10 küsimust möödunud aasta kohta

31.12.2018

Nätaki! Ja ongi aasta jälle läbi. Facebookis on selline grupp nagu “Blogipostituste reklaamimise grupp”, mis on koht, kuhu paljud blogijad enda uusi postitusi üles riputavad. Praegu on vaieldamatult kuumim teema möödunud aasta kokkuvõtted. Pole minagi kehvem ja tõmbaks siinkohal otsad kokku ja mõtlesin, et esitan endale mõned küsimused ja püüan leida neile ka vastused.

1. Mida ma enda jaoks sel aastal avastasin?

Nii vähe, kui seda mulle tunnistada ka ei meeldiks, siis olles olnud abielus üheksa aastat, pean ma vaikselt siiski hakkama tõdema, et Esileedil on alati õigus. Kõiges. Ok, selles mitte, et ta sunnib õue minnes alati salli kandma. Veelgi enam, ta tuleb järgi ja seob mulle salli ise kaela. Ma siis häälitsen ja teen nägusid, sest ta paneb alati liiga pingule ja mul ei ole külm. Aga ta ei kuula ja kuigi ma vihkan seda, et ta ei kuula, teeb ta seda õigusega, sest tal on nagunii õigus. Ja ma ei ütle seda absoluutselt kuidagi irooniliselt ega sarkastiliselt, vaid ma pean oma ego maha suruma ja tunnistama. (Ma tahtsin lisada, et lugege see postitus kiiresti läbi, sest ma kustutan selle punkti ära enne kui Esileedi ärkab. Kui mul meeles on.)

2. Mis mind sel aastal enim meeldivalt üllatas?

Olles isa kolmele maailmaavastajale, üllatavad nad mind absoluutselt iga päev ja sealt oleks keeruline midagi välja tuua. Ma olin üllatunud kui ilusasti Piiga laulda oskab kui ta arvab, et keegi ei kuula. Kui isetu on Vennas kui ta näeb, et keegi on kurb ja ta suudaks seda muuta. Kui õiglane on Noorsand, et kellelegi ei tehtaks liiga. Kuid enim üllatasin ma sel aastal end ise, kui me alustasime Mallukaga aasta algul seda Teeme ära gruppi. Ma üllatusin väga enda liidriomadustest ja kuidas ma seda rolli ka nautisin. Kuidas inimesed ootasid minu tuge ja tagant tõukamist. See oli omadus, mida ma enda juures varem ei teadnud, aga nüüd tean, et kui vajadus tekib, et keegi ette astuks ja midagi veaks, siis võiks mul potentsiaali olla küll. Suudan olla nii motiveerija kui piitsa andja.

3. Mis saavutuse üle sa kõige uhkem oled?

Ma lõin enda ettevõtte ja võtsin end ametlikult tööle. Mul on nii hea meel, et blogimine Eestis on jõudnud sellisesse seisu, et vaikselt liigub asi selles suunas, et inimeste lugemissoovi ja uudishimu ning meelelahutust ei pea tegema enam ainult puhtalt altruismist ning on võimalik ühendada hobi ja töö. Tony Hawk kordas hiljuti enda intervjuus, et leia see miski, mida sa armastad üle kõige teha ja sa ei pea enam töötama päevagi oma elus, vaid sa tegeled oma kirega ja saad selle eest ka palka.

4.  Aasta parim ost?

Selle aasta ostud mul eriti silmapaistvad olnud ei ole. Parimad asjad, mis ma olen sel aastal soetanud, on olnud koostööna või osalise koostööna, nagu uus Boschi pesumasin ja uus Citroen Berlingo. Kui ma võiks ka need valikusse võtta, siis see peab olema Citroen Berlingo. Tundub, et tehas on oma eelmiste mudelite vigadest õppinud ja peale kahte kuud ei ole mulle ilmnenud seni veel midagi, millega ma rahul pole ja/või muuta tahaks. Vastupidi, mida rohkem ma teda sisse sõidan, seda positiivsemaks kogemus on minemas. Esileedi valik oleks ka sama.

