sest ei suudetud ära jagada, kes kleepsuraamatut enda käes saab hoida. Keerasime heli juurde, aga see tähendas vaid seda, et ka lapsed pidid aina valjemalt omavahel suhtlema.

“Vahel on mul tunne, et meie lapsed on im………” Ma ei saa öelda, mis sõna see oli, mida ma kasutasin. See riimub sõnaga “ingestillid”. Ingestill ei ole päris sõna, aga ma ei leidnud midagi, mis riimuks. Nad on tõepoolest suutmatud vait olema. Suudavad tegelikult küll, aga see eeldab, et nad kas magavad, või istuvad nutiseadmes. Nad ei teinud kumbagi. Nad lihtsalt tegid kõike, mis on vaikselt istumise vastand. Mõistan, et laulupeo vaatamine polnud huvitav ja sünnipäevalt tulnuna krõpsude e-aineid täis olles, on ka energiat korralikult, aga ole inimene!

Kuid Laulupidu on vinge üritus. Natuke veider oli see, et ainsana näosaate võitjatest, oli laulupidu juhtima kutsutud Valter. Ei Juss, ei Saara, ei Koit, ei Kalle, ei Mart, ei Evelin? Nende võit nagu ei olekski midagi lugenud. Aga eks see jääb korraldajate südametunnistusele. 

Samuti jättis Laulupeo lõpp kuidagi kiirustatud tunde. Ma saan aru, et see läks kõvasti üle planeeritud aja, aga järsku öeldi, et tuli on kustunud (näidake, et see on kustumas), oldi laulnud just Kungla rahvast ja oligi nagu kõik. Lõpp võiks ikka olla pauguga. Kui viimane lugu oleks võinud olla Mesipuu laul, oleks ka võimas olnud. Kõigil emotsioonid laes ja tuli kustu.

Kuid sellist õlatunnet tahaks tunda ka isegi taas ja minu viisaastaku plaan on minna taas laulupeole ja mitte lihtsalt kuulama, vaid ka laulma. Viis aastat on pikk aeg, et leida koor, kus ma tahan olla ja kes mind vastu võtab. Küll see ka selle aja jooksul õnnestub. Kuidas teile tantsu- ja laulupidu meeldis? Saite nautida?

Kommentaarid

“Selle aasta laulupidu polnud päris see…” on saanud 18 vastust

  1. R ütleb:

    Käisin ise mõlemal õhtul kaare all laulmas ja noh tead, kui viimati sai käidud 12 aastat tagasi noortepeol siis seekordne kogemus oli ikka täiesti teistsugune. Kõik kõrged ootused said täidetud, kuid ei tulnud minulgi seda pisarakest “mu isamaa on minu arm” lauldes. (Aga eks kui nüüd aja maha võtta saab ja ise vaadata eks see ikka ligi tikub)
    Loodetavasti õnnestub ka 5 aasta pärast sinna laulma saada ja tulevikus ka oma lastele seda emotsiooni edasi anda, sest tegelikult on see ikka võimas, kuidas täiesti võhivõõrad inimesed on ühes kohas koos ja laulavad kui ühest suust! 🙂

    • Henry ütleb:

      See tunne on tõesti kordumatu ja eriline. Siis viie aasta pärast näeme!

  2. K ütleb:

    Ütlen ausalt, et mind on siiani mõlemad etendused külmaks jätnud. Laulukast on lapsepõlvest hirmsad mälestused- minestasin laulukaare all ja terve üritus oli megapaha olla(kuum ilm, palju rahvast jne)
    Sel aastal oli aga mu oma laps esimest korda tantsupeol tantsimas ja kokkupuude asjaga oli ilmselgelt suurem. Jälgisin põnevusega kõiki etendusi, mis siis, et need kõik ühesugused 😀 Ja tuli tõdemus, et on ikka vägev asi küll. Tahaks nüüd lausa isegi järgmisel tantsukal osaleda, kuigi mul pole rahvatantsuga elus mingit isiklikku kokkupuudet olnud

    • Henry ütleb:

