Miks me alati igale poole hiljaks jääme?
24.10.2018
Te ei kujuta ette kui rõõmus ma olen, et me lapsed lasteaias ei käi. Asi pole selles, et ma tahaks nendega hirmsasti hommikust õhtuni aega veeta, vaid see igahommikune stress kohale jõudmise pärast ajaks mind veel hallimaks kui ma niigi olen. Lastel ei ole lihtsalt mingit taju, kui kiiresti peaks tegutsema kui me oleme kusagile hiljaks jäämas. Neil on aega maa ja ilm. Ja ma hea meelega laseks teha kõike omas tempos, kuid sellisel juhul ei jõuakski me koridorist mitte kunagi kaugemale.
Me jääme pea alati hiljaks, sest kuigi Esileedi paneb igale lapsele riided diivanile valmis, siis nende selga tõmbamine võtab ilmatuma aja. Pole haruldane vaatepilt kui Noorsand on end alasti võtnud, ühe jala aluspükstesse tõmmanud, selle ära unustanud ja vedeleb pooleldi jalga tõmmatud aluspükstes põrandal ja uurib, kuidas mänguauto rattad küljest ära käivad. Nii raske on rahulikuks jääda kui iga kord tuppa tulles, on ta täpselt samas seisus. “Pane palun püksid jalga!”. Ta virgub hetkeks, tõuseb püsti, uurib, kuias see teine jalg sinna sisse peaks mahtuma ja siis meenub, et tal on janu ja loivabki pooleldi jalas olevate bokseritega kööki juua otsima.
Kuid ühel hetkel on ta riides ja mina rõõmus, et saame nüüd minema hakata. Hakkan uksest välja astuma kui järsku meenub, et olen midagi unustanud. Vaatan selja taha ja seal seisavad jahmunud nägudega kaksikud, et kuhu ma nüüd omast arust minema hakkasin? Seisavad seal pidžaamades ja ootavad kuni keegi kupjana neid riietuma kiirustaks. “Noh, mis te passite? Ruttu riidesse!”, “Ei, sina issi pane!”. Kõik kolm oskavad end riidest lahti võtta ja kõik kolm oskavad tegelikult ennast riidesse panna, aga miks peaks kui on võimalik mind ära kasutada. Ma tean, et ma ei peaks järgi andma ning peaksin olema kannatlik, et nad end ise riidesse paneks, aga kuhu iganes me sel hetkel minemas oleme, oleme niigi hilinenud ja tahaks juba kohale jõuda.
Vahepeal astub ka Esileedi sauna eesruumist välja, föön käes ja teatab, et ma sügavalt sisse ja välja hingaks. Tema on ka suur hilineja, aga ma ei tohi seda talle öelda, sest ta on nii kindlalt endale pähe võtnud, et ta ei ole. Tema hilinemine on seotud ainult ja ainult sellega, et enne minekut tuleb lapsed korda panna. Isegi siis kui tema lapsi valmis ei pane, vaid mina. Ka siis oleme sageli lastega juba autos teda ootamas. Aga nagu ma ütlesin, siis ma ei tohi sel teemal rääkida. Kallis, ma tegin nalja, sa oled väga punktuaalne ja ei jää kunagi hiljaks!
Kõige raskem on tagant kiirustada aga Vennast, sest teda lihtsalt ei huvita. “Poja, kui sa kohe riietuma ei tule, siis sina meiega kaasa ei tule ja jääd üksi koju!” ja tema vastus sellele on enamjaolt: “Ok…” Teda ei mõjuta ükski ähvardus ja pole midagi, mida ma saaksin öelda, et ta end liigutama hakkaks, kui ta seda ise ei soovi. Ainus, mida ma teha saan, on lõpuni bluffida. Minna istuda terve perega autosse, et ta näeks, et me tõesti oleme minemas ja siis on lootust, et ta tormab enda riietega koridori ning teatab, et mina peaksin teda riietama. Vahel ei piisa sellestki ja ta vaatab kavala näoga kui kaugele ta endapoolse blufiga minna saab.
Kuid igasugune ajatundlikkus puudub ja kui öelda, et palun tehke natukene rutem, sest muidu me jääme hiljaks, vaatavad kõik kolm (tegelikult neli, aga ma ei tohi seda öelda) üllatunult mulle otsa, sest nad ei tea, mida see tähendab, kuna me polegi vist kunagi kusagile õigeks ajaks jõudnud. Kui Noorsand möödunud aastal lasteaias käis, siis nad pidid Esileediga kodust välja minema alati kindlal kellaajal, sest kui nad läheksid kasvõi paar minutit hiljem, jääksid nad rongi taha. Ma kuulsin iga päev, kuidas Noorsand kirjeldas mulle rongi vaguneid, mida nad tõkkepuu taga uudistasid.