5. Mis uue harjumuse/rutiini ma endale lõin, et olla oma tegemistes efektiivsem?

Ma olen alati olnud veendumusel, et lihtsuses peitub võlu. Ma olen tohutu edasilükkaja. Prokastinaator, kui selline sõna olemas on. See on minu jaoks täielik painaja. Nii kui ma endale eesmärgiks midagi sean, et näiteks ma pean õhtuks valmis kirjutama postituse, siis on mul füüsiliselt võimatu selle kallale asuda ja ma hakkan tegema kõike muud. Samal ajal vasardab peas, et ma pean ka selle postitusega ühele poole saama. 

Füsioterapeut, kes mind seljavalude asjus nõustas, rääkis, kuidas ta oli osalenud ühel seminaril, kus tuli rääkima naine, kes on spetsialiseerunud efektiivsuse tõstmisele ja vahest on asjadega raske alustada. Kui sa tunned, et sul on vaja tõuget, et asjaga pihta hakata, aga ei suuda, siis tuleb mõelda peas: “Üks, kaks, kolm, NÜÜD!” ja siis lihtsalt alustada. Tundub liiga lihtne, aga töötab! Oluline on siiski seda numbri lugemist mitte lõputult edasi lükata!

6. Keda ma tahan sel aastal tänada?

Esiteks Esileedit. Ka tema on suurte languste ja perioodidega, kus maailm on justkui tema vastu, aga sellest hoolimata hoiab ta meie kodu üleval ja meid perekonnana toimivana. Tahaksin tänada oma ema, kes meile palju toeks on olnud. Väga isetult on ta nõus peale pikka tööpäeva veel ka meile appi lapsi valvama tulema, kui me seda vajanud oleme. Meil on temaga väga vedanud. Loomulikult soovin tänada ka Esileedi peret, kes alati nõu ja jõuga toeks on. Asjata ei öelda, et laste kasvatamiseks läheb tarvis tervet küla. Treener Heigot, kes hoolitseb, et mu lapsed higised oleks. Annikat, kes aitab meil kodu korras hoida. Kõiki koostööpartnereid, kes on mind usaldanud ja loodan väga, et leiate tee taas minuni! Kuid sooviksin tänada ka kõiki teid, kes te meile kaasa elate. Igat ühte teist. Jah, sind ka! Tõsta palun korraks enda vasak käsi ja nüüd tõsta enda parem käsi ja löö need omavahel kokku. See on minu pats sulle! Kui poleks sind, ei oleks ka “A mida henry teeb” blogi. Ma väga loodan, et ka see blogi areneb ja uuel aastal leiad sa jätkuvalt põhjust siia lehele tulla.

7. Mis oli negatiivseim asi, mis minuga sel aastal juhtus?

Meie pere 2018 aasta start oli väga raske. Olles terve perega haigestunud grippi ja Noorsandil tüsistusena ka tekkinud vaskuliit, mis meid päevi haiglas hoidis. See oli väga raske aasta esimesed kolm kuud. Öeldakse, et mis ei tapa, teeb tugevamaks. Selle kohta see ei käinud. Ma ei saanud mingit vaimset karastust, vaid ma väga loodan, et me püsime tugevate ja tervetena.