      Eesmärgid peavad olema. Vaatame, kumb meist siis kahest selle täidab. Kas mina korris või sina trupis 🙂

  3. Ketu ütleb:

    Tantsisin ja laulsin ise terve põhikooli aja ja natuke ka keskooli ajast ning mind alati puudutab tantsupidu nii hinge põhjani, see nädalane proovide melu ja uhh, võtab siiani, 13 aastat hiljem külmajudinad kerele ja pisara silma, nii suurepärased mälestused. Ilmselt see ongi nii, et igaühele on see südamelähedasem, millega endal kokkupuude Ja olen isegi mõtet mõlgutanud, et tahan ka täiskasvanu eas tantsu- või laulupeol ära käia. Miks mitte see ka enda viisaastaku plaani panna Aitäh hea mõtte eest
    Muide, ükspäev sõitsin mehega teie kodust mööda, vestlus autos oli selline: “Vaata vaata, siin elabki see Henry, oooota sõida aeglasemalt, oii tal lapsed õues siin mängivad.” “Äkki sõidan otsa?, saaks ka kuulsaks ja saaksid tutvust teha.”
    Kahjuks ei oska ma seda osavalt kirja panna, aga situatsiooninaljana oli päris naljakas Mees koguaeg tögab mind ja mu blogijate fännamisi

    • Henry ütleb:

      Ära palun mu lastele otsa sõida. Tule niisama rääkima 🙂 Meil plaanis sel aastal ka üks kodukohvik korraldada, ka siis oled oodatud oma tögava mehega 😀

  4. Margit ütleb:

    Väga sarnased tunded. Ja just – märksõna – lapsed! Olen laulupeol kunagi lapsena osalenud, aga jeerum, see võis isegi jääda veel napilt nõuka aega või napilt-napilt juba taasiseseisvunult, või noh, ma ei mäletagi, mis aasta see võis olla. Mäletan põgusalt ainult proovide ajal lavale tormamist ja supijärjekorda. Esinemisest, kui sellisest, suurt mälestust ei ole…
    Aga sel korral, juubelipeol, tundsin välist survet, et lastele tuleb ikka maast-madalast vägevaid emotsioone ja mälestustepagasit luua. Ja see on nüüd tagantjärgi tarkus, aga täna ma neid enam kaasa ei võtaks. 5 ja 7. aastased. Võibolla ei ole ise osanud neid kasvatada ja kultuurisündmustel käituma õpetada, aga suht raske on 5-aastasele seletada, et see on meie rahva kõige kõigem pidu, kui ta peab “liikuma” (loe: seisma) teerajal, silmade kõrgusel vaid täiskasvanute tagumikud… ja kui sa siis oled jõudnud oma istekohale, näeb ta sealt ainult võõraste selgasid, pingile püsti tõustes kuklaid. Siis juba hakatakse nihelema – teenid hulgaliselt võõraste inimeste pahaseid pilke, suumaigutamisi ja hukkamõistvaid pearaputusi. Ei ole nauditav, ei lapsele, ei endale, ei võõrastele piletisoetajatele, kes kindlasti ei taha, et mingi võõras laps nende kõrval niheleb, nügib ja oma vanematelt küsib: millal see ära lõppeb?!
    Otsustasime üsna ruttu, et liigume lastega istekohtadelt hoopis mäele, puude alla – nendel vabalt jooksmise ruumi, meie saame neil silma peal hoida, kedagi ei sega ja samal ajal muusikat kuulata. Õige otsus – oli hoopis mõnusam! Lastele, endale… kindlasti neile võõrastele pingil istujatele ka…
    Kui enne Mesipuud tänama ja pärjatama hakati, hakkasime vaikselt auto poole liikuma, kodupoole sõites kuulasime raadiost otseülekannet. Mesipuu nutma ei ajanud, kohe üldse ei ajanud. Tavaliselt mul see laul juba esimestest helidest teeb silmakraanid valla… aga siis tuli “Mu isamaa, on minu arm…” sõitsime kodupoole, hoidsime mehega käest kinni ja lasime mõlemad pisaratel voolata… ei, mitte tagaistmel tülitsevate laste pärast. Lihtsalt need Koidula sõnad ja Ernesaksa viis, need lõikavad nii südamesse ja mida teadlikumaks need sõnad saavad, seda valusamalt lõikavad. Ja see oligi meie laulupeo kõrghetk – see autos istutud ja raadiost kuulatud laulupidu…

