AMHIT | Kui tahad tasuta elamist, siis pead ühtlasi ka onu Johnil mähkmeid vahetama
28.09.2018
See Dublini äärelinn, kus ma oma järgmised aastad veetsin, on konkurentsitult üks ilusamaid äärelinnu, mida see suur linn enda küljes hoiab. See ei ole vaid minu arvamus, vaid mõne minuti kaugusel hotellist võis näha üpris võimast lossi, mille seinte vahel raseeris iga nädalaselt enda pead Sinead O’Connor ja mõned minutid edasi kõndides seisid sa suure müüri ääres ja teiselt poolt müüri võis kuulda metalset kolinat kui U2 laulja Bono põlvist saadik kuldmüntides ringi jalutas. Staare oli see ilus kant enda juurde kutsunud terve kamaluga. Lisan ka ühe ülevaatliku droonivideo siia, et teil tekiks ettekujutus sellest lummusest, mida mina pea kunagi ei näinud. Sest ma töötasin peamiselt öösiti. Videos on vilksamisi näha ka seda hoonet, milles varem asus hotell, milles ma töötasin.
Kõik need staarid elasid selle mäe nõlval, millel avanes vaade vingele Killiney lahele Iiri meres. See kõik jäi hotellist nö paremale poole ja mu süda rõkkas rõõmust, sest mulle öeldigi, et minu majutus on mulle tasuta ja ma ju seisin hotelli ees ja nägin neid neid ümbitsevaid hooneid ja käisin peas läbi, missugune häärber siis minu eluruumiks saab. Istusin Andrew autosse, kes autole hääled sisse pani ja sõitma asus ja nii kui hotelli parklast välja sai, keeras ta hoopis teises suunas. Mitte sinna ilu ja rõõmu suunas, vaid järsust mäest alla. Tee mõlemat poolt ääristasid enam kui kolme meetri kõrgused paksud kiviaiad ja nende kohal kõrguvad puud muutsid tänava palju pimedamaks kui ta oleks pidanud olema. Sellised paksud kivimüürid olid üldse sellele kandile hästi omased.
Umbes kaheksa minutit sõitu ja me seisime maja ees… mis nägi välja TÄPSELT samasugune nagu kõik teised majad ümbruskonnas. Valge krohvitud maja, mis oli umbes kahe meetri kaugusel järgmisest majast. Hetkel Google tänavavaadet kerides ei suuda ma uskuda, et ma suutsin leida maja, kus ma elasin 17 aastat tagasi. Korda tehtud ja üles vuntsituna. Kuna ma lõikasin alati läbi keelatud alade, et teekond tööle lühem oleks, siis oli see hetkel puhas õnn, et ma õigele tee otsale komistasin.
Andrew, kes ilmselgelt ei nautinud selle hädise ida-eurooplase seltskonda ja näitas selgelt välja, et ainus asi, mida ta soovib, on sealt kiirelt minema saada, lasi mul kohvri pagasiruumist välja tõsta, osutas maja uksele ja teatas, et inimesed peaksid kodus olema ja kui ei ole, siis hoovi värav on lahti ja maja taga lillepotis on võti. Ma oleksin nii soovinud, et ta oleks mind ka tuppa juhatanud ja inimestele tutvustanud, aga enne kui ma midagi öelda jõudsin, oli ta oma valgel VW Golfil pöörded üles ajanud ja edvistamiseks lasi kummivilinat ka.
Lasin kella. Ma vihkan kui majadel on sellised kellad, mida õue kuulda ei ole. Ma ei tea mitte kunagi, kas ma ei kuule lihtsalt, või kell ei tööta. Lasin paar korda veel, sest mina ei kuulnud kella ja mingit liikumist majas see nupuvajutus ka kaasa ei toonud. Koputasin vaikselt. Noh, et viisakas olla. Siis valjemalt. Siis ma prõmmisin juba uksele rusikaga nii, et ümbruskonnas ringi jalutavad inimesed kõik pilgud minu suunda pöörasid. Ma naeratasin neile totakalt ja kobisesin midagi arusaamatut. Vahel on nii, et teed suu lahti ja kuna sa pole päris läbi mõelnud, mida sa öelda kavatsed, siis tuleb sealt suust lihtsalt kohtlast lalinat. Läksin aiavärava juurde, mis nagu lubatud, oli lahti, kuid maja taga ei olnud ühtegi lillepotti. Oli suur läbipaistmatu kile, mille sisse oli midagi laiba sarnast keeratud, aga ma ei hakanud seda igaks juhuks lahti harutama. Piilusin läbi suure akna elutuppa, kus istus umbes 150-aastane vanamehepäss, kes oma hammasteta suud maigutas ja ehmunult sõrmega minu suunas näitas. Mine pekki! Mis ma pean sellise pässiga kodu jagama või?
