Oli mul vaja seda perekonna värki ikka endale kaela?

Sügisest lähevad kõik meie kolm blogikangelast lasteaeda. Sinna on veel 2,5 kuud aega, aga stressis sellepärast olen ma juba praegu. Ma täiesti tunnistan probleemi, et mul on raskusi neid oma tiiva alt välja laskmisega. Siin kodu juures olen ma vähemasti alati ühe nuttu täis jooksu kaugusel, kui keegi vajab lähedust või lohutust. Lasteaias aga seda luksust pole. Seal on nad ju elus täiesti esimest korda silmitsi täiesti uute olukordadega. Positiivsetele tunnetele tuleb lisaks kogeda ebaõiglust, valu, mõistmatust, narrimist ja palju teisi olukordi, mis toovad tundeid esile ja pole ema rinda ega isa õlga, kuhu oma maailmavalu poetada.

Kui Esileedi nädalavahetusel ei tea kus oli (muide, ma ei tea siiani päris täpselt, kus ta käis ja mis ta tegi. Ainus, mis on teada, on see, et teda ei olnud kolm päeva kodus), käisime me lastega Prismas. See ei ole meie kodupood. See asub meist tegelikult päris kaugel, aga me olime sealkandis ja otsustasime läbi käia. Ma arvan, et Prisma oma laiade vahedega ja teistsuguse kaubavalikuga on mu lemmik kauplus… kuni sa jõuad kassadeni. Selveril on selge taktika- muuta kassiirile maksmine võimalikult ebamugavaks ja panevad tööle minimaalse arvu kassasid, et inimesed iseteeninduskassade näol alternatiive otsiksid. Prismas on alati meeletud järjekorrad ja alati maksimaalselt paar kassat töös, kuid ei ole ka iseteeninduskassasid (Tartu Sõbra Prisma), et sulava jäätisega kiiresti minema saada. Ka suure hurraaga avatud lastekassad, mille reklaamiks nad ka mind punti kutsusid, olid viimati vist lahti siis, kui mina neid teile aastaid tagasi tutvustasin. Kassasabas meenub mulle alati, miks ma eelistan teisi poode.

Kui inimesed on kassiirile raha ära maksnud, lõppevad poes ka nende kulutused. Kuid see ei ole nii, kui sul on kolm väikest last. Poodi sisenedes on kaks säravate tuledega atraktsiooni – rakett ja lennuk. Juba kauplusesse sisse astudes palusid lapsed mult kinnitust, et mul on mõned mündid taskus ja kui ma kassasabas maksmist ootasin, saatsin lapsed atraktsioonide juurde, et nad sabas hulluks ei läheks. Kauba eest makstud, andsin lastele mõned eurosed mündid, et nad saaks siis need raketid-bussid õõtsuma ja laulma panna. Ise istusin läheduses olevale pingile. Ühel hetkel ilmus Noorsandi raketi uksele kaks temast aasta-paar vanemat poissi, kes nõudsid, et Noorsand koomale tõmbaks või tuleks eest ära. Ootasin, et Noorsand midagi neile vastaks, kuid ta oli nii ehmunud poiste valjust häälest ja käskivast kõnemaneerist, et oli soolasambaks tardunud.

Tõusin siis püsti, astusin ligi ja küsisin milles asi. Poiste karm olek asendus tavalise lihtsa poisiliku olekuga ja kogeledes hakkasid nad uurima, kas neil oleks ka mingi võimalus mult euro saada, et sama rõõmu kogeda. Kohe olid juures ka poisikeste emad, kes ka seda eemalt märkasid ja noomisid klutte, et poisid nii ülbelt käitusid. 