    • Henry ütleb:

      Mul kummitab siiamaani poiste ja meestekooride ühiselt esitatud Kes selle tamme istutas. Olen kõik kodused seda kaasa laulma pannud 🙂

  5. Evelyn ütleb:

    Muide, tantsupeo tantsud on kaugel tammumisest Koreograafia on päris keeruliseks läinud.

    • Henry ütleb:

      Kindlasti. Ma lihtsalt tean rahvatantsust umbes sama palju kui siil vettehüpetest.

  6. Triin ütleb:

    Mul oli eile täpsemalt sama tunne. Ja just ütlesin ka oma kolmele lapsele, et vaikselt oskavad nad ainult siis olla, kui magavad või on nutiseadmes. Mis jama see on, et tänapäeva lapsed ei oska olla hetkeks tasa või ei huvitu tegelikult üldse millestki, samas tahavad kiiresti kõike teada saada.
    Aga.. Olen ka korra laulupeol käinud. Meeldis ka, eriti veel see, et olin ise võru lähedalt pärit maakas ja niisama ei käinud kunagi kuskil suurlinnas. Ja tahaks ise ka kuskil kooris laulda taas. Ma ei teagi kas laulmise pärast või sellepärast, et saaks kodust välja anna teada kui mingi koori leiad ja need seal ühte häält veel juurde vajavad

    • Henry ütleb:

      Ka minu laulupeo kogemuse muutis eriliseks see, et sai tartust pealinna. Sai trollide ja trammidega sõidetud, taskuraha eest endale ise poest süüa ostetud. Annan kindlasti teada, kui valik tehtud millalgi peaks saama

  7. Kaja ütleb:

    Sellest pole hullu, kui võõras laps pisut niheleb. Hull pole ka see, kui võõras täiskasvanu pisut niheleb. Polu hullu, kui inimesed ajavad kõva häälega juttu kogu selle aja, kui kooriliigid vahetuvad. Aga väga hull on see, kui gruppide kaupa täiskasvanuid võtavad laulupidu nagu piknikku oma tagaaias ja laterdavad kogu kontserdi aja äärmiselt valju häälega. See rikub küll kõrvalistujate elamuse. Olin kahjuks mäe peal ja tekkide alal. Ma tõesti ei saa aru, miks inimesed, kes ei taha kontserti kuulata, ennast seal sisse seavad. Puude all oli ju ruumi, kus sõpradega suhelda ja tähtsaid äriasju telefonitsi ajada. Urr. Mulle laulupidu üleväga meeldis, aga mulle tundub tõesti, et midagi on lahti meie väliüritustel käimise kultuuriga.

    • Henry ütleb:

      see oleks tõestti naeruväärne, kui sa ttuled klassikalistt kontserti kuulama ja samal ajal keegi kõrval ei pööra sellele null tttähelepanu ega ka sellele, et oma käitumisega ei lase ka teistel muusikat nautida

  8. Leenu ütleb:

    Oli imeilus pidu. Väga võimas. Ma pole palju aastaid käinud, sest väikesed lapsed. Nendega ma sinna ei lähe. Seekordne Tartu laulupidu näitas ära, et keskmine poiss (12 a) pidas vastu u 1/3 aega, siis läks koju. Väiksem (6 a) 2/3 aega, siis läks isaga koju. Tütar laulis ja mina jäin nautima. Tallinnas olimegi kahekesi – tütar laulis ja mina kuulasin. Veel täna nutame mõlemad, kui peost räägime. Oli üliõige otsus poisid koju jätta. Küll nad jõuavad. Äkki siis, kui nad on suured mehed. Teiste lapsed mind ei seganud, aga ma olin lihtsalt megaõnnelik, et mul omal lapsi kaasas pole. Jäid ära pissisabad, jäätisesabad, nihelemised, kaklemised, millal-me-koju-lähmed jne. Laulupidu on ülivõimas kogemus, kui on võimalus keskenduda lauludele ja peole.

