Kalastamisest ja retsidest (pole veganitele soovitav lugemine)

Minu lapsed pole veel elus kordagi kalal käinud. Ometi on mulle lapsest saadik meeldinud kalal käia. Maakohas, kus meie ema meid päev peale kooli lõppu hülgas ja kust ta meid päev enne kooli algust taas üles otsis, voolas jõgi. Siiamaani voolab. Polnud põnevamat ajaviidet, kui istuda jõekaldal ja jälgida kalu ning vähkisid, kes mööda jõepõhja ringi tuterdasid. Kütt (kalamees) minus oli elule äratatud ja õnged said selleks puhuks soetatud.

Ilma mureta kaevasin ma hulga usse, ajasin need vingerdavad tegelased konksu otsa, tõmbasin kala välja võtsin selle konksu otsast, viskasin ämbrisse, et koju minnes need kassile ja kanadele sööta. Kogu see protsess oli minu jaoks nauditav. Kuna jõgi oli maksimaalselt 6-7 meetrit lai, ei olnud seal spinninguga suurt midagi teha ja kogu püük käis tavalise ridva ja korgiga. Nagu karulgi Maša multikas.

Kuid läks ming aeg mööda, kus ma enam maal ei käinud. See oli see periood minu elus, kui ma avastasin suitsetamise ja enne kui ma arugi sain, kulus mul sellele iga viimnegi vaba sent, kogu emalt saadud söögiraha ja olin pooltele sõpradele võlgu ka. Siis ma maal ei käinud, sest suitsetamine on olnud minu elus alati miski, mida ma olen häbenenud, sest kuidas sa seletad, et mõtlev inimene paneb endale ise mürgise pulga suhu ja käib sellega siis päev otsa ringi ja juba mõte sellest, et sa võid sattuda kohta, kus sul suitsud otsa saavad ja sul ei ole võimalik juurde osta, ajab paanikasse. Panete tähele, et terapeut minus kipub tänases postituses eriti esile? Surume ta hetkel maha, sest mitte sellest ei soovinud ma rääkida. Kes tahab suitsetamisest lahti saada, teab, kust mind leida.

Selle kümnekonna aastase pausiga tekkis mul aga täielik tõrge kalastamise vastu. Kütt minus oli uinunud. Minu jaoks oli mõte elusale ussile konsu sisse ajada kõhedust tekitav. Juba see väänlemine, mida ta korraldas, kui teravat konksu puudutas, ajas mul kananaha ihule. Palju ahvatlevam tundus mõte oma retrorattaga ja põlvpükstega kusagil tänavakohvikus käsitööõlut rüübata. Kui ma kala kätte sain, siis hetkeline rõõm saadud saagist asendus kiiresti ähmiga, et ma pean nüüd selle konksu ju kuidagi ta kurgust kätte saama. Minu sõpra lohutas uskumus, et kalad ei tunne valu. Olgem ausad, kui see oleks nii, oleks kalad juba ammu välja surnud. Seega on kalal käimine minu jaoks tegevusena ikka veel nauditav, kui see ei sisaldaks seda sööda ja saagi osa. Ühesõnaga meeldib mulle lihtsalt kusagil veekogu ääres logeleda ja paadis loksuda.

Olingi unustanud selle perversse ja saatanliku uudishimu, mis mul lapsena oli, kui minu jaoks oli põnev nii see, kuidas sisalikul saba ära tuleb, lõpetades sellega, kuidas vanaisa küülikule raudlaitga kuklasse virutas, surnud looma üles riputas ja talt nahka nülgima hakkas. Täna paneks ma arvatavasti silmad kinni. Elades maailmas, kus see tapatöö tehakse minu silmadest eemal, olengi selle vastu tundlikuks muutunud ja selle unustanud, kuni laupäeval helistas mulle üks sugulane ja küsis, kas ma angerjast oleksin huvitatud? Muide, selle sugulase avastasin ma alles möödunud aastal. Tegemist on mu vanaema kadunud venna pojaga. Kuna vanaonu suri noorelt, siis ei olnudki tolle suguvõsa poolega aastakümneid mingeid kontakte ja selgus, et olen aastaid elanud teadmata, et mul nii suurepärased sugulased on. Kuid loomulikult olen ma angerjast huvitatud!