Tegelikult ei käitunud ülbelt. Võib olla käitusid ka, aga see on oskus, mida on nad enda keskkonnas suutnud omandada. Minu lapsed ei tea peale mangumise ja salaja võtmise ühtegi muud moodust, kuidas saada soovitut, kui teine seda anda ei soovi. Aga need poisid lihtsalt oskasid end kehtestada ja teadsid, kuidas saada seda, mida nad sel hetkel soovisid. See on miski, mille pärast ma samuti laste suhtes muretsen. Keegi kolmest ei ole kokkupuutunud olukorraga, kus keegi võõras nendega sõbralik ei ole, nad ei oska toime tulla eemale tõukamisega ja kui ma vaatan neid mõne lapsega mängimas, kes on lasteaialaps, siis on ilmselge, et üks on justkui õrn lillelaps ning teine on just Normandiat vallutamas käinud. Nad on hetkel veel päris maailma poolt täiesti rikkumata. Nad ei ole isegi kunagi ühtegi roppu sõna teadlikult kasutanud, sest nad ei tea, et sellised asjad isegi olemas on. Sellepärast on see alati nii naljakas, kui nad mõnda kogemata kasutavad. Noorsand näiteks rääkis mõned päevad tagasi, kuidas ta läheb õue pudelit nus*ima. Ma olin nii šokis kuuldust, et palusin korrata ja ta ütles seda uuestti ning täiesti emotsioonitu näoga. Palusin seletada, mida see sõna tähendab ja selgus, et tema sõnaraamatukohaselt tähendab  see hästi korraks nuusutama, sest kuigi sellel pudelil oli hea lõhn, siis pikalt nuusutades muutus see vastikuks.

Ka elab Noorsand vahel tuliselt üle, kui naabritüdruk teda mängu ei soovi ja kutsub endale külla vaid Piiga. Sest noh, tüdrukutekamp. Minu esimene reaktsioon oli, et mis kuramuse vahet tegemine see nüüd olgu? Ei, kui ei tohi Noorsand minna, siis ei lähe Piiga ka! Kuid Esileedi tuleb selliste olukordadega palju paremini toime ja selgitas Noorsandile, et asi pole üldse temas, vaid vahel tüdrukud tahavadki koos mängida tüdrukute mänge. Tema ju ei taha nukkudega kodu mängida ja vahel nad soovivad seda teha. Noorsand muutus mõistes palju rõõmsamaks ja õppetund läks valutult.

See on vanemaks olemise kõige negatiivsem külg – sa ei saa oma peret terve elu kaitsta. Nii paljus tuleb loota teiste inimeste heatahtlikkusele ja hoolivusele ning usaldada, et ka lastega läheb kõik hästi. Oli mul vaja seda perekonna värki ikka endale kaela? Praegu tšilliks vanapoisina kusagil räpases baaris ja nilliks mõnd maailmas pettunud perenaist, kes end samasse urkasse välja elama tuli. Aga ei, mul tuli võtta ikka hea naine, luua kolm imelist last ja nüüd olengi portsu otsas – muretsen 2,5 kuud ette, et kuidas nad hakkama saavad. Õnneks olen ma Terakese lasteaiast vaid head kuulnud ning loodan, et ka minu laste ja eelkõige minu kogemus saab olema sama positiivne. Kui siin on keegi Terakese õpetaja, siis hoidke neil silma peal, eks.

Kuidas teil lapse lasteaeda minekuga oli? Oli see minna laskmine lihtne? Kas kellegi laps läheb veel sügisel lasteaeda? Mis tunded valitsevad?

Kommentaarid

“Oli mul vaja seda perekonna värki ikka endale kaela?” on saanud 12 vastust

  1. Kaili ütleb:

    Laps läks lasteaeda paar päeva enne kolmeseks saamist. Olen nii õnnelik, et need aastad temaga kodus olin ja maailma eest peidus hoidsin 😀 Harjus lasteaiaga esimest päevast. Kuid ega see muretsemine ei kao kuhugi, nüüd läheb kooli ja uus muretsemine hakkab. Kõik tuttavad on lohutanud, et “nüüd alles läheb asi hulluks”.

    Tegelt lasteaed annab nii palju oskusi. Mina ise käisin lasteaias loetud päevad ja mul on tegelikult kahju, suhtlemises annab kohati tunda.

