Tartus on lapsi ilmselgelt liiga palju

10.09.2018

Viimased päevad on veninud nagu tatt. Lapsed otsustasid riburadapidi haigeks jääda ja ma olen suure osa päevast olnud ametis enda keha küljest lahti raputamisega. Sedavõrd kaisutajaks ja sülekaks muutuvad tõbised lapsed. Haigena ei söö nad midagi, ei huvita neid miski ja veedetakse suur osa ajast jorisedes ja liibudes. Päeva esimesel poolel on see armas ja ma olen lohutav ning kaasatundlik isa. Kuid mida päev edasi, seda raskem on mul kaastunlik olla ja õhtuks olen ma nõus pigem ühe oma neerudest ära andma kui tunda ühegi lapse palavikus keha enda ihu vastas.

Aga nad tulevad siiski. Seega, mida teha kui lapsed on haiged, virilad ja loiud? Tuleb kodust ära minna. Soovitavalt üksi. Kuna see variant Esileedile ei sobinud, siis tuli kogu pere kaasa võtta. Otsustasimegi, et läheme jalutama. Kohaks sai valitud Toomemägi. Ega Tartus rohkem mõnusat jalutamispaika suurt polegi ja enamajolt ongi valikus, kas Emajõe kallas või Toomemägi. Tartus on üldse Emajõge nii nadilt kasutatud ja sel oleks potentsiaali sada korda paremaks. Mõlemas kohas jalutades on mul tunne, et lapsi on Tartus ilmselgelt liiga palju. Mitte sellepärast, et neid igal pool on, ei ole, vaid mulle tundub, et linnavalitsus valib meelega piirdeid, kust lapsed saaksid vaevata läbi kukkuda ning siis kas vette prantsatada või Toomemäel kuristikku langeda.

Toomemäel on suur osa nõlvadest piiramata ja see on täiesti ok, sest lastel on seal ohutunne täitsa olemas. Seal on ta teadlik, et seal on suur kukkumine ja sinna ta ei lähegi. Kuid aga kui nõlv on piiratud, siis seal tekib lastel petlik kindlustunne ja esimese asjana minnakse aia juurde, kus sellele toetutakse, sellele astutakse, sest see on pandud sinna ilmselgelt selleks, et takistada kukkumist. Kuid nii mõnigi piire on selline, et ma ei ole kindel, et selle olemasolu olukorra ohutumaks muudaks. 

Toomemäel polnudki asi nii hull. Kuigi mu süda tegi paar kiiremat takti kui Vennas seal kõõlus ja oleks vaevata sealt piirdest läbi mahtunud, siis pole need kaugeltki nii jubedad nagu Emajõe ääres on. Eriti turu ääres, aga ka kaarsillal. Iga kord kui ma üle selle silla lähen, kamandan ma kõik lapsed käest kinni hoidma, sest mu peas käib iga kord film, kuidas keegi komistab, veereb veits ja sillalt vette kukub. Vaadake seda piiret siin.

Mitte ainult on mul hirm, et mu laps võib vette kukkuda, vaid mul on hirm, et see sild võib lõhkuda ka mu abielu, kui ma lapse kukkudes ootavalt Esileedile otsa vaatan ja peaga nõksutan, et hüpaku nüüd järgi. Vaevalt, et Esileedi ootama jääks, kas ma teen nalja või mõtlen seda tõsiselt ja hüppaks mõtlemata järgi. Püüa siis hiljem seda siluda. Miks ma ise ei hüppa? Mis ma enam hüppan, kui Esileedi juba hüppas. Daa!

Aga virilate lastega jalutamine on pingutus, kuid miljon korda lihtsam kui kodus istumine. Käisime Toomemäel varemete vahel jalutamas ja kuigi oli hetki, kus nad olid justkui elevil, siis tuli neile kohe meelde, et täna on torisemispäev ja nii nad seal oma jalgu lohistasid, nuiasid kõike võimalikku ja rääkisid aina kui igav neil on. Ma isegi ei tea, kas nad teavad, mida sõna “igav” tähendab. Noorsand kasutab seda väga kergekäeliselt. “Mul on igav selle rattaga sõita!”, “See viiner on nii igav!”, “Ma ei taha uinumiseks pikutada! See on nii igav!”

Kuid selleks, et neil ei oleks kogu aeg igav, hakkasid nad käima loovustunnis ja akrobaatika trennis. Kuigi see nädal jääb neil vist tervise tõttu vahele. Esileedi otsus. Eilegi tahtsime me minna Toomemäe mänguväljakule ja Esileedi teatas, et me ei tohiks minna, sest seal on teisi lapsi veel, keda me oma viirusega nakatada võime. Gosh! Me ei näe neid lapsi nagunii enam kunagi. Ma saan aru, et lasteaeda ei saa haiget last viia, sest siis saavad kõik näpuga näidata, aga mänguväljakul on ju kõik puha võõrad. Esileedit aga see ei veennud ja otsustasime hoopis automaatpesulasse minna, mis on lastele alati elamus. Eriti tore on see, kui kuivatamise ajal aken alla lasta. Nagu ikka ei jaga Esileedi minuga seda vaimustust ja kilkab (loe:möirgab) alati kui ma akent paotan. Püsige terved!