8. Kas minu ellu tekkis sel aastal ka uusi sõpru?

Meie perele on tekkinud mitmeid uusi sõpru. Ma ei hakka nimetama naabreid, sest nendega on meil väga vedanud ja mitmed neist on sellised, kellega ma tahaksin suhelda ka siis, kui me peaksime siit ära kolima. Kui ma koliks, võtaks ma meeleldi pool küla kaasa. Vähemalt need, kellega me suhtleme. Kuid lisaks saime me enda sõprade nimekirja neiu, kes tuli meie ellu läbi blogi ja pakkus kunagi üle aasta tagasi, et ta tuleb meie lastega mängima. Ma ei mäleta enam, kuidas see suhtlus arenes, aga igal juhul on ta nüüd meie klanni täieõiguslik liige ja mul on alati hea meel, kui ma ta rõõmsat nägu ja aina kasvavat kõhtu meie elutoas näen. Ka lapsed on tema suured austajad. Lisaks on meie ellu tekkinud sõbrad, keda me teadsime ka varem, kuid vast alles nüüd võime julgelt neid sõpradeks kutsuda. Me ei suhtle küll väga tihedalt, aga sõpradega ei peagi. See ongi päris sõprade juures suureks plussiks, et ei pea tundma suurt kohustust iga kuu vähemalt korra kokku saada. Me saame nendega kokku siis, kui nad teatavad, et nad tuleks meile külla ja siis saamegi. Elavad nad kõrvalkülas ja 2 minuti autosõidu kaugusel. Kindlasti ma unustan kedagi ära. Palun ärge pahandage, kell on öösel 04:29.

9. Mida ma oleks saanud paremini teha?

Alati saab paremini. Kogu see 2018 on olnud justkui vaheaasta. Mitte midagi suurt ja põrutavat pole minu elus toimunud. Ma olen ikka sama paks, mul on ikka kolm last, mul on ikka sama abikaasa, elame ikka samas kohas. Ei käinud ma ühelgi reisil, ei teinud ma midagi oma kätega, mida imetleda. Ehk kui ma saaksin muuta, siis ma annaksin möödunud aastale värvi ja muudaksin selle erilisemaks. Looksin rohkem mälestusi, aga mul on lihtsalt ajus nii palju piiranguid, mis on mind paigal hoidnud ja ei ole lasknud edasi sammuda. Kuigi möödunud aastas ei ole midagi hirmsat ja peamine iseloomustav sõna võiks olla “stabiilne”, siis selline paigal tammuv aasta ei tohi enam korduda. 

10. Mida sa teed et uus aasta tuleks positiivselt meeldejääv?

Meil on Esileediga aina enam teemaks olnud välismaale kolimine. Mitte lõplikult, aga mingiks ajaks, et näha ise natuke muud maailma ja ka lapsed saaksid keelekümblust ja silmaringi avardada. See on küll alles mõttetasandil, aga siiski korduvalt jutuks olnud. Me pole isegi selgeks teinud, kus see välismaa olla võiks. Lihtsalt kuna Noorsand läheb 2,5 aasta pärast kooli, tuleks need otsused peagi vastu võtta. Lihtne on mitte minna. Aga nagu ütlesin, siis see on alles mõttevälgatus, mitte mingi tõsine plaan ja idee.

Kuid üle kolme aasta olen ma elanud lastele ja end tahaplaanile jätnud. Nüüd on see minu aasta, kus ma olen natuke egoistlikum ja sean ka enda vajadused kaardile. Ma plaanin, et see oleks eneseraputamise aasta, kus ma ütlen rohkematele võimalustele “JAH”. See mugavustsoonis elatud aasta on tagantjärgi vaadates nii nutune, et sellest on ka kokkuvõtet raske teha. Mälestused ja meeldejäävad emotsioonid tulevad väljaspoolt mugavust ja möödunud aastal nappis seda vägagi. Ja olgu selleks uute toitude valmistamine, säästmine ja õppimine, kuidas eelarveid teha, võõraste inimestega vestluse alustamine, meie pere tegemistest videote tegemine, uute ideedega kaasa minemine – ma olen sel aastal kõigele palju enam avatud. 

Ma tahaks siin ka paar eesmärki kohe püstitada, aga nagu postituse alguses sai märgitud – ma olen meister prokastineerija. Nii kui ma PEAN midagi ära tegema, siis ma hüppan pükstest välja, et seda mitte ära teha. Näis, kas eesmärkide mitteseadmine täidab lõpuks mu eesmärgi, et tuleks positiivne ja meeldejääv aasta – see murranguline aasta, kus kõik see positiivne muutus alguse sai.

Väga head uut aastat teile minu ja mu ülejäänud pere poolt ning püsige lainel, et olla ise tunnistajaks. Loodan, et ka teie uus aasta saab olema senistest parim!