    • Henry ütleb:

      olen nõus. Mu lastel oleks kindlasti huvitav.. aga ainult esimesed 30 minutit 🙂

  9. misspipar ütleb:

    Ei tahaks bitchida, aga mainin, et minu jaoks oli seekord üritus puhta jama. Juba ainuüksi rahvamass ja söökide/jookide hinnad ajasid iiveldama. Käisin peaproovi vaatamas ja siis otsustasime ka seltskonnaga jehhat tõmmata. Nagu… peaks olema rahvuslik üritus, mitte rahvuslikkuse arvelt raha kogumine. Jube kahju. Me panime sõpradega seljad kokku ja käisime laup hoopis siin: https://www.kingitus.ee/kingitus/laskmine-kaesirelvadest-soprade-eri/. Eelkõige kuna nv ei olnud mitte kuskil järjekordi! Nagu ulme, kõik olid Lauluväljakule kogunenud. Liiklus oli kole, tõesti, aga asutustes oli minumeelest superlux. Ei pidanud kuskil tunglema. Uuuu ja Vabaka all käisime selles neoontuledega minigolfis ka. Üliäge oli. Kuigi praegu mõtlen, et suht nõme siin eputada minu poolt, sa oled pereinimene, sa ei saa nii teha. Oh well, Lottemaa on tehtud: Mis järgmiseks? VembuTembumaa? Oeh, pereinimeste rõõmud.

  10. Helika ütleb:

    Vana postitust küll juba, aga sattusin praegu lugema. Täpselt sama lugu! Päev läbi valmistusin nendeks paariks viimaseks looks, 100% kindel, et lahistan nutta (eriti kuna viimase laulupeo kogemuse ja praeguse hetke vahele on jäänud esimese lapse sünd – hormoonid, emotsioonid jne). Ja siis põhi akordide ajal istusin nagu tukunui diivaniserval, sest keegi lahistas põrandal ahastavat nuttu. Küll oli vaja multikaid ja küll ei jäänud klotsid torni…siin kohal oleks asjakohane välja tuua, et muidu mängib kui viieline omaette, aga just need 15 pinevat minutit

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Päevaküsimus

Kas sa oled kunagi Tartus olnud järjest kauem kui nädal aega?

Loading ... Loading ...

Otsi

Arhiiv

Liitu uudiskirjaga

FB ja IG seab aina kitsendusi, kui paljude inimesteni mu sõnumid ja postitused jõuavad. Jäta palun enda e-maili aadress, sest ma plaanin korra nädalas (või paari nädala tagant) saata mailile ühe uudiskirja, et sa ei jääks väikesest meelelahutusest ilma lihtsalt sellepärast, et FB nii otsustas. Luban, et need jäävad ainult minule ja ma ei levita neid kellelegi, ega hakka ka saatma spämmi. Luban olla viisakas ja vastutustundlik.

Loe ka neid lugusid

  • Kuidas ma teaduse nimel eluga riskisin

    Ma armastan Tartut. Kõiki selle osi ja kõiki selle elanikke. Ei, ma ei kandideeri kusagile volikokku, aga alati, kui ma olen sunnitud kodulinnast eemal olema, on mul igatsus…

  • Ära söö esimest lund!

    Postitus valmis koostöös Bosch Vitapoweriga Lumi, mis möödunud nädalal alla sadas, tõi palju rõõmu. Nii kui muru sai õhukese valge katte, olid meie pere poisid kelkudega õues ja…

  • Kuidas mul täna poes lubati nägu üles peksta…

    Inimesed, kes on madala enesehinnanguga, hoiavad alati tahaplaanile. Et jumala eest keegi neid ei märkaks, et puuduseid, mis nende enesehinnangule hävitavalt mõjuvad, keegi välja ei tooks. Ülekaalulisus on…