Äkki nad kasutavad mind, vaest kodutut, nüüd nii ära, et kui tahad tasuta elamist, siis pead ühtlasi ka onu Johnil mähkmeid vahetama? Väriseva sõrmega näitas ta jätkuvalt minu suunas kui elutuppa ilmus ärritunud olekuga naisterahvas, kes mitte kõige ilusamaid sõnu loopima hakkas. Ma sain paarist roppusest küll aru, kuid Iiri aktsendiga Inglise keel oli minu jaoks sel hetkel täielikult käsitlematu. Eriti kui seda tulistatakse minu suunas 100 sõna sekundis. Võtsin taskust välja paberi hotelli nimega ja teatasin et ma kavatsen nüüd sinna pässi kõrvale kolida, aga naine lõi käega ja teatas, et ma olen majaga eksinud ning Court hotelli “staff house” on täpselt vastasmaja. Kõik majad olid täpselt ühesugused ja ju siis ei teinud ka Andrew neil vahet.
Seisin uue katsega enda maja ees ja lasin kella. Persse! Pange endale kell, mida kuulda oleks! Vajutasin sõrme peaaegu seinast läbi ja ei helinat ega kedagi, kes mind vastu võtaks. Kui ma eelmise maja juures alustasin koputamist vaikselt, siis nüüd ärritunud ja mures olekus, kas ma kunagi kodu üles leian, virutasin ma uksele kolm nii valju obadust, et see mu nukid järgmiseks paariks päevaks üles paistetas. Hetke pärast avanes uks ja mind võttis vastu rõõmsate pipi-patsidega ja lühikese vallatu seelikuga umbes 50-aastane naisterahvas. Tema nimi oli Collette. Ta töötas hotellis kokana ja keeldus aktsepteerimast, et ta enam 18 pole. Kuna ma saabusin Iiirmaale ajal kui Halloweenini ei olnud enam väga pikk aeg ja lennuki pealgi nägin ma paari last kostüüme kandmas, siis ma järeldasin, et ka tema riietus ja liiga intensiivne meik on justkui vallatu koolitüdruku outfit. Selgus, et ei ole. See oli tema viis riietuda.
Ma sain kõige rõõmsama kilke osaliseks, kui ma teatasin, et ma olen Henry ja kolin tänasest majja. Ta võttis mult käest kinni ja juhatas mind kättpidi minu tuppa. Ta ei olnud kole.. ta oli lihtalt.. 50 ja mina olin 21. Ma olen varemgi rääkinud, et ma olin hiline tärkaja ja sel hetkel, kui ta mind sinna tuppa juhatas, teadsin ma, et just temale ma enda süütuse kaotangi (ruttan sündmustest ette ja ütlen ära, et ei kaota). On küll 50+, aga nagu vanasõna ütleb “Beggars can’t be choosers”, mis tõlgituna oleks vist, et kingitud hobuse suhu ei vaadata.
Minu tuba oli kõle ja vajas remonti. Toas oli segunenud kopitava niiskuse ja tuhatoosi sisemuse lehk. Aknalauaalune hallitas, lae äärtes kukkus krohvi. Ruumis oli voodi, mis iga väiksemagi liigutuse peale kriuksus, kapilaadne asi, mida kattis eest sinine kardin, milles oli rohkem suitsuauke kui kokku lugeda jõudis. Tegelt jõudsin. Ükskord ei tulnud mul und ja ma tõusin püsti, seisin kapi ette ja lugesin kokku 83 suitsuauku. Kellelgi pidi väga igav olema. Sama igav kui mul sel hetkel. Ja voodi kõrval oli öökapp, mida taaskord oli kasutatud tuhatoosina ja selle külge oli nii palju tobisid kustutatud, et pruun öökapp oli pea must.