Võrtsjärve äärest tagasi koju sõites sain ma aga aru, et midagi on valesti. See kott, kuhu kalad pandud said, sahises ikka liiga kahtlaselt palju. Ega ometi need kalad ikka veel elus ole? Ei ole ju võimalik!? Kodus kalu kaussi kallates olid õnneks mu kahtlused asjatud, sest kõik nad olid seal liikumatult. Kes angerja puhastamisega kokkupuutunud, see teab, et esimese asjana tuleb maha saada see tihke lima, millega kalad kaetud on. Selleks võib kasutada nii teralist liiva, kui ka jämedat soola. Valasingi soola peale. Järgmisel hetkel läks kauss elama ja kõik kalad hakkasid väänlema ning elavnesid silmnähtavalt.

Kamandasin lapsed tuppa, et nad ei peaks seda pealt nägema. Ma tundsin, kuidas mu süda peksab nii kalade piinlemise pärast, kui ka sellepärast, et lapsed seda nägema pidid. Kuid järgmisel hetkel, kui ma selja taha vaatasin, seisid lapsed ikka põlevate silmadega mu selja taga ja vaatasid ammulisui väänlevaid angerjaid. Palusin neil taas minna eemale, kuid selle asemel küsis Noorsand, kas ta võib lähemale tulla. Noh, mis seal ikka. Kui nad kavatsevad kala ja liha süüa, siis oleks ainult õiglane, et nad teaks, kust see liha tuleb ja mõistaksid, et me peame kõige pealt kellegi eluküünla ära kustutama ja see lõpp ei ole ilus. 

Roniski Noorsand laua peale, kuid talle järgi ronisid kohe ka kaksikud. No kaksikud on küll selle vaatepildi jaoks liiga noored! Nad ei saa pärast öösel magadagi… Minu mõtted aga katkestas Piiga, kes ühe väänleja kätte võttis ja lähedalt uuris. Poisid ei lasknud Piigal liiga suurt edu saada ja hetk hiljem oli igal lapsel elus, soolane angerjas pihus. Ütlesin, et lasku need angerjad olla, et ootame kuni nad ära surevad, et saaksime soolaga lima pealt maha hõõruda. Küsimuse peale, kas  elusana ei saagi hõõruda, kehitasin ma vaid õlgu ja ütlesin, et saab, aga see on vastik. Järgmisel hetkel olid Piiga ja Noorsand ametis väänlevatelt angerjatelt lima pealt maha hõõrumisega. Ma ei saanud alla jääda ja otsisin sellise, kes enam ei liigutanud, et kaasa lüüa.

Järgmiseks tuleb angerjal välja võtta sisikond. Selleks tuleb tal kõht pikalt lahti lõigata ja sealt soolikad välja rebida, mis ei ole kõige lihtsam ülesanne. Seda ei saanud ma ometi elusale angerjale teha ning tegin midagi, mida vist tavaliselt ei tehta ning lõikasin kõigepealt neil pead maha. See ju ometi on lastele šokeeriv? Võiks ju arvata… aga minu lapsed võtsid järjekorda ja vaidlesid, kelle kord on võtta pihku lahtise kõhuga kala, et selt soolikaid välja rebida. Piiga oma pisikeste limaste ja veriste kätega oli nii rõõmus, et sai selles vahvas aktsioonis kaasa lüüa. Noorsand keel hammaste vahel koukis kalade siseorganeid nii hoolsalt välja nagu ta teaks täpselt, mida tegema peab. Ainus, kes loobus, oli Vennas, kes lihtsalt uudistas angerjate otsast lõigatud päid. Muide, pooled angerjad väänelsid ka veel ilma peata kogu sisikonna puhastamise aja. Kahjuks ma veriste ja limaste käte tõttu eriti pildistada ei saanud. Esileedi keeldus üldse ligidale tulemast.

Igal juhul avastasin ma lastes külje, mida ma neil varem ei teadnud olevat. Ma olin unustanud, et ka minu jaoks ei olnud need asjad kunagi lapsena vastikud. Rääkisin neile, et ka siga tuleb tappa selleks, et sinki saada ja selle asemel, et kohmetuda, küsiti, et kuna siga tapma läheme. Nii nagu lastes on ka minus see kütt kusagil alles, aga ma ei peagi teda äratama, kui mul kodus sellised retsid elavad. Järgmisel nädalal lähme sõprade juurde kanu vaatama. Ma ei julge vist neid kanadega üksi jättagi…

Kommentaarid

“Kalastamisest ja retsidest (pole veganitele soovitav lugemine)” on saanud 5 vastust

  1. K. ütleb:

    Mul tüdruk samuti teab, et loom tuleb enne tappa, et teda süüa. Rääkisime ka sellest, et osad inimesed söövad koeri. Tüdruk kohe, et millal me võime koera sööma minna..
    Ja loomulikult tahaks ta näha kuidas see siga siis ikkagi maha lüüakse.
    Uudishimu on vahva!
    Meil endal koerad ja kassid olemas, nende kallale keegi siiski ei kipu.