  2. Aili ütleb:

    Minul läheb üks vastu talve neljaseks saav esimest korda lasteaeda. Kui aasta varem oleksid olnud sarnased tunded, et minu pisike vs. kuri maailm, siis nüüd juba ootan huviga uut etappi. Tundub pigem põnev kui hirmutav, laps ise tundub valmis, sest koduseinad on kitsaks jäänud ja maailm ootab avastamist ka omal kahel jalal seistes, käsi vanemate käest korraks lahti.
    Ise olen vaimu valmis pannud, et aidata tal hakkama saada ka pettumuste, valu ja kõige muuga, mida elul pakkuda on, et lõpuks peaks maailm kartma teda (heas mõttes loomulikult) mitte tema maailma.

  3. Helena ütleb:

    Mul polnud raske last aeda viia alguses, väiksena. Ta oli 1a ja 8k kui läks hoidu ja jäi väga kenasti ja meeldis ja draamat polnud. Mida suuremaks kasvab, seda suuremaks lähevad mured, täpselt need samad, mis sa kirjeldad. Keegi kiusab teda, tema kiusab kedagi teist, kambad siin, kambad seal, eelistatud lapsed, äratõugatud lapsed ja kui siis laps on õnnetu, siis teeb see endale nii tohutult haiget, eriti kui aidata ei oska. Mul lapsel tekkis mõni aeg tagasi komme lüüa ühte tüdrukut. Teisi ei löö üldiselt (poistega mängu hoos jagelevad seal kõik võrdselt muidugi ka), ainult seda ühte. Küll rääkisime ja arutasime ja õpetasime igatepidi, et ei tohi, õpetajatega mõtlesime välja mooduseid, kuidas motiveerida paremini käituma jne. Tundus, et toimis, mingi periood oli rahulik ja nüüd jälle. Läheb ja lööb. Nüüd lõpuks taipasin küsida vist õigeid küsimusi ja tundub, et sain põhjuse teada – see tüdruk ei mängi temaga! Tema tahab mängida, aga tüdruk läheb ära. Muidugi läheb ära, kui teda lüüakse. Aga tüdruku vanemad õpetavad jälle, et mine ära, kui lüüakse. Mida rohkem tüdruk mu last väldib, seda kurvem on minu laps ja seda tõenäolisemalt siis lööb. Aga vähemalt tundub, et äkki saime probleemi põhjusele jälile, siis ehk on tulemuslikumaid võimalusi selle teemaga tegeleda ja teguviisi välja juurida. Aga ikka on nii kurb, selle pärast, et teda see keegi ei taha endaga mängima, kellega tema tahaks mängida ja selle pärast, et ta ei oska end teisiti väljendada, kui lüües. No ja muidugi kõik need tohutult kurvad hetked, kus sa ütled, et ei tohi kogu kastitäit autosid lasteaeda kaasa võtta ja siis ta üürgab nutta, nagu oleks see maailma kõige kurvem asi. Tema jaoks ongi sel hetkel, aga no halenaljakas on ka. Kui tal on kurb, on mul ka. Ma alatasa mõtlen, et oli mul vaja, palju lihtsam ja murevabam oleks ilma lapseta. Noh, aga olgem ausad, igavam ja armastusevaesem ka. 🙂
    Tegelikult on lasteaed tore! Peavadki ise hakkama saama, selleks nad kasvavadki ju.

  4. Ketu ütleb:

    Kui varem oli minu lemmikpoeks prisma, siis kahjuks on ka mind oma kliendiks meelitanud coop oma normaalselt hindade ja iseteeninduskassadega. Need on lihtsalt niiiii mugavad, eriti lastega poes käies. Ja no selle asemel, et suure korvi sisu laduda korvi-kassalindile-kotti ja oodata järjekorras. Saab kohe otse kilekotti laduda ja piiks piiks, kaart terminalist läbi, pin-kood ja poeskäik nagu naksti tehtud. Ja kui on veel vankris vastsündinud-pisike beebi, siis on eriti mugav toidukraam kohe vankri alla korvi laduda.
    Nii geniaalne, aega säästev ja mugav on see puldiga iseteeninduskassa süsteem Ja no tõesti suvel jäätist ostes veel eriti, saad praktiliselt kohe oma külmikust võetud jäätist sööma hakata.

