Igavene au ja kuulsus esikoha eest

31.01.2019

Ma olen väga võistlushimuline. Ma olen sellest ka rääkinud. Ma võistlen pidevalt teiste inimestega. Tavaliselt nemad sellest teadlikud ei ole, aga mina näen jupp vaeva, et neile pähe teha. Kõiges. Kes esimesena valgusfoori tagant liikuma saab, kes enne trepist üles jõuab, kes julgeb teatris aplausi viimase plaksu teha. Ehk siis minu elu rikastab tohutult võistlemine ja võimalus olla esimene.

Meil oli isegi põhikooli ajal positega võistlus, et kes esimesena klassi ukselingi ära puudutab, on võitja. Nii kui kell vahetundi läks, tormasid poisid järgmise klassi suunas, et ukselink ära puutuda ja siis tegelda millega iganes. Paksu poisina ei olnud mul jooksuvõistluses just head väljavaated ja seega jäi mulle päeva esimene puudutus. Enne tundide algust. Kuid ma polnud ainus, kel vahetunniajal lootust polnud. Teine, kelle ainukene võiduvõimalus oli, oli üks nokhikust poiss, kes kartes karistust, ei julgenud vahetunni ajal võita. Seega tekkis tahtmatult temaga võistlus tundide eelse puudutuse üle, mis tähendas, et kes esimesena koolimajja jõudis, oli võitja. Üks kord, kui ma võitsin ja vaatasin kella ning nägin, et tundideni on veel natuke üle kolme tunni aega, otsustasin sellele võistlussarjale lõpu teha.

Kuid kahjuks või õnneks tuleb tõdeda, et see on miski, mille ma olen ka oma lastele verega kaasa andnud. Pidev soov olla esimene. Võiks ju öelda, et see on suurepärane – võistlevad, et olla parim. See oleks tõesti vahva, kui tegu oleks ausa konkurentsiga, aga hetkel otsustab esimeseks tulnu see, kes kõige kõvemini karjub ja endale esikohta nõuab. 

Üleeile tegime kaasa ühes LEGO kampaanias, kus ma palusin Noorsandil ühte karpi kaamerasse näidata. Lihtne, võta karp kätte, vaata kaamerasse ja korras. Selleks, et karp kätte võtta, tuli see kapi juurest ära tuua. Kuna Vennas oli aru saanud, et see tuleb lähemale tuua, oli see tal juba käes ning oli minu juurde marssimas. Selle peale avanesid Noorsandi häälepaelad, kes hüsteeriliselt nuttes nõudis, et tema peab olema esimene, kes selle karbi minuni toob. Samal ajal jooksis Piiga Vennase jalust, haaras maha kukkunud karbi, karjus nagu spartalane “ESIMENEEE!” ja tormas karp peakohal minu suunas. Kuna vägivalda meie peres ei tolereerita, siis tuli Piigal karp Vennasele tagasi anda. Hetkega oli mul vahva ürituse asemel kolm südamest nutvat last- üks seepärast, et ta ei saanud olla esimene, teine sellepärast, et ta ei saanud tuua seda karpi esimesena ja kolmas seetõttu, et tema esikoht oli tühistatud keelatud võtete tõttu. Kuna me saime mängimiseks kaks komplekti said kõik korraks karpe enda käes hoida ja leppisime kokku, et kuna kõigile ei jagu, siis seekord on kõik esimesed.

“Palun juua!”

“Palun juua!”

“Palun juua!”

Nad on nagu papagoid. Eriti joomisega. Kui keegi palub juua, on kõigil hetkega täpselt sama soov.

“Aga issi, mulle anna esimesena!”

“Ei, mina tahan esimesena!”

“Issi, mina ei saa kunagi esimene olla! Anna mulle esimesena!”

Seal ma seisan väriseva käega topsi hoidmas ja kolm janu kätte nõrkenud last käsi välja sirutamas ja anumas, et nemad saaksid olla esimesed. Sest me teame kõik ju veeklaasi reeglit – ainult see, kui sa saad esimesena juua, võtab janu. Teised surevad piinavate haiguste kätte. Ja mul on alati tükk tegemist korra taastamisega kui nad üksteisel joogiklaasi suult rebida püüavad, et lihtsalt olla esimene. Olukord on kergesti lahendatav kui ma panen tähele, kes esimene soovija oli, aga neil on kõigil nii sarnane hääl, et sageli ei registreeru. Isegi kui registreerub, siis järgmine vaidlus on selle üle, et kuigi ta ei ole esimene jooja, siis tegelikult ta ikka on. Lihtsalt järjekorra määramisel sai viga tehtud.

Sama asi on autosse minekuga, autost välja tulemisega, voodisse minemisega, voodist välja tulemisega. Noorsandil ja Vennasel on igal hommikul võistlus, kes jõuab esimesena alla korrusele. Kuid reegel on, et toast väljudes peab uks pauguga lahti minema. Tõenäoliselt see ei ole reegel, aga just nii nad ust avavad – suure pauguga vastu seina. Nii kui Noorsand kuuleb, et Vennas on oma toa ukse pauguga lahti löönud, on ta sekundiga jalul (olenemata unesügavusest) ja järgmisel hetkel on nad nohisedes trepist alla tormamas ning ma kuulen Esileedi röögatust -trepi peal ei tõukle! Vahel ärkab Noorsand varemgi üles, et ukse lähedusse ootama jääda, mil võidujooks igavese au ja kuulsuse nimel, kes sel hommikul esimesena elutuppa jõuab, pihta hakkab.

Ma loodan, et see annab järgi, sest ühelt poolt on seda lõbus pealt vaadata, aga teiselt poolt toob see palju tülisid ja pidevat lärmi. Tahaks vaikust. Pean neile peagi kivi-paber-käärid selgeks õpetama, et nii esimest valida. Samas, kui nad on Esileedisse, siis kümnel juhul kümnest valivad nad nagunii käärid. Esileedi, sellepärast ma polegi viimased 50 korda pidanud kellegi peput pühkima. Ja ma tean, et sa oled nüüd järgmine kord omast arust kaval ja paned hoopis kivi või paberi. Kuid ma tean, et sa paned jälle käärid, sest sa eeldad, et ma arvan, et sa paned kivi või paberi. Ma olen sust alati sammu võrra ees 😀

Kuidas teistest mitmelastelises peredes on? Sarnane olukord?