  2. Laura ütleb:

    Lapsed ei pane lihtsalt 1+1 kokku veel. Kunagi suuremana meenutavad ja ilmselt mitte hea tundega kui tegu just sadistidega pole. Mina enda lapsepõlves nähtud (tol ajal mitte) õõvastavaid asju meenutades olen äärmiselt kurb, et neid nägema pidin ning süüdistan ennast, et vahele ei läinud. Ei ole vegan, aga pean neist väga lugu.

    • Henry ütleb:

      Et need lapsed, kes kalal käiku ja isaga veedetud aega heldimusega meenutavad, on sadistid? Tuleb mõista, et sinu normaalsus ongi ainult sinu normaalsus. Kui sa kasvad üles majapidamises, mis on isemajandav, siis nende igapäeva hulka käibki ka loomade tapmine. Kui sa oled lapsest saadik isaga jahil käinud ja mõtled sellele ajale ja ebameeldivust ei tunne, ei muuda ka see kedagi sadistiks. Kui jahimees tulistab distantsilt oma 25ndat sokku, siis ka see emotsoon ei ole võrreldav esimese lasuga. Ehk mina küll ei teeks nii põhjapanevaid järeldusi lapsepõlve avastusretkedel. Kui kõik minusugused pussyd oleks ja angerja väänlemist põeks, sureks maailm nälga 😀

  3. Mia ütleb:

    Oiii kui lahe mõte! Ma tegin kunagi midagi sarnast, et viisin oma tüdrukud maale ema juurde lehmade vahele. Neile pakkus metsikut lõbu seal ringi jooksmine, aga pikemaks ajaks päris ei julgenud. Kui linna tulime, siis väitsid, et lehmalõhn on kõigel 😀 hahahaa sama lugu võis sul kalalõhnaga olla 😀 Igatahes ma plaanin selle lehmaloo iga aastaseks teha, ilmselt peaks ka kalastamist õpetama, et lapsed liiga mugavaks ei muutuks. Viimane kord kui küsisin, et mida lapsed teha tahavad, siis tuldi issi ja tahvliga minu juurde ja näidati seda: https://www.kingitus.ee/kingitus/meriton-veekeskuses-massaaz. Haha eks endal tekitas ka isu, tore ka spaas vedeleda mõnuleda ja veelgi toredam, kui keegi pehmeks mudib. Oeh, pean vist kommentaari lõpuks tõdema, et me oleme ikkagi linnainimesed nüüd 🙂

Vasta Mia-le Tühista vastus

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Päevaküsimus

Kas pigem ootamatu pettumuse olukorras

Loading ... Loading ...

Otsi

Arhiiv

Liitu uudiskirjaga

FB ja IG seab aina kitsendusi, kui paljude inimesteni mu sõnumid ja postitused jõuavad. Jäta palun enda e-maili aadress, sest ma plaanin korra nädalas (või paari nädala tagant) saata mailile ühe uudiskirja, et sa ei jääks väikesest meelelahutusest ilma lihtsalt sellepärast, et FB nii otsustas. Luban, et need jäävad ainult minule ja ma ei levita neid kellelegi, ega hakka ka saatma spämmi. Luban olla viisakas ja vastutustundlik.

Loe ka neid lugusid

  • Pe**e, t**a, f**k ja teistest vahvatest sõnadest

    Kuna eile oli FB seinal juttu ropendamisest, siis ma mõtlesin, et kirjutaksin natukene meie pere filosoofiast sel teemal. Ma ei ole kunagi eriti suur ropendaja olnud. Mul on…

  • Miks te endale koera soovite? Peamiselt laikide pärast!

    Kuna mul pole mingit skandaali teile vahendada (tegelt üks on, aga sellest ma ei räägi), siis minu jälgijaskond on üpriski stabiiline, väikese tõusunurgaga ülespoole. Iga kuu tuleb mõnikümmend…

  • Midagi hoopis teistsugust

    Postitus valmis koostöös GoGoNanoga Ma huvi pärast vaatasin, et millal oli minu esimene koostöö GoGoNanoga ja kui mu blogi mulle ei valeta (vabalt võib), oli meie esimene koostegemine…