  5. Geidi ütleb:

    Laps hakkas ladteaias käima 2aastaselt, tahtsin teda kauem kodus hoida aga ta niii igatses sõpru. Esimesed 1,5 aastat oli kõik ideaalne, siis oli korraks üks konflikt ja ta kaotas usu kõigisse peale oma pere. Jäin ise töölt koju ja olime koos üle poole aasta kodus. Siis hakkas rääkima, et tahab vanaema maja juurde lasteaeda ( Põlva teises otsas, mu ema kodu lähedal olev lasteaed). Proovisime. Esimesed paar päeva oli natukene kurb emmet minema lasta aga siis edasi läks rõõmu ja lustiga. Õpetajad on super ja kaaslastega on ka SUPERHEA klapp. Praegu suvevaheaeg juba nädal aega aga juba hakkab vaikselt ving “tahaks sõpradega teha seda…teist…kolmandat” või “lasteaias me teeme nii….”
    Seega lõppkokkuvõttes on väga hästi.
    Esimesed päevad kui laps lasteaias siis ei oska miskit teha, istusin haudvaikses elamises diivanil ja mõtlesin, et mis ma nüüd teen.
    Ette ei saa muretseda, eks kõik selgub 2,5 kuu pärast. Ja ma ei ütleks, et kool ükepea hullem ja keerulisem oleks. Igal eluetapil on omad mured ja rõõmud, rõõme ja armastusf aga alati rohkem. Oh neid uhkusepisaraid laste esinemistel jne

  6. Kairit ütleb:

    Minu laps läks lasteaeda 2 aastaselt. Kuna tegu oli äärmiselt memmeka lapsega, siis ei läinud see kergelt 😀 Otseselt mingit haiget tegemist seal polnud, aga väike võimuvõitlus käib kindlasti. Aga ma olen väikesest peale teda nii öelda surunud ise enda eest seisma. Et kui mänguväljakul keegi võttis talt midagi ära ja teine ema ei teinud välja, siis ei lennanud mina ka võõrale lapsele peale 😀 pidi ise minema oma asja tagasi võtma. Nüüdseks on ta kuue aastane ja surumine käib siiamaani 😀 lasteaias on teised mured ja eks sealt see enda ees seismine peale hakkab. Aga kõige selle juures olen ma ise paras kanaema ja mees surub mind, et ma laseks lapsel olla ja lõikaks nabanööri läbi juba 😀

  7. Maret ütleb:

    Keskmine laps läks eelmine sügis lasteaeda 2a 10 kuuselt. Temal tekkisid sellest hüsteeria hood. Ma arvan, et põhjus oli ka selles, et ta on nii kange, sama paindlik nagu betoon post.

  8. Illa ütleb:

    Minu laps hakkas hoius käima 1a 9k vanuselt. Ta on väga seltsiv poiss ja ainus laps. Kuna seal käib palju väikseid, siis eristus ta oma hea kohanemisvõimega. Lõunauinak oli natuke keerulisem kuna vajas lähedust ja seega pidi vahel hoidjad tema juures istuma. Mingi hetk hiljem tuli periood, kus hommikuti nuttis ja ei tahtnud ise sisse minna. Samas oli ka periood, kus hommikul ukse ees platsis, et minna.

    Praegu igatahes läheb hea meelega. Talle väga meeldib seal. Nii palju, et ma ei tohi talle varem järgi minna (isegi mitte pool tundi). Ta ei ole nõus koju tulema kui pole üks viimastest. Oma mängud tuleb ära mängida.

    Hiljuti kolisime ja pole tahtnud teda ümber panna kuna tal nii hea seal. Meie lõppeesmärgiks on lasteaed, kus sõime ei ole. Ei taha veelkord suurt muutust läbi teha.

