Koostööd, mis ma olen maha maganud, abivajajad, keda ma ei aita ja lihtsalt veidrikud

05.06.2019

Ma avastasin alles hiljuti, et Facebookis on olemas selline koht nagu rämpsmeili kaust. Ma teadsin, et mu tavalises messengeri postkastis on see “other” kaust, aga seda, et ka mu blogilehel, see oli mulle üllatus. Ja no loomulikult on seal sadu kirju, mille kirjutajad arvavad arvatavasti nüüd, et Henry on ülbe ja nõme, et ei viitsi isegi me kirjale vastata. Ma siiski püüan kõikidele vastata ja ma tahan siin kohal öelda üht: kui ma ei vasta teie kirjale, siis ärge jätke nii! Kirjutage mulle uuesti ja kui ma Facebooki postkastis ei vasta, kirjutage maili peale. Tõenäoliselt on teie kiri lihtsalt rännanud rämpsmeili kausta, või on selle kogemata avanud üks mu telefoni röövinud lastest, või siis ma ise. Olen näinud, et kiri, teen lahti, et näha, kas sellega on kiire ja kui ei põle, siis jätan vastamise hilisemaks ning kui hilisem on käes, ongi see plaan ammu meelest läinud. Vahel ma avastan isegi kuid hiljem, et mul jäi ju kellelegi vastamata, aga siis on juba natuke imelik vastata ka. Mõned teist teavad, et vahel ma siiski vastan ka kuid hiljem, kui teile vabandava kirja saadan.

Kuid käies läbi seda avastatud postkasti, siis mulle on selle paari aasta jooksul (nii kaugele ulatuvad need kirjad) tehtud väga lahedaid koostööpakkumisi, mis ma olen maha maganud. Ma oleksin võinud lastele saada Vaffa tooli, millega mitmed blogijad tunduvad väga rahul olevat. Oleksin võinud katsetada tupekuule, sest mul, kolm last sünnitanud inimesel, võiks tupelihaste treening vägagi vajalik olla. Olen nõus. Mu tupelihased pole mu tugevaim külg. Siinkohal kutsun koostööpakkujaid ka hetkeks mu blogiga tutvuma. See, et ma enda tupelihastest eriti süvitsi blogis ja sotsiaalmeedias kirjutanud pole, ei tähenda, et neil probleem on. Võin kinnitada, et mu tupelihased pole näidanud mingeid märke, et seal mingi probleem oleks. Nad töötavad nii hästi, et ma isegi ei teadnud, et need mul olemas on. Oleksin saanud ka söega hambaid pesta ja Tallinnas külaliskorteris ühe öö ööbida. See oli vaid pisike osa mõtetest, millega on minu poole pöördutud.

Palju suurem aur läks aga kirjutajatel, kes vajavad abi. Nagu näha jagub neid kirju mõlemasse postkasti. Alati, kui on mingi kampaania, et kelle pilt saab kõige enam laike, see saab endale mingi asja, on mul postkastis kirjad palvega, et ma ka enda seinal sellise üleskutse teeks. Need algavad kõik blogi kiitmisega, et mul oleks võimalikult raske “ei” öelda ja kui me blogijatega isekeskis rääkinud oleme, siis me kõik saame copy-paste kirju. Kuid paljud on ka päris probleemiga ja on viimases lootuses blogijate poole pöördunud. Tavaliselt ollakse rahaliselt raskes seisus ja ei saada omade jõududega hakkama.

Kuid miks te ei näe neid abipalveid minu seinal? Sest kuigi mu süda tilgub verd ja nii paljudele, kellele ma olen ära öelnud, olen ma endapoolse rahalise toetuse saatnud, peredele toitu kokku ostnud ja lastele pakke saatnud, ei taha ma neid enda seinal jagada. Ma olen jaganud, aga selliseid, kus mul on endal isiklik kokkupuude abiotsijaga. Kui inimene kirjutab ja palub enda asja jagada minu seinal, ma ei tunne teda, mul pole temaga kunagi mingit kokkupuudet olnud, siis kuidas see peaks sobima minu seinale? Inimesed, kes on mingil hetkel mu lehtedel selle jälgimisnupu alla vajutanud, võivad umbes teada, mis informatsiooni nad siit lehelt oodata võivad. Kui ma hakkaks homsest iga häälteotsija ja pankrotiveerel oleva inimese abipalveid jagama, siis mis sellest lehest lõpuks saaks? Sellepärast olen ma teinud karmi otsuse, et ma võtan seda nagu tavalist elu- mul peab olema mingi kokkupuude selle inimesega.

Pealegi on üks heategijast blogija juba olemas, kes panustab julgelt mitme blogija eest kokku. Muide paljud lisavad kirjadesse ka märkusena, et teised blogijad (peamiselt Mallukas), on nii ülbed, et ei suvatsenud isegi vastata. Siin on mõistlik pahandamise asemel kasutada loogikat – mida populaarsem blogija, seda rohkem kirju ja abipalveid. Selles suhtes on enamus blogijatel süda õiges kohas ja paljud tegelevad ka osaliselt heategevusega ja olen näinud, kuidas nad abipalveid jaganud, mis neile korda lähevad, kuid kui sulle laekub neid üksteise otsa, siis loomulikult on raske ära öelda, aga tuleb.

Kolmas tüüp rämpsposti kirju olid lihtsalt veidrad. Enamjaolt on nad tulnud vanadelt meestelt, kes vist alles õpivad, kuidas see interneti asi käib. Ma umbes mõistan, et nad on vist mingeid kommentaare soovinud kusagile kirjutada, aga selle asemel, et need postituse alla panna, on need rännanud mulle postkasti. Üks kirjutas mulle kolm kirja:

1. “määri tavotiga ja sul läheb see nagu sulpsi sisse.” Ma ei tea, mille kohta ta kirjutas. Võib-olla tupekuulidest…
2. “narkomaani silmade jõllitus kummitab mind tänini”. What? Kindel, et õiges kohas oled? Kuhu see kommentaar siin aastate jooksul oleks üldse võinud sobida?
3. “ütle, mis sa ütled, aga saare naine on ikka kõige parem!” Targad sõnad. Ma pole kunagi saare naisega olnud. Läheb bucket listi.

Nii, et olge mõistvad, kui ma teie abipalvet täita ei saa. Ma olen selle seina siin aastatega püsti pannud ja ma pean hoolitsema, et see, mida ma siin postitan, oleks selline, mida ma isegi lugeda tahaksin/viitsiksin, et see siia ka püsima jääks. Aitäh koostöö ideede eest ja nii kahju, et meil midagi koos teha ei õnnestunud! Kui sa ei ole mult oma kirjale vastust saanud, siis kirjuta uuesti!

Olete teie ka mõnes oma spämmikaustas midagi põnevat leidnud, mis ei peaks kohe kindlasti seal kaustas olema?