Viskasin ennast voodisse pikali ja mõtlesin hirmuga, et ma pean magama selles ebamugavas asemes nüüd iga öö järgmised ei tea mitu miljonit ööd. Õigemini päeva, sest öödel oli mul muud tegemist. Uks, mis viis toast välja, viis otse kööki ja see oli uks ainult selle sümboolses mõttes, sest sel oli vahe sees nii üleval kui ka all, mis tähendab, et see ei hoidnud kinni mitte mingeid helisid ja ma kuulen igat sõna, igat liigutust, mida inimesed ukse taga teevad. Kõik lõhnad, mis köögis tekivad, imbuvad ka minu tuppa. Kõik helid, mida mina toas teen, jõuavad kööki. Ma ei osanud kartagi kui palju aega inimesed seltskonniti köögis veedavad. Päeval. Siis kui mina peaks rahulikult und saama.Aga mis teha. Mul oli selge eesmärk võetud -see saab olema raha teenimise aasta ja sellised väikesed asjad, mind ära ei hirmuta. Hingasin sügavalt välja, panin silmad kinni, et hetke puhata, sest vähem kui viie tunni pärast ootas minu Iirimaa esimene tööpäev ülemusega, kes ennast mu esimesel tööpäeval kanepist nii pilve tõmbas, et ei saanud sõnastki aru, mis ma talle rääkisin. Ja mina tema omast.
Kuid see on nüüd mõneks ajaks viimane Iirimaa mälestus, sest ma tegin otsuse need raamatu vahele panna. Ma luban, et ma hakkan kiirelt pihta, sest hetkel on mul emotsioon üleval ja tuleb aina enam seikasid meelde, mis muidu olid kusagile muude mälestuste alla maetud.
PS! Ma Googledasin seda maja, mille jaoks hotell lammutati ja uuena üles ehitati. Ainus, mis alles jäi, oli hotelli esialgne osa, mis on muinsuskaitse all. Seda vana osa saab rentida hinnaga 10 000 eurot kuus. Mõtlesin kui lahe oleks oma raamatut just seal kirjutada. Seega, kui te tahate mind sinna saata, siis iga Facebooki jälgija peaks panustama 50 senti ja ma oleksingi seal. Päris hea matemaatika, eks :). SIIT saate seda elamist vaadata.
Kõik sinu kirjutisi, olgu need pere või siis antud juhul Iirimaa teemal, on väga hea lugeda! Kuna mu üks sõber töötas samuti mõned aastad Iirimaal Dublini äärelinnas ühes hotellis ja sai tal ka paar korda külas käidud, siis kohati kujutan neid ühesuguseid maju ja olustiku ette, on vahva ära tundmine. Raamatu ostan kindlasti, edu kirjutamisel! 🙂
Raamat on ju suurepärane idee! Kindlasti ostan raamatu ja loen bii mitmeid kordi, et raamat näeb välja nagu oleks kusagil koera valduses ja koerakuudis vedelenud!
Loeks ühe jutiga edasi. Nii põnev!
Nii lahe, et sellest raamatu ideest kinni hakkasid! Üliäge oleks ka, kui Sa reaalselt sõidadki veel Iirimaale tagasi ja raamatu lõppu mõned pildid lisaksid tänapäevast oma perega koos nt seal hotelli ees ja selle valgeks krohvitud maja ees, kus kunagi elasid ja töötasid. Et kunagi 17 aastat tagasi läksid sinna põlise poissmehena ja nüüd seisad seal samas kohas aastaid hiljem, koos oma kauni Esileedi ja kolme marakratiga. Nagu reis mälestustesse. Palju edu Sulle raamatu kirjutamisel ja ootan juba väga, et kogu seda põnevat seiklust raamatukaante vahel käes saaks hoida.
Niiiii super, et kirjutadki raamatu! Ma nii kannatamatu, et ma ei suuda oodata selle ilmumist. Ma võtaks vabalt sõnasabast kinni ja saadaks terve pere eest 50 senti nägu, nii et 3€ olemas 🙂 🙂
🙂 suurepärane 9997 euri veel ja off we go!
Ma ootan väga raamatu ilmumist. See tõotab tulla väga põnev. Ja oot kuhu raha saab kanda?
Ja Su must huumor, see on nii hea. Tunnen, et ma pole maailmas üksi.