  9. Kaili ütleb:

    Mu laps teatas eile, et päkapikke ega jõuluvana ning isegi hambahaldjat pole olemas. Minu hämmingu peale teatati, et lasteajas peaaegu kõik teavad, oeh lasteajad on ikka kurjast, tekkis kohe tunne, et kogu lapsepõlv võeti käest ning minu rõõm nendest tegevustest 😀

  10. ENimetu ütleb:

    Kuna meie tegelane oli ettevaatliku loomuga, siis läks lasteaeda 3a.3k., aga hoopis teise keelekeskkonda. Õpetasime enne mõningad sõnad ja laused, et oskaks ennast natuke väljendada.
    Terveks päevaks jäi esimesel aastal vähestel päevadel ja pigem seetõttu, et ma ise ei raatsinud ehk kohanemine läks talle valutult, ilmselt oli see mulle keerulisem 😀
    Umbes kahe/kolme kuuga oli keel juba nii hästi selge, et õpetajad arvasid, et räägib paremini kui kohalikud lapsed. Viieselt oli tal igatahes lasteaias juba vähe igav (rühmas 3-6 a.) ja oli väga rõõmus, kui pääses kuueselt lõpuks teise lasteaeda kooliks ettevalmistusrühma. Läks sinna pea igal hommik hea meelega. Õpetajad ja sõbrad mängisid selles muidugi suurt rolli.
    Sügisest läheb nüüd kooli… .Igatahes, ajaga õpib ka muretsemisega paremini toime tulema (või rohkem ignoreerima ja muret peitma muidugi ka:) ja uskuma, et paljudele muredele oskab laps lõpuks ise lahenduse leida (uskumatult keeruline on see mitte targutamine). Ma ise küll kaalun varianti loobuda igasugusest ajakirjandusest ja elada õndsas teadmatuses 🙂
    Ehk täiesti selge nüüd lõpuks ka mulle, et lapsi oleks pidanud ikkagi korraga terve kuhja saama, et ei oleks aega nii palju ühe pärast muretseda. Kui kümnest üks aiataha läheb, siis poleks ju väga hullu, aga kui ongi vaid üks …

  11. Toomas ütleb:

    Minu mõlemad lapsed on just kõrgema kooli lõpetanud ja tööle läinud, kas arvad et ma ei muretse enam 😉 Pean sulle kurba tõde kuulutama, laste pärast muretsemine pole seotud mitte nende vanuse vaid nende olemasoluga. Ütlemises: väikesed lapsed väikesed mured, suured lapsed suured mured on pirakas tõetera sees. Alles nüüd hakkan aru saama oma üle 80’test vanematest kes iga kord kui helistan uurivad kuidas mu tervis on, kuidas tööl läheb, kas ikka sööd korralikult, … 😛

  12. Suur tera ütleb:

    Su lapsed saavad olema väga heades kätes 😉

Vasta Toomas-le Tühista vastus

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Päevaküsimus

Kas pigem ootamatu pettumuse olukorras

Loading ... Loading ...

Otsi

Arhiiv

Liitu uudiskirjaga

FB ja IG seab aina kitsendusi, kui paljude inimesteni mu sõnumid ja postitused jõuavad. Jäta palun enda e-maili aadress, sest ma plaanin korra nädalas (või paari nädala tagant) saata mailile ühe uudiskirja, et sa ei jääks väikesest meelelahutusest ilma lihtsalt sellepärast, et FB nii otsustas. Luban, et need jäävad ainult minule ja ma ei levita neid kellelegi, ega hakka ka saatma spämmi. Luban olla viisakas ja vastutustundlik.

Loe ka neid lugusid

  • Pe**e, t**a, f**k ja teistest vahvatest sõnadest

    Kuna eile oli FB seinal juttu ropendamisest, siis ma mõtlesin, et kirjutaksin natukene meie pere filosoofiast sel teemal. Ma ei ole kunagi eriti suur ropendaja olnud. Mul on…

  • Miks te endale koera soovite? Peamiselt laikide pärast!

    Kuna mul pole mingit skandaali teile vahendada (tegelt üks on, aga sellest ma ei räägi), siis minu jälgijaskond on üpriski stabiiline, väikese tõusunurgaga ülespoole. Iga kuu tuleb mõnikümmend…

  • Midagi hoopis teistsugust

    Postitus valmis koostöös GoGoNanoga Ma huvi pärast vaatasin, et millal oli minu esimene koostöö GoGoNanoga ja kui mu blogi mulle ei valeta (vabalt võib), oli meie esimene koostegemine…