Olge siis meiega mõistvad kui me hilineme. Me ei tee seda ausõna meelega. Lihtsalt on meie perel mõnevõrra teine ajaarvamine. Esileedi teataks kindlasti, et mina olen ise samasugune, aga ta valetaks. Ärge kuulake teda. See, et mul vetsuhäda alati just siis peale tuleb kui kõik istuvad autos ja on valmis minema sõitma, on alatu laim ning ma ei suuda mitte kunagi enda rahakotti leida ja seetõttu lükkub väljasõit edasi, on ka lihtsalt vale. Naised.
väga hingekosutav lugemine, teeb kohe tuju heaks, ootan suure huviga kirjatükke teie vahva pere tegemistest. kõige tähtsam elutarkus on – mitte huumorimeelt kaotada!
aitäh Reet!
Ma pean suutma olukordade üle naerda, sest muidu ma nutaks 😀
Enne lapsi närveerisin, kui hakkasin kuhugi hilinema. Kui mul oli vähem kui 5 minutit kellal varu, muutusin närviliseks. Kui jõudsin täpselt või viie minutilise hilinemisega, siis oli täielik maailma lõpp. Samuti ei salli ma inimesi, kes igale poole hilinevad või kokkulepitud ajaks kohal pole. Meil on nutiajastu. Kui inimene ei suuda teada anda et hilineb, lähen ma meeletult närvi. Minu jaoks pole mitte midagi solvavamat ilmselt. Siis sündis esimene laps. Üsna kiirelt mõistsin, kui kaua mul läheb sättimiseks aega enne kodust välja saamist ning vbl hilinesin ainult paaril korral, kuni rutiini selgeks sain. Siis sain ma teise lapse, kelle kõrvalt pidin veel lisaks esimest riietama. Õnneks teeb esimene seda nüüd juba ise… aga aeglaselt. Algul meil läks ikka paar tundi et kodunt välja saada. Nüüdseks oleme tunni peale saanud 😀 aga ikka mingil põhjusel jõuan mina oma kahe lapsega igale poole varem kohale, kui nt mu lapsetud tuttavad. Ja jällegi, ajab räigelt närvi 😀 tekib peas küsimus et, mida tegid sa terve selle aja, kui mina ühe toddleri ja ühe tite riidesse sain, lahendasin 5647 draamat ja ühe kakastroofi ja kümme piimaokseloiku koristasin? Ja lisaks olen ise pestud ja kammitud aga sina ei suutnud selle ajaga isegi juukseid kammida ja jäid veel 15+ minti hiljaks ka.
ma olin täpselt samasugune. Kui inimene hilineb, järelikult ei austa mind ja minu aega. Elu on õpetanud, et sageli ikka austab, aga lihtsalt on aja planeerimisega kehvad lood 🙂
kui on kuhugile minek, siis tean et alati pool tundi ennem tuleb hakata lapsi sättima, enda panen ennem valmis ja siis lapsed. abikaasa alati kõrval seletab, et miks
sa nii vara sättima neid hakkad, aega ju on ( ise jätab asjad viimasele minutile ja siis on kiire kiire?) . lapsed tavaliselt panevad ennast ise riidesse 2 ja 4 aastane. on olnud ka juhuseid kui 4 aastane hakkan trianglit tegema: ma ei viitsi panna
riidesse, ei oska, ei taha, eiii issi paneb mu riidesse, ei neid tosse ma ei taha jne. olen öelnud, et kui nùùd riidesse ei pane siis jääd koju ja poodi ei saa kaasa, issi läheb õega poodi ja meie jääme koju. ja seda on juhtund ikka paar korda?.
Mina ise olen ja selline, kes alati hakkab asju tegema varakult ette kui kuhugile minek, abikaasa kyll utleb et mille jaoks aga ta on näinud, et mul on õigus?
See viimane osa pani mind südamest naerma, sest minu enda isa on täpselt samasugune 😀 Kõik on juba valmis, riides, mantlidki seljas ja siis teatatakse, et tuleb tualetti minna. Õnneks meie peres olid kõik väga punktuaalsed inimesed ja väike retk tualetti ei ajanud meie plaane sassi, vaid olime ikka õigel ajal kohal.