Kolme lapsega raamatu lugemine

04.01.2019

“Minge, issi loeb teile raamatut!” on miski, mis mind alati pannikasse ja närvi ajab, sest Esileedi ütleb selle lause alati nii, et minuga pole ta seda kunagi konsulteerinud. Äkki ma täna ei viitsi raamatut lastele lugeda ja pilte vaadata? Äkki on täna just selline päev. Tegelikult on selline päev pea iga päev, sest ainuke aeg kui ma nendega raamatut viitsin vaadata, on siis, kui nad on paar päeva ära olnud. Siis on igatsus ja lähedusvajadus piisavalt suured, et see elimineerib kogu selle pöörasuse, mida Esileedi nimetab “issiga raamatu lugemiseks”.

Kui raamatu toob mulle ainult üks laps ja teised teevad midagi muud, on see idüll. Mina loen õrna häälega raamatut ja laps on kõrval, toetab enda pisikese lõuakese enda peopessa ja kuulab mind andunult. Vahepeal küsib vahele küsimusi ja vahepeal küsin mina temalt, et mida ta seal pildil näeb, või lasen tal leida näiteks konna, et lisaks tekstile oleks ka visuaalne pool. Igal juhul on selline ajaveetmine just täpselt selline nagu te ette kujutate kui vanaisa istub tugitoolis ja loeb lapsele, kes ta süles istub, põnevat muinasjuttu ette.

Kui raamatu toob mulle kaks last ja kolmas teeb midagi muud, on olukord juba natuke keerulisem, sest lemmik koht lugemiseks on voodi, kus ma toetan end vastu voodi peatsit ja kumbki laps on kummagi käe all kaisus, või me oleme kõhuli ja kumbki laps on kummalgi pool ja me loeme raamatut. Vahepeal teeme pause ja arutame, mida ma just lugenud olen ja mida nad pildi peal näevad, et lihtsalt olla veendunud, et kõik mõttega kaasas on. Tekib selline mõnus vestlusring, mis paneb ohkama, sest kes oleks arvanud, et mul nii arukad ja rõõmsameelsed lapsed olla saavad.

Kui raamatu toob mulle kolm last, siis seda müdinat on kuulda juba kaugusest. Juba trepi peal on kisklemine, kes raamatu mulle ulatab. Tavaliselt selleks ajaks, kui nad minuni jõuavad, on vähemalt üks seisus, mis vajab lohutamist, kallistamist ja nina nuuskamist. Kuna tüli tekkis sellest, kes raamatu mulle ulatab, siis järgmine hetk tahavad kõik lapsed raamatut hetkeks enda käes hoida, et see siis mulle ulatada. 

Kui kõik on selle hädavajaliku protseduuriga ühele poole saanud, tuleb leida poos, kuidas kõik raamatust osa saaks. Istudes ja peatsile toetudes see toimuda ei saa, sest kummalegi poole mahub üks laps ja kolmas jääks piltidest ning raamatutest liiga kaugele. Seega ainus valik on olla kõhuli, kus üks laps istub ühel küljel ja kaks last teisel. Kõik näevad raamatut, kuid sellega tekib uus probleem. Need kaks, kes istuvad ühel pool, istuvad lähestikku, ehk väga suur oht on, et ühe jalg võib minna vastu teise jalga ja mitmelapsepidajad teavad, et ei ole midagi kriminaalsemat kui see, et ühe lapse jalg võib õrnalt riivata teise lapse jalga. Selleks, et jagelemine lõpetada, on kaks valikut, kas visata õhku ähvardus, et see kisklemine lõpetataks, või käsutada üks laps kukile, kus ta üle mu pea raamatut näeb.

See ei ole kõige lihtsam poos. Viie minutiga jõuab faasi, kus ainus põhjus, miks sa seda veel kannatad, on see, et laps ei arvaks, et ta isa nii puss on, et teda kaelal hoida ei jõua. Kuid see viis minutit ei ole raske vaid füüsilise pingutuse tõttu, vaid umbes kolmekümne sekundi pärast olen ma küsimuste laviinide all ja need triivivad ühest äärmusest teile. Siin on mul kakkas võimalust, kas minna närvi, või ühineda. Kirjeldus tavapärasest lugemisest:

Mina: “Elasid kord eit ja taat. Ühel päeval otsustas eit, et…”

Laps 1: “Issi, mida see kala siin teeb?”

Laps 2 “Kas see on haikala?”

Kõik kolm naeravad.

Mina. “Ei, see ei ole haikala. See on väike, aga haik…”

Laps 2: “Baby shark tututututuuu, baby shark tututututuu”

Kõik ühinevad spontaansesse laulmisesse.

Mina: “Kas te tahate, et ma teile loeks? Palun ära pane oma jalga mulle näkku! Ühel päeval otsustas eit, et talle aitab sellest virelemisest ja hüüdis…”

Laps 1: “Miks kalad maa peal elada ei saa?”

Laps 3: “Sest neil pole jalgu!”

Mina: “Vihmaussidel pole ka jalgu. ÄRA PANE MULLE JALGA SUHU PALUN! Aga teeks nii et ma loen praegu muinasjuttu edasi eks?… ja hüüdis taadile: “Ae, taat! Mida sa passid seal, tule parem ja…”

Laps 2: “Loeme midagi muud issi!”

Laps 1: “Kas ingliskeeles on daddy tädi?”

Mina: “Miks sa seda arvad?”

Laps 1: “Noh nagu laulus: Daddy shark tutututututu, daddy shark tutututututuu”

Kõik ühinevad. Mina ühinen.

Kolme lapsega lugemine ja samal ajal piltide vaatamine ei ole üheski otsast lihtne ja ma ei imesta, et Esileedi selle alati mulle delegeerib. Ma lihtsalt ei tohi eeldada, et see saab mõnus ajaviide olema. Siis säästab närve.